Varajane eestikeelne ilukirjandus

v "ENN RANDLA

SÜDAME HÄÄL

ROMAAN

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

ENN RANDLA

SÜDAME HÄÄL

ROMAAN

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

KEELELINE KORREKTOR T. MELSO

O-ü. , Noor-Eesti Kirjastuse“ trükikoda Tartus 1939

Moto:

Alguses oli Sõna ja Sõna oli
Jumala juures: ja Sõna oli Jumal...
Kõik, mis on tehtud, on tehtud tema
läbi, sest temata pole tehtud midagi.
Temas on elu ja inimese südame
valgus, mis helgab pimeduses, kuid
pimedus ei võta seda vastu...

Kol. 1, 16. 17. Eebr. 1—8, 2—26.

PROLOOG

KAKSIKVENNAD

Täna on küll Madise, tohutusuure talu päris-
peremehe seadusliku abielu kolmas aastapäev,
kuid ta ei näi tundvat sellest kuigi palju rõõmu.

»Kurb lugu, kui keegi peab surema, ilma et
suudaks enesele soetada peret,“ ütleb ta oma
noorele naisele, tõusnud lõunalauast, mis on
tähtsa päeva puhul kaetud tavalisest piduliku-
malt. Madis on muide kaotanud juba igasuguse
lootuse, et taevas õnnistab nende kooselu lastega.

»Paraku küll!“ möönab Viiu süüdlase ilmel,
heitnud mehele ujeda pilgu. Ning vaikinud
viivu, ta lisab, otsekui oma viljatuse õigustami-
seks. ,,Või see pere on enese käest võtta, puha
jumalaand —

Madis ei vasta, kuid mõtleb endamisi, et risti-
inimestel on mõnesti üsna mugav veeretada oma
süükoormat ilusasti jumalale. Aga abielurahvas
peab ometi mõtlema sellele, et soetada järglasi,
soetada suurele ja põlisele talule noorperet, kes
jätkaks oma esiisade tööd! Ta on suur ja tugev
mees, raudse tervisega — aga näe... Nojah, või
see pere on enese käest võtta, puha jumalaand,
nagu ütleb Viiu... Jajaa, küllap naised juba os-
kavad ennast trööstida, kus sellega! Mees väljub

7

majast ja sammub piki kaeranurme iidse tam-
miku suunas, mille taga kohiseb suur järv. Siin
ta seisatab, peab veidi aru ja laskub siis kõrgest
pervest alla järvekaldale, istub tohutusuurele ki-
vimürakale, mida rahvasuu hüüab seitsmevenna-
kiviks.

Päev on väga kuum ja raskes õhus tundub
äikest. Tinavärvilise lameda järve kohal taevas
veerlevad lämmatavad pilved, suured rusked pil-
ved, millest äike ei suuda välja paiskuda. Mets-
partide haledasti karjuvad parved tiirlevad vee
kohal, taoti laskudes alla veetaimedega kinni-
kasvanud järvesoppi, et siis taas tõusta lendu ja
kisada veelgi lõikavamalt. Näib, et neidki teeb
õhustiku elektrimõju närvlikult ärevaks.

Madis vaatleb kõike seda hajali pilgul, mõl-
gutades üha oma nukraid mõtteid. Jah, kui ta
naine jääb ikka-viljatuks, kui nad peavad jääma
oma elu lõpuni üksikuiks, peavad nägema rõ56-
mutult aastaaegade vaikse ringi möödumist, ilma
et neil oleks mingit lohutavat sidet eluga... Ei,
sellele on kohe halb mõtelda! Viiu on tubli
naine, ilus ja hell, kehalt sale ning meeldivalt
nõtke — teist säärast annaks ikka otsida. Tal
on imepehmed valged käed, ilusad käed — ja
kui imeliku tumeda tulega leegitsevad laugude
tagant ta silmad! Aga ta on jäänud siiski vilja-
tuks. Miks? Ons tal mõni salaviga? Või pole
nende kooselul tõesti jumalaõnnistust? Kui see
on nõnda, siis lasub neil küll taevane needus...
Aga miks!? Miks tahab taevaisa neid nii rän-
gasti karistada? Neile küsimusile ta ei leia vas-
tust ja see masendab teda. Madise sisimas eos-
tub taevaisa vastu tilluke kihk, mis paisub aega-
mööda ängistavaks raevuks. Oma jõuetus vihas

8

ta vaatab üles pilvede poole, mis on nüüd ähvar-
davalt mustad. Ja äkki, otsekui vastuseks tema
jumalavallatuile mõtteile, kärgatab vali kõue.
Maruline tuuleiil kihutab lõõtsutades üle vete-
välja, kisub talt peast kübara, viies selle tead-
mata kuhu ja paisates järvelaineid tumeda kohi-
naga vastu rannakive.

Madis on surmani kohkunud ja koostab vaist-
likult käed, tõstab need taeva poole, anudes
Kõigevägevamalt halastust... Tugev vihma-
valing niisutab ta ainsa hetkega läbimärjaks,
kuid ta ei hooli sellest, sosistab üha palvesõnu.
Nõnda ta istub kaua, istub õhtuni, otsides taeva-
listega lepitust. Kui ta lõppeks tõuseb kivilt,
peegeldub ta silmis kummaline sära — see on
pehme ja alandlik.

Pärast õhtusööki ei lähe Madis sängi — ta
aimab, et tal oleks täna võimatu uinuda. Une-
tud ööd sängis on aga nõnda pikad, neist ta juba
tunneb maiku. Süüdanud tagatoas lambi põle-
ma, ta võtab kapist vana luitunud kaantega
piibli ja, avanud selle huupi, loeb: ,,Jumal oli
kinkinud Aabramile palju vara. Aga üks Jumala
tõotus oli siiani veel teostamata: Aabramil ei ol-
nud pärijat. Ometi oli Jumal talle tõotanud teha
teda suureks rahvaks. Aabram oli juba elatanud,
ka tema naine Saara oli vana. Kust pidi ta va-
nas eas veel saama pärija? See kurbus rõhus
rängasti Aabrami südant — Madist läbib kerge
värin ja ta tõstab oma pilgu Viiule, kes istub
õmblustööga teispool lauda. Roosaka varjuga
lamp levitab naise kaunile näole väga pehmet
valgust ja ta taipab äkki, et Viiu pole veel kuigi
vana.

Ning leidnud sellest mõttest veidi lohutust, ta

9

loeb edasi: , Kord, kui Aabram ei saanud uneta
ööl jälle silmi kinni, kuulis ta äkki Jumala häält:
Ära karda, Aabram! Mina olen sinu kilp ja
sinu palk, mis on suur!“ Aabram vastas: ,Issand,
mis annad sa mulle? Ma suren ilma pojata;
minu vanema sulase Elieeseri poeg saab minu
pärijaks.“ Kuid Jumal trööstis Aabramit ning
ütles: ,Mine välja, vaata taeva poole ja loe tähti.
Kas võid sa neid lugeda? Nii suureks kasvab
sinu järglaste sugu* — Madis katkestab luge-
mise ja sügav rahu asub tema hinge, sest ta tai-
pab nüüd nii mõndagi, mis on jäänud talle siiani
tumedaks. Kas ei kuulnud ta täna piksemirinas
taevaisa manitsevat häält, ja kas ei leidnud ta
pühakirjast vastuse oma küsimusele. Ei — ini-
mesel peab olema kannatust, sest Looja arm ja
heldus on suur! Ning jõudnud sellise mõtteni,
ta sisimas eostub uus lootus, eostub uus ja van-
kumatu usk tulevikku.

Viiu,“ ütleb ta otsatu pehmelt. ,,Pane kor-
raks oma töö käest ja tule istu siia minu juurde
pingile.“

Viiu tõstab imestelles pilgu ja, tabanud mehe
oma, ta võppub — sealt peegeldub talle vastu
midagi imelikku: kauget, kuid siiski nii lõpmatu
omast... Alistudes nagu alati oma mehe soo-
vele ning tujudele ta paneb käsitöö lauale ja is-
tub kuulekalt mehe kõrvale pingile.

»Tule mu lähedale, Viiu, veel lähemale ja
anna mulle oma käsi,“ sosistab Madis õrnalt,
võtnud naise käe, mida ta kallistab. ,,Kui ilus
ja valge on su käsi, ja kui ilusad on su silmad,
kui ilus sa oled üleni! —“

Nüüd satub Viiu lõplikult segadusse ega tea,
mida Madise veidrast käitumisest arvata. Mees

10

on sagedasti kiitnud ta headust, kuid iial pole
talle öeldud, et ta on ilus, — ja kunagi ta pole
näinud mehe näos säärast ilmet... Üllatunult
ja südamepõhjani veedeldud mehe sõnust, mida
talle lausuti veidi hingeldava ja tõsise häälega,
nihkub naine Madisele lähemale. Viiu pole küll
päris julge, sest mehe silmis hõõgub üha too vei-

der tuli — ta hääl väriseb vastalt rohkem...
Oh, ta ju tunneb seda värinat — jah, kuis ta seda
tunneb! — värinat, mida tekitab mehe hääles

äge iha armastada... Ja naist valdab häbelik ar-
gus ning ta tajub kerget pööritust...

»Viiu!“ jätkab Madis innukalt. ,,Me saame
lapse, palju lapsi — ma palusin taevaisalt ja ta
lubas!... Aabram oli rauk, kui Jumal end talle
uuesti ilmutas, — ja aasta hiljem sai Saara
poja... Peame paluma, peame koos paluma,
et... et taevaisa meile halastaks ja õnnistaks
meie kooselu, õnnistaks kohe, nüüdsama — kas
mõistad!?“

Viiu ei taipa küll hästi mehe sõnu, kuid nii-
palju ta siiski aimab, et talt nõutakse last, nõu-
takse, et ta ühineks mehega palves Kõigeväge-
vama poole. Aga ta on seda teinud nii sagedasti
— taevas olgu talle selles tunnistajaks! Ja kuu-
lates nüüd Madise kirglikku, veidi segast juttu,
teda valdab seletamatu hirm, mis kisub teda
mehe juurest eemale, kuid ühtaegu tõukab teda
täitma oma pereema püha kohust... Võimsad,
üksteisele vastukäivad tunded tõukavad teda siia
ja sinna. Tundes mehe tugevat kätt oma piha
ümber, kuuldes ülipehmeid ning hellitavaid sõnu,
teda valdab lõppeks pime iha ja ta viskub nuuk-
sudes mehe embavate käte vahele... Sellest
kujuneb üks otsatu hurma ja joovastuse hetk,

11

milles on kõik nii loomulik ning jõuline, ei min-
git teesklemist. Madis näib olevat lausa küllas-
tamatu ja Viiul pole südant keelduda.

Sellest päevast asub mõlema sisimasse kindel
lootus, mis annab neile jõudu elada. Ning vastse
aasta varakevadel juhtubki nii, et taevas muu-
dab nende senise mure kahekordseks rõõmuks,
annetades tublile Viiule kaks prisket poissi.

»Või siis sellepärast!“ muheleb Madis üleni
särades, uudistades heldinult hällis lebavaid mai-
mukesi. ,,Nojah, nüüd ma saan ometi aru, et
paarikaupa toomine võtab ikka rohkem aega —'

»Ää'nd lobise seal ühtigi“ püüab Viiu nae-
ratella, kuigi sellest kujuneb üksnes valuline gri-
mass. ,,Kui... kui taevaisa annab elupäevi,
siis... Noh, siis toon sulle aasta pärast veel paar
poissi juurde — Ta hääl vaibub ning huulilt
pääseb valuline oie, mida ta ei suuda enam
mehe eest varjata.

»Viiu!“ jahmub Madis. ,,Mis sul on!? — Kas
kuskilt valutab?“

»Jah — aga nüüd on see jällegi möödas,“
sosistab haige nõrgalt. ,,Ära mine mu juurest,
jää siia, üsna lähedale... Oh, kuis see mind
soojendab... Sa ju näed — ma pole enam
haige, olen rahulik, olen õnnelik, väga, väga õn-
nelik —.* Ta vaikib tüki aega ja lisab siis vaevu
kuuldavalt. ,,Madis, meil on nüüd kaks poissi,
kaks prisket poissi... Kasvata neist tublid me-
hed... Tead, ma olen nõnda õnnelik, jää ikka
mu juurde, ära lahku minust kogu ööl... Mul
on tunne, et ma üksi ei suuda üle elada oma
õnne, nii magusat ja sügavat... Poistele ära
võta võõrasema, need on tigedad, teevad maimu- -
kestele ülekohut... Luba seda, Madis, —“
12

Madis on hingepõhjani liigutatud. Kummar-
dunud haige kohale, et kuulda ta tasast kõne-
lust, ta tunneb naise sooja hingeõhku ja ühes
sellega lääget lõhna, mis tundub surmaviirukina.
Süda täis väljendamatut ahastust, ta hüüab:

»Viiul Mis sul on!?... Ma saadan kohe
arsti järele, toon linnast arsti!“

- Ent Viiu vaid naeratab nõrgalt.

»Saada, kui tahad,“ ütleb ta. ,Aga ise jää
minu juurde... Ära mine kuskile ole siin,
mu lähedal, et ma sind näeksin... Las Andres
sõidab alevikku, toob arsti, sina jää siia — Ta
hääl katkeb ja haige vaibub mingisse kumma-
lisse poolunne, mis näib kestvat terve igaviku.

Madis ootab tüki aega pinevalt ja kuna Viiu
ei osuta talle enam vähematki tähelepanu, ta ris-
kib tõusta istmelt ja väljuda toast, et saata sulase
alevikku arsti järele.

Naasnud taas haigetuppa, valdab Madist äkki
ebamugav tunne — teda häirib too kummaline
vaikus, peaaegu pühalik vaikus, mis on lasku-
nud kambrisse. Nagu valusast hoobist tabatu ta
astub sammu, teise, otsekui tundetu automaat,
ja seisatab siis tardunult naise sängi juures.

Viiu lebab nüüd jäigalt, väljasirutatud liik-
metega, nägu ebatavaliselt kaame, kuid rahulik
ja ilus. Tema näojoonis peegeldub ilme, nagu
oleks neis hüübinud tilluke alandlik ning alla-
heitlik küsimus, huulil vaikne imestus, silmis
pehme sära, mida elustab laugele varisenud
viimne pisar.

Madis laskub raskelt istmele. Ta ei nuta,
istub rammetult oma naise viimse aseme juures,
istub mingis veidras tardumuses. Ta ei mõtle
midagi, kuigi tema sügavas sisimas liiguvad se-

13

gased mõttekatked, See on tema, vaikne ning
tasane Viiu, keda ta on armastanud, keda ta
kosis armastuse pärast... Jah, see on tema,
vana uhke Jämsa Hindreku tütar — Kaunissaare
pärisperenaine... Madis võtab pihku naise elutu
käe ja vaatleb seda tühjal, kõrbenud pilgul. Oh,
ta tunneb selle käe iga joont, iga kurdu, iga lii-
gendit, see on ilus käsi, imepehme ja valge, see
on hellitav käsi, mis teda nii sagedasti silita-
nud... Nüüd on käsi külm — aga see ju peabki
nii olema, sest... sest Viiuke on surnud. Ära
läks, jättis tema ja maimukesed orvukesteks, ei
lubanud võtta neile võõrasema... Jajaa, nad on
nüüd orvukesed.

Madis ei kuule, kuis tuppa sisenevad inime-
sed. Ta ei tunne, kuidas keegi raputab teda
õlast, — vaatab üksijäri oma naise liikumatuid
näojooni. Ta ei nuta nüüdki, aina vaatab...

Möödub mitu nädalat, enne kui Madis toibub
seevõrra, et suudab sõita kalmistule. Alles siin,
vaikses üksinduses ta leiab valu leevendavaid pi-
saraid.

»Jah, sa olid armas, olid ilus, üleni ilus...“
sosistab ta, langenud kummuli kalmukünkale.

Kaksikvendade sündimisel juhtus pahandav
viperus, mille põhjustasid naised, vahetades
suure ähmiga maimukesed, ja nii ei teata täna-
päevani, kumb neist nägi esimesena maailma-
valgust, — ega teata ka, kummale neist anda va-
nema perepoja mõningaid eesõigusi.

Kuid selle keerdküsimuse lahendas kümne-
aastaselt Jüri, kes on oma Jaanist-vennakesest
tublisti agaram ning väledam. Ta teeb seda õige
lihtsasti — kõigil aegadel üldsuse tunnustust leid-

14

a

nud ,, tugevama õiguse“ alusel. Kolkinud Jaani
korralikult läbi, ta asetab põlve allajäänu rin-
nale ja, haaranud venna kõri oma sitkete sõr-
mede vahele, küsib otsustavalt: ,, Noh, kas tahad
olla ikka veel vanem?“

»base lahti!“ ägab Jaan.

»Kohe — aga enne vannu alla!“

»Ei vannu! —

Jüri asetub mugavamini lamaja rinnale ja
suurendab halastamatult oma julmade sõrmede
survet.

See on Jaanile liig.

»Ei — — sina oled vanem,“ kogeleb ta hädi-
selt, veendunud, et vend on tast igati üle. Ning
austades ka edaspidi Jüri üleolevaid rusikaid ta
jätab vanempoja eesõiguse jäädavalt vennale,
Muide, teda lohutab teadmine, et ta ei müünud
oma arvatavat eesõigust tühise läätseleeme eest
nagu va totter Eesav. Ei — aus kaklus on ikka
midagi hoopis etemat!

Madis, kes juhtub viibima lähedal, on selle
huvitava võitluse tunnistajaks. Vaata nadikaela!
mõtleb ta imestelles. Või klopib teise läbi, et
aga olla vanem. On see alles poiss! Ent samas
tärkab tema isasüdames tume aimus, et selline
tegumood on ikkagi karistusväärne. Nii ta hii-
libki lähemale, et anda riiukukele mõned valu-
sad nähvid.

Jüri terane silm aga märkab kohe lähenevat
ohtu ja see sunnib teda teotsema õige kiiresti.
Jättes venna sinnapaika, ta vilab hoogsasti metsa
poole.

Jüri!“ hõikab isa rangelt.

Poiss seisatab.

»Mis on?“ soovib ta teada.

»Tule lähemale, pojuke,“ käsutab Madis, ot-
siskelles pilgul parajat vemmalt.

»Mida's sa tahad?

»Annan sulle paar tulist nähvi!“

»Annaksid kolm, ätike — ei tule ma siiski,”
kostab Jüri, ja juba ta vilabki metsa poole, pal-
jad sääred aina välguvad.

Madis on nõutu ega tea, mida parajasti ette
võtta. Vaat kus sunnik! kirub ta. Või metsa
pani, ei tee isast asjagi. Jajaa, vali poiss, kange
teisi utsitama, aga näe, oma nahka oskab hoida.
Hehee! Ning Madis pugistab veel tüki aega
naerda. Kuid sellest päevast tunnustab temagi
Jüri kättevõidetud vanempoja eesõigusi. Võib-
olla teda mõjustab seejuures asjaolu, et Jüri sar-
naneb lausa hämmastavalt oma kadunud emaga.
Poisil on samad näojooned, pehmed ja hellad,
samad imelikud silmad, mis leegitsevad tumeda
tulega kaunilt vormitud laugude tagant...

Ei, sellest poisist teeme Kaunissaare pere-
mehe! otsustab Madis. Ja kuna ta on mehi,
kes kunagi ei tagane kord tehtud otsusest, ta
hakkab pisitasa teotsema ses suunas. Enne kõike
ta kogub hoolega raha, et oleks, millega Jaan
talust välja saata, — mõlemal ju peab olema
oma osa, sest Madis on õiglane mees.

Koolis ilmutab Jüri erakordset andekust ja
lõpetab kihelkonnakooli vennast märksa vare-
mini. Tal on suur himu edasi õppida ja kuna
Madis ei suuda oma ,,vanempojale** midagi kee-
lata, teda saadetakse õpetajateseminari, mille ta
lõpetab hiilgavalt. Aga Jüri, sattunud kord õp-
pimishoogu, ei piirdu üksnes seminariga, vaid
siirdub pealinna ja lõpetab seal lisaks veel õpe-

16

tajate instituudi, mis talle annab õiguse õpetada
tolleaegseis linnakooles.

Nüüd alles taipab Madis, et soodustades oma
»Vanempoja“ õpinguid ta on teinud saatusliku
vea, — sest Jüri on jäänud vahepeal isatalule
võõraks, unistades ,,jäädavast linnaminekust* ja
koguni oma hariduse täiendamisest, eriti muu-
sika alal, milleks tal on lausa erakordsed võimed.
Isal ja pojal on ses suhtes pikem kõnelus, mille
tulemuseks Jüri allub isa soovile ja asub oma
kodukihelkonnakooli õpetajaks. Ta teeb seda
küll vastumeelselt, kuid tal lihtsalt ei jätku sü-
dant kurvastada oma vana isa, kelle toetusel ta
on saanud hariduse ja keda ta teab olevat üpris
õnnetu ning üksiklase... Lõppeks võib ka ki-
helkonnakoolis külvata rahva hinge valgustavat
seemet! mõtleb ta.

Jaan, lõpetanud kihelkonnakooli, jääb rahu-
likult isatallu, eeldusel, et see jääb kord temale.
Igal olgu oma, mõtiskleb ta elukogenult. Jüril
haridus ja temal talu. Nii pole kellelgi midagi
ütelda.

Juhtub aga nii, et Madis valib oma ,,noorem-
pojale“ mõrsjaks naaberperetütre Maie, kes on
Kõrgemäe talu ainus pärija. Ta ei lausu sellest
küll pojale esialgu sõnagi, kuid Kõrgemäe Lee-
nuga, kes on üksik lesknaine, ta teeb kosjakauba
kindlaks. Madis, nagu kõik võimukad ning tu-
geva loomuga inimesed, on harjunud vankuma-
tult painutama koduseid oma tahte alla ja nii ei
tule tal mõttessegi, et Jaanil võib olla naiste suh-
tes ka isiklik maitse.

Ja seda Jaanil ongi. Juba mõnda aega viibi-
vad ta mõtted noorukese Anne juures, kes tuli
hiljuti nende tallu teenima.

2 Südame hääl 17

Anne senine elu on veerenud kitsais ning ta-
valisis rööpmeis. Jäänud üsna varakult orvu-
keseks, ta leiab ulualust oma vanaema sauna-
hurtsikus, kus ta sirgub nägusaks neiuks. Leid-
nud Kaunissaare perepoja silmis armu, ta taipab
mõistliku tüdrukuna, et sellest ei saa tulla mi-
dagi head, ja nii ta oskab ennast ka hoida, tõr-
judes kõik perepoja lähenemiskatsed südilt ta-
gasi. Mõistagi, et säärane kaine käitumine üha
piitsutab poisi tundeid, mis omandavad aega-
mööda üpris ohtliku sügavuse. = Anne, veendu-

nud poisi tõelises armastuses, hakkab siiski pisi-

tasa lootma, et temast võib veel saada suure ja
põlise talu pärisperenaine.

Lubanud oma sisimas eostuda sääraseil mõt-
teil, kahekordistab ta oma senist tööindu, et
leida vana Madise silmis armu. Nüüdsest on
tüdruk esimesena jalul ja läheb viimsena puh-
kama. Nõnda ta pälvib tõesti Madise rahulolu,
kes hindab teda kui haruldaselt virka tööinimest,
seab teda isegi teistele teenijaile eeskujuks. See
on ka kõik, kaugemale Madise rahulolu ei küüni.
Ent tüdruk on sellestki piskust vaimustatud ja
loodab aegamööda pälvida enamat, peaasi
ikka, et Jaan teda armastab ja hoiab kogu hin-
gega tema poole.

Ning ühel sügisepäeval võtab Madis oma ,,no0-
rema“ poja käsile, teatades talle, et ta peab ko-
sima Kõrgemäe peretütre. Pulmad võiks pidada
juba eelolevail jõuludel. Nii saaksid asjad kii-
remini ühele poole.

»Miks peaksin kosima just Maie?“ ehmub
Jaan. ,,Ta — — ta pole mulle sugugi vastu-
võetav!“

Või nii?“

18

»Jah — ma ei kosi Maie!

»Keda sa's mõtled kosida?“

Jaan muutub äkki araks ning ebakindlaks
ega söanda siiralt vastata nii otsesele küsimu-
sele. Oh, ta ju tunneb oma isa ja teab, kuis vana
suhtub teenijaisse, — liiati veel sääraseisse, kes
on tulnud tallu viletsast saunahurtsikust. — Ei,
nüüd pole veel õige aeg ilmutada isale oma sala-
jasi südamesoove. Selleks peab valima koha-
sema silmapilgu. Anne ja tema on veel küllalt
noored, et oodata paremaid aegu. Need mõtted
läbivad kiiresti Jaani aju ning ta otsustab käi-
tuda leplikult, et mitte asjata pahandada isa,
kelle jonnakat loomust ta ju tunneb.

»Ma pole veel mõtelnud kedagi kosida,“ üt-
leb ta põiklevalt. ,,Arvan, et sellega on aega,
sest ma ei ole veel kuigi vana ja egas see naise-
võtmine eest ära jookse —.“

»»Oled juba küllalt vana, et mõtelda naisevõt-
misele,“ arvab Madis. ,,Ja ära sa usu ühtigi, et
naisevõtmine eest ära ei jookse. Maie on rikas
peretütar ja küllap tal leidub teisigi tahtjaid, kus
sellega. Pea meeles, et teid on kaks venda ja
mõlemad ei mahu Kaunissaarde. Kui võtad
Maie, siis saad Kõrgemäe peremeheks, sest talu
kirjutatakse sinu nimele, nii on meil Leenuga
kokku räägitud. Mina jälle maksan sulle sinu
osa pärandusest puhtas rahas, mida ma olen
korjanud sinu jaoks, mõistad? —“

»Jah, aga miks pean just mina Kaunissaa-
rest välja minema ja kosima tüdruku, keda ma
ei taha!?“ ägestub Jaan. ,,Olen siin töötanud
kõik oma elupäevad ja nii peaks mul olema
Kaunissaarele suurem õigus kui Jüril, kes sai
hariduse ja võib nüüd teenida head palka. Maksa

2" 19

- ma armastan —

Jüri välja, kui tahad, aga minu hing jäta ra-
hule!*

»Ää'nd peruta ühtigi,“ vaigistab teda isa ra-
hulikult. ,,Jüri sai hariduse, see on tõsi. Aga
omajagu haridust said ka sina, seda ära unusta.
Jüri oli virk õppija ja läks kaugemale, kui mina
teda tahtsin koolitada. See on tema asi ja sinul
ei tarvitse teda sellepärast hurjutada. Minul on
kõik arves, kui palju maksis Jüri koolitamine,
ja selle raha arvame ilusasti tema pärandusest
maha, kus sellega — rehnung olgu ikka aus ja
õiglane. Kui võtad Maie, siis saad Kõrgemäe
talu ja lisaks veel oma osa pärandusest, mis on
suurem kui Jüri oma. Nii oled sa ikkagi saa-
nud rohkem kui tema ja sul pole millegi üle nu-
riseda. Sa ju ei taha ometi, et Jüri peab jääma
eluajaks koolmeistriks, kes on ikkagi teiste tee-
nija ja käsualune? Kõlbab's see Kaunissaare
perepojale?“

»Aga ma ei taha Maie!“ kostab Jaan veidi
leplikumalt. ,,Kui sa tahad anda talu Jürile, siis
maksa juba minu osa rahas, et... et ma võiksin
enesele osta mõne vähema talu ja kosida, keda

»Keda sa's armastad?“

»Praegu mitte kedagi,“ satub Jaan segadusse,
heitnud isale kartliku pilgu. Oh sa kuripatt!
mõtleb ta endamisi. Nüüd pidi ta isale ääre-
pealt avaldama oma saladuse... Aga see vana-
ätt on pagana terane mees!

Madis ei lausu tükil ajal sõnagi, võtab tas-
kust tubakakoti ja hakkab piipu toppima. Ta
on muide juba ammugi märganud, keda Jaan
õieti armastab, ka on tema kõrvu ulatunud Anne
vanaema levitatud külajutte. Oh, Madis teab nii

20

mõndagi, kuid eelistab targu vaikida. Ah, et
tema poeg, Kaunissaare perepoeg, kosib va popsi-
võsu! Ei, selle jabura mõtte ta raiub poisi peast
välja, küllap ta saab sellega juba hakkama.

Ning Madis saabki sellega päris hästi hak-
kama ja viib asja lõppeks nii kaugele, et Jaan
hülgab oma Anne ja sõidab Kõrgemäe peretüt-
rele kosja. Jaanil polevat vajagi Maie armastada,
väidab Madis. Abielus olevat armastus sage-
dasti õnnetuseks ja peret võib soetada iga tubli
ning mõistliku naisega; peaasi ikka, et inimesel
oleks, mida perele patta panna, küllap kõik muu
tuleb enesest. Ning väljendanud oma elufilo-
soofia ainsas mõtteküllases lauses, viib Madis
asja lõpule.

Annele on Jaani kosjasõit valusaks hoobiks,
mis purustab joonelt kõik ta kaunid unelused.
Jaanist ta ei hoolikski nii väga, kuid ühes poi-
siga ta kaotab ka võimaluse saada kord talu-

perenaiseks — ja see juba on hoopis valusam
kaotus! Ah, pidi ka see Maie enese parajal ajal
jaole vedama!... Ning pettunud piiga on lohu-
tamatu.

Kuid siis juhtub nii, et ka Annele tuleb kosi-
lane, mitte mõni pops, vaid Salislepa Mihkel,
mõisa kuuepäevakoha rentnik. Ta pole küll
kuigi rikas mees, aga nüüd olevat tal võimalus
osta mõisalt oma talukoht päriseks. Raha sisse-
maksuks andvat Madis...

»Kas Madis lubas seda tõesti!?“ usutleb Anne
imestelles.

»Jah, nii ta ütles!“ kinnitab Mihkel tõsiselt.
»Aga me peame kohe minema õpetaja juurde
lugema, nii ta ütles —'

»Ja kunas ta annab sulle selle raha?“

»Meie pulmapäeval.“ A

Anne oli vallakoolis terase peaga ja õppis
hästi. Nüüd taipab ta kohe, et Madis tahab te-
mast viisakalt lahti saada, tahab teda eemaldada
oma totakast pojast. Nojah, äkki Jaan hakkab
veel jonnima ja siis...

Noh, kas sa's tahad mulle tulla või mitte?“
katkestab Mihkel tüdruku mõtiskelu.

»Mulle ükspuha,“ äigab Anne nördinult.
»Pole sinagi, Mihkel, see kõige halvem mees, ja
eks me katsu kuidagi läbi saada.“

» Tubli!“ rõõmutseb Mihkel. ,, Aga mine nüüd
kohe peremehe jutule, nii ta käskis.“

»Mis ta tahab?“

»Küllap ta ütleb seda sulle enesele,“ arvab
Mihkel kogenult.

Anne kuuleb sõna. Mida muud ta saabki
teha: parem ikka võtta vastu see, mida nii helde-
käeliselt pakutakse, kui jääda kõigest ilma...

Kuigi Anne ja Salislepa Mihkel on juba kaks
korda kirikus maha öeldud, ei tea Jaan asjast
midagi. Ta kuuleb sellest alles siis, kui Anne
lahkub talust, et veeta viimaseid pulmaeelseid
päevi oma vanaema saunas. Tüdruk ise ei ütel-
nud talle midagi, sõitis minema ega jätnud te-
maga jumalagagi. See annab Jaanile palju mõt-
lemist. Ta muutub nüüdsest väga vaikseks ning
kinniseks ega seltsi naljalt kellegagi. Tema sisi-
masse jääb püsima painajalik rahutus, mis kum-
mitab teda nii päeval kui ööl. Aegamööda ta
hakkab uskuma, et see lühike kokkupuude ar-
mastusega kujundab ta saatuse. Kuna talt nüüd-
sest on võetud võimalus armastust paremini
tundma õppida, siis polnuks seda üldse vaja
tunnetada! Kuid taoti esineb hetki, mil ta sisi-

22

E

mas tärkab mingi ahistav vajadus tõusta ülevate
ideede ja kujutelmade tasemele. Neil puhkudel
ta hülgaks nii meelsasti Maie ja kõik selle, mis
on temaga seoses, ning läheks Anne juurde sau-
nahurtsikusse, et alata vaest, kuid õnnelikku
kooselu. Siis jälle meenub talle, et tüdruk sa-
latses, lahkus nii julma ükskõiksusega talust,
otsekui tema, Jaan, ei tähendaks talle mitte kui
midagi! Ning jõudnud selle mõtteni, satub Jaan
taas ummikusse. Ah, kui petlikud on õieti need
teerajad õnne poole!...

Kiriku juuures alevikus on suur kauplus,
kust kogu kihelkonna rahvas võib osta kõike,
ilma et neil tarvitseks linna sõita. Kaupmehe
nimi on Kaarna. Ta on töökas, enesest lugu-
pidav, oma kauplusele, mille asutas ta isa, ning
jõukusele uhke vanahärra. Kaarna äritseb mit-
me asjaga: on maakaupmees, käsipankur, metsa-
kaupmees ja lihunik, ajades rahva jutu järgi otse
kamaluga raha kokku. Ta suurimaks auahnu-
seks on saada kord linnakaupmeheks. Juba
mõnda aastat on ta otsinud oma kauplusele, ma-
jadele ja talukohale ostjat, kuid millegipärast ta
pole saanud seniajani veel kellegagi kaubale.

Kaarna on küll veidi upsakas, kuid sellele
vaatamata peetakse teda kogu ümbruskonna tub-
limaks ning targemaks ärimeheks. Ta ainus tütar
Else, kes käib kubermangulinna parimas saksa
tütarlastekoolis ja käitub muide igati peene
preilina, pole siiski kaugeltki nii uhke ning ene-
sest lugupidav kui ta auväärt isa. Suvitades ko-
dus isa juures ta rõivastub hästi ning peenelt,
hoopis paremini kui õpetaja tütred, kes on tema
kooliõed,

23

Pühapäeviti läheb Else, lauluraamat kaenlas,
kirikusse, kohates teel aina naisi ja mehi, kes
tõuklevad poe juures või saalivad piki aleviku
tolmuseid tänavaid. Enamik talutüdrukuist on
kohmakad, kõnnivad raskepäraselt, puusadest
kuidagi veidralt õõtsudes, näides oma pühapäe-
varõivais kirevalt ehitud puntraina, lisaks lehka-
vad nad juba kaugelt higist.

Elset silmitsetakse kadedalt ning üksikasja-
liselt. Naisi hämmastab tema daamirõivastus,
eriti see kenitlev viis, kuis ta neid kannab. Nad
tõukavad üksteist küünarnukkidega, ajavad suu
ja silmad pärani, vaatavad tagasigi. Ning Else
sammub õhuliselt painduvalt ja kergena piki tä-
navaid, tõstes ulja liigutusega seelikusaba, mis
kahiseb siidiselt vastu alusseelikuid. Las vaata-
vad, kui see neile meeldib! Oh, see on nii lõbus,
kui teda imetellakse...

Möödudes .kihelkonnakoolimajast muutub
Else samm veelgi kergemaks ning põsed löö-
vad õhetama. Ta teab ülihästi, et teda siingi
vaadeldakse, vaadeldakse ihalevalt ning imetel-
les... Nojah, seal ta seisabki, too sihvakas, laia-
õlaline koljat, too koolmeister. Päris kena mees,
ja millised kummaliselt põlevad silmad, aina lee-
gitseva tumeda tulega sinkjate laugude taga.
Teab, miks ta teda alati nõnda imelikult vaatleb?
Ükski mees pole teda veel selliselt vaadelnud.
Tõepoolest, see muutub juba piinlikuks!

Jumalateenistus venib pikale ja Elsel hakkab
igav. Teda pahandab see, et peab viibima keset
nii labast ja vängesti lehkavat rahvast, kes ei
oska talle osutada väärilist tähelepanu. Et aega
viita, ta silmitseb õpetajat, kuid seegi on labase,
sarlakpunase näoga vanamees ega paku silmile

24

is

just kuigi palju veetlust. Ja millise mõttelage
jutlus! Oh hoidku küll!

Else pöörab oma pilgu õpetajalt ja piidleb
vargsi koori suunas. Ennäe, seal ta seisabki,
toosama koolmeister, ja silmitseb üha teda...
Vaat* kus vemmal, isegi kirikus ta söandab teda
nii varjamatult vaadelda! Else vaatab küll kii-
resti mujale, kuid tal on kogu aeg tunne, et kel-
legi hõõguv pilk on suunatud talle otse kuk-
lasse.

Pärast jumalateenistust külastab Else õpetaja
tütreid ja, vestelnud veidi, ta läheb koju lõunale.
Möödudes koolimajast, näeb jällegi toda kool-
meistrit, kes vestleb tohutusuure vanamehega. See
on ta isa, vana Kaunissaare Madis, kihelkonna
suurim ning rikkaim taluperemees. Oh, mõle-
mad, nii isa kui poeg, on lausa koljatid! Teab,
kuis inimesed ometi kasvavad nii kolesuureks?

Lõunalauas tabab Elset ootamata üllatus, isal
on külalised, toosama koolmeister ja ta isa, kes
osutub vana Kaarna lapsepõlvesõbraks, kooli- ja
leerivennaks. Oh, nüüd näeb Else neid kumma-
liselt leegitsevaid silmi nii lähedalt. Oh sa aeg,
millised kuratlikud silmad! Aga ta ise ei käitu
sugugi kohmakalt, see koolmeister... Teab, kust
ta on õppinud seltskondlikke kombeid? Ei, ta on
päris peen ja huvitav kavaler!

Pärast lõunat istuvad külalised saalis. Vanad
vestlevad omavahel ja neil näib olevat jutuainet
külluses. Hoopis täbaram on aga lugu noortega,
kes ei leia kuidagi õiget jutusoont. Siis tõuseb
Else ja astub klaveri juurde.

»Pean ma midagi mängima?“ küsib ta naera-
telles.

»Palun!“ kostab Jüri viisakalt.

»On teil erilisi soove, mu härra?*

»Ei, mu preili. Ma ju ei tunne kahjuks teie
repertuaari.”

Else surub kergesti huuli. Oh, selle ta peab
enesest ära harjutama! mõtleb ta endamisi. Mil-
line üleolev härra! Ning Else tõstab tujutult
klaverikaane, istub ümarale pingile ja lööb paar
tooni, laulab kaasagi oma maheda sopraniga.
Katkestab, alustab teist laulu; katkestab sellegi
ja laulab paar takti Offenbachist, siis mõned
read Griegist....

»Teie ei näi olevat just tujus, mu preili,“ tä-
hendab Jüri osavõtlikult. ,,Kui lubate, siis män-
gin ise mõned väikesed palakesed —

»Ah, palun!“ hüüatab Else imestelles ja tõu-
seb sedamaid klaveripingilt. Tal poleks kunagi
tulnud mõttesse, et see koolmeister oskab män-
gida.

Kuid mees mängib, mängib otse imeväärselt!
Else istub rabatuna oma toolil ja sõandab vae-
valt hingata. Tunded, mida need ,,väikesed pa-
lakesed“ temas äratavad, kuuluvad nende vä-
heste hulka, mille väljendamine on sõnades kee-
latud. - Kas tahtlikult või ebateadlikult asetab
noormees oma mängu lausa põletavaid kirgi, mis
voolavad vabalt ning sundimatult mehe väledate
sõrmede alt; neis helides on võimatu mitte tunda
suure ning sügava hinge üllust. Tuppa voolab
üha võimsaid akorde, millesse noormees põimib
rabavaid motiive, valitud kunstilise maitse pee-
nust, millega ühinevad vaevaltmärgatavalt eesti
rahvaviiside kaunimad toonid.

Ka vanad kuulavad vaikides, unustades het-
keks oma aastate rusuva koorma. Madisele mee-
nub miskipärast too ammune suvepäv, mil ta is-

26

tus järve ääres seitsmevenna kivil ja vaatles,
kuis suured rusked pilved veerlesid järve kohal.
Ja kui äike paiskus neist välja, siis ta leidis tee
Kõigevägevama poole... Jajaa, see oli päev, mil
ta polnud veel liiga vana ega väsinud, et armas-
tada kadunukest, kes puhkab nüüd kalmistul,
kuhu ta teeb igal pühapäeval palverännakuid...
Aga kas ei laulnud Viiu neidsamu lauluviisisid,
mida mängib Jüri praegu? Jah, neid ta laulis!
Kust on Jüri neid õppinud!?... Viiu vahest ta-
hab temaga poisi kaudu vestelda?.. Ning vana
Madis koostab palves käed; tema silmi valguvad
jämedad pisarad, veerevad koltunud põski mööda
alla, langevad halli habemesse.

Muusikahelid vaikivad ning tuppa laskub sü-
gav hääletus, mida häirib üksnes seinal tiksuv
kell, jagades seda väikseiks ajavahemikeks, mil-
lest kasvavad minutid, nagu tuhandeist sääraseist
ajavahemikest kasvab inimnoorus, küpsus ja va-
nadus...

»Mu Jumal!“ ohkab lõppeks Else. — ,,Ütelge
ometi, kus õppisite selliselt mängima?“

»Seminaris,“ kostab mees lihtsalt. ,, Hiljem ma
täiendasin end Peterburi konservatooriumis, siis
kui õppisin instituudis.“

»Ah, te peaksite edasi õppima!“ innustub
neiu. ,,Miks matsite end siia maakolkasse!?—

» Usun, et meie kõik peaksime tegema nii mõn-
dagi hoopis teisiti, kui me seda teeme,“ sõnab
Jüri mõtiskelles. ,, Aga inimene vaevleb kord saa-
luse ja oma lähema ümbruse ahelais,“ lisab ta
nukralt.

Sellest päevast kohtab Else sagedasti kool-
meistrit. Mehe lähedus teeb Elset õnneliku-
maks, kui ta suudab kujutella, ja ta vaim kasu-

27

tab ohtrasti mehe arenenud ning sügavat mõis-
tust, mis loob nende vahele tiheda sideme.

Sagedasti nad istuvad järve ääres, kust võib
näha Kaunissaare talu sammaldunud katuseid.
Neil puhkudel loeb Jüri neiule luuletusi, milli-
seid nad hindavad mõlemad. Else lebab liiku-
matult rannaliival, suleb laud ja kuulab vaikides.
Nii on tal hea olla. Taoti katkestab Jüri luge-
mise, retsiteerib siis pikkamisi rütmi, rõhutades
värsse, mis teda enam vaimustanud, püüdes tüd-
rukut õpetada mõistma ning tundma nende üle-
vat ilu.

»Else,“ seletab ta pehmelt. ,,Kas pole luule-
tustes ülev just see, et ei tarvitse olla õpetlane
nende mõistmiseks ja armastamiseks — otse vas-
tupidi, õpetlased on tavaliselt liiga suured ja uh-
ked, et mõista head luulet, nad on liiga kuivad ja
maised, et armastada värsse, mille mõistmiseks
vajatakse tundlikku hinge. Õigupoolest on iga
tundlik inimene teatava määrani luuletaja. Seda
olete ka teie, Else, sest... sest teie sisimas tuks-
leb tundlik ja ülimalt vastuvõtlik süda... Ka
minu isa, vana Kaunissaare Madis, on luuletaja.
kuigi ta näib väliselt nii rangena —“

»Aga teie!?“ elustub neiu. ,,0h, ma pole veel
eales kohanud tundlikumat inimest! Teate, mu
isa ütles, et teie sarnanete oma emaga, kel olnud
täpselt taolised hõõguvad silmad, nagu teilgi —'
Ta vaikib, punastub tihedasti, langetab häbelikult
pilgu.

Sügisel, kui Else sõidab taas kubermangu-
linna, et astuda oma kooli lõppklassi, valdab Jüri
meeli nukrutsev igatsus. Nüüd tajub ta tõesti, et
on end asjatult matnud siia maakolkasse. Ja
tema sisimas virgub võitmatu tung vabaduse ning

28

avaruse järele. Ent lugu muutub veelgi halve-
maks, kui vana Kaarna leiab oma ettevõttele
kohase ostja ja kolib jõulu eeli linna, kus ta ostab
parimas linnajaos avara krundi ja avab suure
koloniaalkaupluse. Kaarnal olevat kuulu järgi
edu ja ta tegevat linnas päris ilusat äri.

Nüüd pole kahtlust, et Else ei tule enam ku-
nagi siia suvitama, ta jääb linna, alatiseks. Jah,
temagi võinuks töötada kuskil linnakoolis, täien-
dada end muusika alal ja tõusta seltskondlikul
redelil vastalt kõrgemale, -.et lõppeks pälvida
Elset... Kasta peab siis jäädavalt loobuma tol-
lest armsast olendist? Kas ta pole küllalt me-
heks, et vabaneda siinseist kütkeist ja luua ene-
sele õnne mujal?... Ei, selle üle on vaja põhja-
likult järele mõtelda.

Hilissügisel külastab teda Jaan.

»Tulin sind õieti pulma kutsuma,“ teatab ta
pikema sissejuhatuseta. ,,Teisel jõulupühal, nagu
sa vahest oled kuulnud, pannakse mind ikkesse.“

»Või nii,“ noogutab Jüri mõtiskelles, silmit-
sedes venda uurivalt. Jaani rõhutud olek ja ki-
bestunud näoilme äratavad tas sügava kaas-
tunde. ,,Või sind pannakse teisel pühal ikkesse?
Aga kulla vennas, miks teed sa seejuures näo,
nagu läheksid kaagile?**

»Ära parem pärigi,“ tõrjub Jaan tülpinult.
Ȇtlen sulle ainult niipalju, et elu on muutunud
mulle koormavaks ja võttes Kõrgemäe peretütre
ma täidan üksnes antud lubadust... Aga mis
sellest enam rääkida, kõik on juba hilja. Rikku-
, Sin ise oma elu ja pean nüüd kannatama. Kurat
võtku, miks on inimene alati üksnes tagantjärele
tark? Miks ei oska ta õigeaegselt võidelda oma

29

õnne eest ja laseb seda teistel nii rumalasti pu-
rustada?“

Jüri muutub tähelepanelikuks. Ta on kuul-
nud venna asjust nii mõndagi, kuid väga palju
on talle veel selgusetu ja nüüd ta tahab kuulda
kogu lugu. Esitades küsimusi säästliku õrnu-
sega ja ilmutades siirast osavõttu ta võidab pisi-
lasa venna usalduse ning ahvatleb teda kõne-
lema. Sellest kujuneb pikem vestlus, mis paneb
Jüri tõsiselt mõtlema.

»Ja sa lubasid Annel minna Salislepa Mihk-
lile?“ küsib ta.

»Jah, ma siis ei teadnud, et kogu selle nee-
tud värgi korraldas isa. Kurat, tüdruk laskis en-
nast lihtsalt ära osta, tahtis saada taluperenai-
seks! Oh, meie vanaätt on tark mees ja oskab
kasutada inimeste nõrkusi: tüdrukust oli vaja
vabaneda ja ta valis õige tee...“

»Kas armastad väga Annet?“

»Ta oli mulle omal ajal nii armas, nii üliar-
mas... Aga nüüd ma ei tea, mida tüdrukust
õieti mõtelda. Igatahes niipalju ma aiman, et
mina ei tähendanud talle just kuigi palju. Anne
ihaldas rohkem Kaunissaaret kui mind. Vana-
ätt olevat talle ütelnud, et talu jääb sulle, ja see
vahest otsustaski asja —

»Tead, vennas,“ ütleb Jüri pehmelt. ,,Kui sul
on raske kosida Maie, siis ära tee seda. Võib-
olla sa unustad aegamööda Anne, kes — nagu
sa ise väidad — sind just nii väga ei armasta-
nud. Jää ilusasti Kaunissaarde ja kui sul on
õnne, siis leiad enesele veel tubli naise. Kuigi
esimesega ebaõnnestus, siis ei tarvitse veel ar-
vata, et elu on läbi; see oleks mõttetu rumalus.
Kunagi ei tohi armuda esimesse inimesse, kes

30

= i

Madu al al

Mint i i aa ika i ka

satub meie eluteele, vaid peab õppima tundma
võimalikult palju naisi, et valik oleks õige ning
eksimatu. Anne hindas talu enam kui sind ja nii
ta polnud vahest see õige, keda sa vajad. Mis
puutub aga Kaunissaaresse, siis jääb see sinule,
sest minust ei sa iialgi talupidajat! Seda ütlen
sulle päris kindlasti ja sa tead, et mul pole kom-
beks tühje sõnu teha. Ma töötan siin koolis vii-
omast aastat. Kevadel lähen linna ja korraldan
oma elu hoopis teisiti. Isalt ei vaja ma midagi,
sest ma Olen talt juba nii palju saanud. Ka on
mul korjatud oma ilus kopik, millest piisab uue
elu alguseks. Tee nii, nagu sulle soovitan. ja ära
enam. noruta!

»Tänan,“ ütleb Jaan liigutatult, surudes tuge-
vasti venna kätt. ,,Sa oled palju tublim mees,
kui ma seniajani oskasin aru saada. Aga ma võ-
tan siiski Maie, ta on tubli ja vaikne neiu. Ka
olen ma seotud sõnaga, mida mehel ei kõlba
murda. Kaunissaare jätame ilusasti vanaätile
endale, las ta paneb selle, kuhu tahab — ka ei
vaja ma tema neetud raha! Aga sinu sõnu ja
üldse tänast päeva ma ei unusta kunagi! Nüüd
ma tean, et sa oled mu tõeline vend, mu kaksik-
vend!

Madis on ülimalt hämmastunud ja silmitseb
ainiti oma ,,vanemat“ poega, kes talle teatab, et
tahab naida vana Kaarna tütre.

» Teab, mida sa selle peene linnapreilnaga õige
tegema hakkad?“ küsib ta siis pilklikult. ,,Saab's
sihukesest mõnda perenaist või kedagi!“

»See selgub hiljem,“ arvab Jüri. , Igatahes ma
käisin tal juba kosjas, pulmapäevgi on kindlaks
määratud.“

31

»Kosjas võid käia,“ ühmab isa lõbusasti. ,, Aga
äravõtmiseni on veel aega, kus sellega.

Jüri uudistab isa imestelles. Tont võtku!
mõtleb ta. Sellel vanaätil on mõnikord päris
isevärki mõttelaad.

»Jajaa,“ heietab Madis mõtiskelles, ,,kosjadest
äravõtmiseni on alati aega ja mõnest kosilasest
ei saagi võtjat. On inimesel ka aru peas! Kihel-
kond tublisid peretütreid täis, aga tema läheb
kosja peenele saksapreilnale. Ons sihukest asja
enne nähtud? Hehee!“

»Peretütred jätan perepoegadele,“ teatab Jüri
lahkesti. ,,Need sobivad paremini kokku. Mina
olen koolihärra ja kosin enesele ka haritud naise,
seda võta teatavaks. Muuseas, ütlesin oma kooli-
koha üles ja lähen jäädavalt linna. Esialgu leid-
sin enesele raudtee kaubakontoris päris kenakese
koha, hiljem vahest pääsen mõnda linnakooli
õpetajaks.“

See annab Madisel seedida.

Või nii, või lähed jäädavalt linna?“ venitab
ta siis nördinult ja ta lõug hakkab kuidagi veid-
ralt vabisema. ,, Aga kelle hooleks sa mõtled jätta
Kaunissaare, oma esiisade põlise talu, mille ma
hoidsin sinule?“

»Kaunissaare sa oleksid pidanud andma Jaa-
nile ja lubama tal kosida, keda ta armastas... Ma
ei taha küll sinu tegumoodi hukka mõista, sest
sa oled minu isa, — aga Jaan on nüüd väga õn-
netu... ja mul on tast lõpmata kahju. Oh, mida
ma kõike ei annaks, et nihutada ajaratast aasta
võrra tagasi! Jaan on hea poiss, hea ja tundlik,
nagu meie kõik, nagu sinagi, isa... ja nagu meie
kadunud emake. Ta vääriks paremat ja rõõm-
samat saatust. Mõtle hästi järele, isa, mis sa

32

Jaaniga tegid, ja ära takista mind võtmast naist,
keda <ma austan ja armastan. Ka ära unusta,
et... et sinagi armastasid meie ema, tean seda
hästi.“

Madis ei lausu tükil ajal sõnagi.

»Sa siis ikka võtad selle preilna?* usutleb ta
värisevi hääli.

»Jah, isa, — seda ma teen!“

»Ja sõidad linna?*

«Seda küll.“

Olgu nii. Aga minu õnnistust sa selleks ei
saa ja seda preilnat ära too kunagi siia Kaunis-
saarde... Tahan surra ilma teda nägemata!

Jüri tunneb oma isa ega hakka temaga enam
vaidlema. Masendunult ta lahkub talust, jalgsi,
nagu vaene patune, et siia mitte kunagi enam ta-
gasi tulla. Metsaserval ta peatub, silmitseb tüki
aega elumaja vana sammaldunud katust...
Jah, selles majas nad sündisid, sirgusid meheks,
mõlemad, Jaan ja tema, kaksikvennad. Aga neil
puudus emaarm, nende päid ei silitanud ema-
kese hellitlev käsi, nad on orvukesed ja lahkusid
mõlemad isatalust...

Ning suur tugev mees seisab üha metsaserval,
vaatleb üksijäri vana elumaja, teeb lõpparvet
oma sünnikohaga. Siis sammub ta edasi, piki
tolmust maanteed, jõuab alevikku, peatub alles
kalmistul.

Siin ta põlvitab tüki aega, kummardunud
vaikses palves ema kalmu kohale. ,,Emake,
armas,“ sosistab ta, ,, lähen nüüd ära, lähen linna
ja võtan tema... Sa ju mõistad mind, eks ju?...
Andesta oma suurele poisile ja ära keela talle
oma õnnistust!...“

*

3 Südame hääl 33

Möödub palju aastaid.

Madis saab oma linnas elavast pojast aeg-
ajalt teateid. Nüüd olevat Jüri tähtis mees, kau-
bakontori ülem, ja teenivat suurt palka. Ka ole-
vat tal kaks prisket poega, Juhan ja Kaarel, kes
olevat juba ammugi kooliealised. Neil olnud
rohkemgi lapsi, kuid teised surnud mingisse nak-
kushaigusse, sarlakeisse või difteriiti. Muidu mi-
nevat neil päris hästi. Vana Kaarna ostnud tüt-
rele kaasavaraks kenakese maja, mis andvat Jü-
rile ilusat lisatulu.

Hoopis kurvemad on aga lood Jaaniga, kes
sängitas oma viljatu naise kümnendal abielu-
aastal maamulda ja elab nüüd erakuna Kõrge-
mäel, peab vaikselt talu ning saadab rõõmutuid
päevi surma poole.

Madis ise on üha endine, rühmab oma põlises
talus ja läheb kuulu järgi aasta-aastalt rikka-
maks. Ainult Kaunissaare pole enam kaugeltki
endine. Varsti pärast Jüri naitumist ostis Madis
mõisalt tohutusuure Rebapalu soo ühes avara
jõeäärse luhaga, mis kasvatab head ning sööda-
vat heina. Nüüd on Rebapalu soo, mis lahutab
Kaunissaare talu Kõrgemäe omast, lõplikult kui-
vendatud ja muudetud lokkavaiks viljanurme-
deks. Vanust hooneist püsib üksnes elumaja, seis-
tes tagasihoidlikuna keset suuri ning avaraid
telliskiviehitisi, mis on kogu kihelkonna imetlus-
objektiks. Pärandusosa, mille Jaan nii uhkesti
tagasi lükkas, on viimse kopikani läinud talu
jõukuse tõstmiseks ja Madis võiks olla oma elu-
tööga rahul.

Aga ta pole seda. Mingi ahistav kurbus nä-
rib lakkamata ta vana südant, võttes talt hinge-

34

rahu ja muutes ta elu tühjaks ning värvituks.
Sagedasti ta seisab õhtuti kuivendatud soo serval,
kust võib nüüd takistamatult näha kauguses va-
lendavaid Kõrgemäe taluhooneid, vaatleb korst-
naist tõusvat suitsuvinet ja kuulatab nõrka koera
haukumist. Mõnikord ta peatub toa taga koplis,
iidsete pärnade all, kus Jüri võitles kunagi oma
vanema perepoja eesõiguste pärast.

Siin ta seisab kaua, langetanud oma halli pea
rinnale. Läbi kloppis teise ja pani siis metsa
poole, paljad sääred aina välkusid, ei teinud isast

asjagi... Jajaa, võttis teine oma preilna ja on
nüüd suur härra, elab linnas, ei tahtnud isa-
talu... Nüüd on Kaunissaare suur ja vägev, üle

mitme kihelkonna kuulus, aga näe poiss läks
ära linna, ei hoolinud esiisade põlisest kodust,
hoiab preilna poole... Ning Madis ohkab rusu-
tult, siseneb majja. Tagakambris ta süütab
lambi, avab luitunud kaantega piibliraamatu ja
loeb: ,,...Issand, mis annad sa mulle? Ma suren
ilma pojata, minu vanema sulase Eliaseri poeg
saab minu pärijaks.“ Kuid Jumal trööstis Aabra-
mit ning ütles: ,,Mine välja, vaata taeva poole
ja loe tähti. Kas võid sa neid lugeda? Nii suu-
reks kasvab sinu järglaste sugu...

Madis ohkab rusutult, Jajaa, nii suureks kas-
vab sinu järglaste sugu!... Üks mattis oma vil-
jatu naise maamulda ega mõtlegi enam peresoe-
tamisele, ja teine on kaugel, kasvatab oma pois-
test linnamehi. Aga tema, Madis, uputab oma
kurbust sohu, kasvatab talu jõukust. Kellele?
Oh Issand, miks oled sa mind jätnud nii üksi-
kuks!?

Madis tõuseb laua juurest, avab kapi ja võ-
tab sealt koltunud kadakase kepi. Tüki aega sil-

3* 35

mitseb vanaätt tümikat, silitab teda hellitlevalt.
Ära läks, mõtleb ta, aga tümika jättis siia... Ja-
jaa, tümika jättis siia, isale asjaks...

Teispool laiuvat sood seisab veel üks mees.
See on Jaan. Ta on alles keskealine, kuid tema
juuksed on peaaegu sama hallid kui isa omad,
turi vahest veelgi enam vimmas. Ta senine elu
on möödunud nagu unelmas, üksluiselt ning töö-
rohkelt, jättes sisimasse üksnes tühjuse. Pole ol-
nud mingeid erilisi sündmusi tähistamas ajakäiku
ja kõik need aastad on nii ühetaolised: täna on
seesama mis eile, mis läinud aasta või kümme
aastat, otsekui aeg ei nihkukski edasi.

Jah — Anne elab üha Salislepal, tal on pool
tosinat lapsi ja ta elu läheb päris ladusasti. Oh,
tema juba ei hakka rikkuma oma elu mõttetute
targutustega, seda pole kartagi; tema püsib mai-
sel pinnal ja usub oma õnnetähte... Ning mehe
huuled tõmbuvad valuliseks muigeks. Siis ta
vaatab üle laiuva soo Kaunissaare poole. Jah,
seal see vanaätt nüüd rahmeldab, ihuüksinda.
nagu temagi, ei last ega naist — ainult talu, mil-
lele ta on ohverdanud kogu oma elu, kõik oma
tunded ja tõekspidamised. Vanaätile ei tähenda
inimene midagi, sest inimene on surelik, talu aga
igavene, püsib põlvest põlve, ja nii on tema arva-
tes talul ka suurem õigus... Kas inimene elab
siis tõesti üksnes selleks, et ohverdada end talu
heaks?... Aga ei! Inimene elab ikkagi selleks,
et ohverdada end inimkonna heaks! Talu on
üksnes vahend, mis peab andma inimesele ela-
tist. Jüri, va tarkpea, läks linna, ei hoolinud ta-
lust., Ta järgnes oma südame häälele ja leidis
õnne. Aga tema, Jaan, oli narr, uskus vanaäti

36

kopitanud tarkusse ja hülgas Anne... Oh, selle
eest ta maksab nüüd kallist hinda, verehinda!

Jaan heidab veel ühe pilgu isatalu suunas ning
seab sammud kodu poole. Kui see soogi veel al-
les oleks! mõtleb ta nukralt.

ESIMENE RAAMAT

I
EESKUJULIK POISS

Päike tõuseb pühapäevarahus puhkava linna
kohale ja levitab kõikjale oma armulikku helgust.
Selge hommik on haruldaselt värske ja kogu
suvises maailmas virgub mitmekesine elu. 0 Ini-
meste südameis heliseb laul ja kui nad on noo-
red, siis heliseb rõõmus laul ka huulil.

Kaarel, tõusnud õige varakult, peseb ennast
köögis hoolikalt puhtaks. Ega ta teekski seda nii
põhjalikult, kuid... Noh, ta ju teab, et emal
on pahandavaks kombeks igal hommikul uurida
lähemalt tema mõningaid kehaosi, mida ta jä-
taks nii meelsasti pesemata. Ei, need emad on
selleks nagu loodud, et teha väikeste poiste elu
ebamugavaks. Nii see on!

Poiss kuivatab ennast puhta linase rätiga ja
läheb magamistuppa, mis neil on vennaga ühine.
Nojah, Juhan alles põõnab ega mõtlegi võtta
jalgu alla. Pagana laisk poiss see Juhan!
Ometi peetakse teda nii kodus kui koolis eesku-
julikuks poisiks. Oh, Kaarel juba tunneb neid
eeskujulikke poisse, nad on lausa talumatud!
Igatahes tema ei püüa kunagi olla eeskujulik,
seda ärgu nad lootkugi.

38

Kaarel äigab tüdinult ja astub siis tooli juurde,
millele ema on ilusasti valmis pannud ta uued
pühapäevarõivad. Ning tõmmates neid ülle ta
unustab joonelt oma äsjased nukrad mõtted.
Need hajuvad mitte sellepärast, et ta mõttekesed
oleksid vähem nukrad kui täiskasvanute omad,
vaid üksnes seetõttu, et uued võimsamad tunded
ning huvi haaravad ta olemuse oma kütkeisse,
tõrjudes välja kõik senise. Eks unune ju ka
täiskasvanute muremõtted = vastsete = ürituste
uimas.

Aga Kaarlil on küllalt põhjust rõõmustella:
ta ju tõmbab täna esmakordselt jalga oma uued
puldansaapad, mis on nii pehmed ning mõnusad,
ja kui kenaks nad teevad jalad. Ei, sääraseid
tasub ikka kanda, ja mida ütlevad veel poisid!
Oh, kindlasti nad lõhkevad kadedusest, see on
selge.

Poisi tunded on seevõrra ülevoolavad, et ta
peab neid kellegagi jagama. Aga kellega? Ju-
han, see eeskujulik, põõnab ja teda ei tohi ära-
tada, saab kurjaks ja kipub viimati veel kaklema.
Tont võtku, ta läheb alla, tänavale — mõned
naaberpoisid on juba kindlasti väljas ja eks siis
näe, mis näo nad teevad. Ning poisike väljub
käratult toast.

Tänaval on tõesti liikumist. Piimamees mõ5-
dab naistejõugule kohvikoort, sõidab siis veidi
maad edasi, koputab toobiga ankrupõhjale ja
hõikab prouasid piimale ning värskele ,,man-
dile“, nagu tollal hüüti kohvikoort. Õnnetuseks
pole näha ainustki poissi ja see muudab Kaarli
meele taas nukraks. Norguspäi ta sammub piki
tänavat, piidleb igatsevalt kaetud akende poole,

39

mille taga magavad need laisad jõnglased. Tont
võtku neid!

Siiski, lähemal tänavanurgal seisab Korgi-
Juku, üks suuremaid poisse, Juhani koolivend.
Tal on peas uus särav vormimüts. Seda märkab
Kaarel esimesest pilgust, kuid ei tee sellest targu
väljagi: las uhkustab, kui tahab! Kuna Korgi-
Juku seisab tema poole põikasendis, sammub
Kaarel tüki maad edasi, ületab siis tänava ja lä-
heneb tollele upsakale poisile otse vastu. Oh,
nüüd peab Korgi-Juku märkama tema saapaid,
kui sel poisil on üldse silmi peas.

Ning Korgi-Juku märkabki, kuid temagi eelis-
tab sellest mitte välja teha. Päh, mõned saapad
või asjad, va puldaninärust kokku körtsitud. Aga
vaat' kus ikka tema müts, selge kalev, maksis
rubla hõbedat, sihukest kanna kas või ise.

Poisid tervitavad ja vaikivad siis äraootavalt.
Kaarli pilk kiindub lausa piinlikust tekitava
kangekaelsusega Korgi-Juku saapaisse, mis on
läikima hõõrutud, kuid ikkagi vanad. Korgi-
Juku jällegi silmitseb üksijäri Kaarli mütsi, mis
pole küll kuigi vana, kuid ikkagi kantud.

»Täna on kangesti palav,“ ütleb viimaks
Korgi-Juku, võttes oma uue mütsi peast ja kui-
vatades taskurätiga laupa, kus pole küll higi-
piiskagi.

»Jah,“ möönab Kaarel, ,,asjatult tõmbasin
saapad jalga, mu ema ei salli, et lippan tänavail
palja jalu, eks ole veider?“

»Seda küll,“ noogutab Korgi-Juku, seistes
üha paljaspäi: ,,Minu ema jälle ei salli, et lähen
välja ilma mütsita — ütleb, et ega sa ole mõni
kanavaras. Päris naljakad need emad.“

Kaarel vaikib mõtiskelles.

40

»Ennäe!“ hüüatab ta siis imestelles, otsusta-
nud muuta taktikat. ,,Sul on uus müts! Teab,
palju säärane maksab?

»Rubla hõbedat!“ kostab Korgi-Juku uhkesti.
Aga nüüd ta taipab, et võlgneb Kaarlile hüvituse,
ning ütleb: ,,Ja sinul on jalas uued saapad, kui
ma ei eksi?“

»Jah — isa ostis teised eile.

»Kui palju maksavad?“

Ainult kolm rubla hõbedat, tühine hind,
eks ole?“

Korgi-Juku ei vasta, paneb mütsi pähe. Ta
ju taipab, et pole mõtet sellega uhkeldada, kuna
teise saapad maksavad kolm korda rohkem,
Kaarel muidugi luiskab, aga mine sa ütle talle
seda! Ka tema pidanuks olema targem ja lisama
oma mütsihinnale veidi juurde... Aga näe, ta
mängis lolli ja Kaarel vedas teda ilusasti sisse!

»Kus Juhan on?“ küsib ta siis tujutult.

»Magab.“

»Vaata sunnikut! Me ju pidime minema
täna merele!“

Nüüd “meenub Kaarlilegi, et poistel on täna
kavatsusel uhke meresõit. Paadi üürimiseks on
rahadki koos ja antud Juhani kui meeskonna
kapteni kätte hoiule.

»Oota,“ ütleb ta innukalt, ,lähen kupatan
Juhani maast lahti.“

Teel ta kohtab veel paari poissi, kes märka-
vad õnneks kohe ta vastseid saapaid, ja nii ta
satub nendega vestlusse. Vahepeal nihkub aeg
edasi ja kui ta lõppeks siseneb tuppa, istuvad
kodused juba kohvilauas.

»Guten Morgen, mein Sohn,“ noogutab ema
poisi tervitusele. Muide proua Else taotseb kõ-

41

nelda lastega kodus saksa keelt. ,,Komm her
und sag, wo warst du?)

Kaarel läheneb lauale, kus teda silmitsetakse
uurivalt, Kuid ema ei leia poisi juures midagi
laita: rõivad on korras ja silmnägugi ilusasti
puhtaks pestud.

»Wo warst du?“

»Mul — ee — hakkas toas igav ja ma läksin
veidikeseks välja,“ kogeleb poiss ujedalt. No-
jah, nüüd on neil jällegi ütlemist! mõtleb ta,
Võib-olla jäetakse teda koguni küpsisest ilma...

Kuhu välja?“

»Alla — õuele, istusin aias.“

»Sa muidugi unustasid, et lapsed ei lähe enne
einet õuele?“

»Jah — andesta.“

»Miks ei võta sa kunagi Juhanist eeskuju?“

»Ma — — ma ei saanud.”

»Miks?“°

Juhan magas.“

Nüüd ei suuda Jüri Aitsam ennast enam pi-
dada, vaid pahvatab lõbusasti naerma.

Õigus, mu poiss!“ hüüab ta. ,,Magaja pole
kellelegi mingi eeskuju. Aga asu laua juurde,
sest kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab,* lisab
ta heatujuliselt.

Proua Else heidab küll mehele laitva pilgu,
kuid eelistab siiski vaikida. Jüri on pedagoog,
aga käitub laste, eriti Kaarli suhtes ebapedagoo-
siliselt! mõtleb ta, valades oma nooremale pojale
kohvi. Siis tärkab tas tahe end maksma panna.

1) Tere hommikust, mu poeg. Tule siia ja ütle, kus
sa olid?

42

»Et sa läksid loata välja,“ ütleb ta, ,,jääd
küpsisest ilma.“

Kaarel vaid ohkab alistunult. Nojah, seda
võis juba arvata! Aga Juhani vempusid ei nähta
kunagi! Juhan on eeskujulik, oskab vanemate
ees käituda kombekalt — variser!

Pärast einet pakib proua Else poistele toidu-
poolist ja saadab nad rohelisse (ta ei tea ega
tohigi teada poiste meresõidust midagi).

»Oota, Kaarel,“ ütleb isa, väljunud eeskotta.
Võta, siin sulle kümme kopikat, osta endale
selle eest midagi suupärast. Aga sa pead olema
tubli poiss ja kuulama ilusasti ema sõna,“ lisab
ta pehmelt.

Kaarel on taas rõõmus poiss. Oh, selle raha
eest võib osta nii mõndagi. Ei, isaga saab ikka
paremini hakkama! Emake on küll hea, vägagi
hea, aga ta on liiga nõudlik.

Paadimeeskond on viieliikmeline. Kaarel on
küll noorim, kuid oma vanuse kohta haruldaselt
suure ning tugeva poisina ta käsitseb aerusid
laitmatult ja tõmbedki pole tal teistest nigelamad.
Merel ju peab igaüks töötama mehe eest.

Tuttav rand, kus lebab madalaid puumaju,
üha taandub, kuni nende tagant kerkib kesk-
linna kiviehitisi, millest eraldub Toompea vanu
müüre, torne ja kõhukaid, lümakilesurutud,
kullatud kirikukupleid, mis sätendavad päikeses.

Juhan pöörab asjalikult roolipinni, hoides
koosi reidil tukkuvaile soomusristlejaile. Ta on
kapten ja käitub vastavalt: vajalikud käsklused
antakse meeskonnale lühidalt ja selgesti, nagu
see kohane laevajuhile, kellel lasub ränk vastu-
tuskoorem.

45

Kerge merebriis kihutab üle lageda vetevälja,
tuues kuskilt muda ja mädaneva adru segulõhna.
Ülal kõrges õhusinas supleb paar sinkjasvalget
kajakat, taoti kadudes päikesesärra, et siis taas
sujuda tardunud tiivul alla, üsna paadi kohale ja
kisada lõikavalt, otsekui küsitelles, et kuhu teie,
poisid, parajasti sõidate. Sõjalaevade lähedus an-
nab end juba tunda, sest mustjasrohekal mere-
pinnal ujub räpaseid õlilaike ja üle parda pillu-
tud toidujätteid, mille juures käratseb aplaid ka-
jakaid.

Paadimeeskond äratab tähelepanu, sest rist-
lejate reelingeile naaldub madruseid, kes silmit-
sevad hindavalt poiste sõudeoskust. Nüüd satub
meeskond eriti tujju ja nooljas paat võtab tubli
hoo, libisedes kiiresti keset võimsaid terashiig-
lasi.

»Juhan, kuhu sa ometi roolid?“ küsib Korgi-
Juku. ,,Me ju pidime sõjalaevade juurest tagasi
pöörduma —

»Pole sinu rida,“ kostab Juhan = kuivalt.
»Kaptenilt ei küsita, kuhu ta laeva juhib, seda
võta kord teatavaks.

»Aga meil ei jätku nii pikaks sõiduks raha.“

»Jätkub, mina maksan. Aga nüüd teeme
puhkuse ja siis sõidame korraks Piritale.“

See on poistele meeltmööda. Aerud tõmma-
takse paati, tehakse suitsu. Kaarel näeb muide
esmakordselt oma vanemat venda suitsetamas.
Nii see on! mõtleb ta. Nüüd mängib Juhan jäl-
legi täismeest, maksab teiste eest paadiüüri ja
suitsetab. Aga kodus ta on nii vaikne ja viisakas.

Siis sõidetakse edasi.

Rand kerkib vastalt lähemale ning kapten
juhib paadi vaiksesse jõevette. Nad mööduvad

44

“

hoogsas rühis inimestega täiskiilutud parvest,
mida parajasti sikutatakse üle jõe. Parvelolijate
pilgud kiinduvad sõudjaisse, mis paisutab poiste
enesetunnet. Oh, seda juba tasub kaasa teha!

Sõiduk köidetakse ühe kõrvalise paadivalgma
külge ning meeskond vallandub rõivaist, et su-
kelduda karastavasse jõevette. Suplus äratab
söögiisu ja nüüd maitseb toidupoolis oivaliselt.
Seejärel lebatakse päikeses, kuni Juhanil tekib
tahe minna mereranda, kus olevat rohkem rah-
vast ja näeb plikasid. Kaarel jäetakse ilusasti
paadivalvuriks, mis poisile sugugi ei meeldi,

Ta laskub tujukalt roolipingile, asetab oma
paljad jalad üle paadiveere vette. Hajameeli ta
silmitseb, kuidas parvemees sikutab taamal üle-
sõitjatega koormatud parve. Linnast valgub rah-
vast ühtsoodu juurde; neid tuleb jalgsi ja moo-
torpaatides. Kuna enamik lõbusõitjaid tahab
minna üle jõe, mereranda, ei jõua parvemees
neid kuidagi mahutada oma sõiduriistale ja
nõnda asuvad mõned kohalikud paadimehed
talle oma paatides appi. Jah, kõigil on tegevust,
on lõbu, aga tema kükitagu siin jõude ja valvaku
paati! Ning sel mornil ja lootusetult nukral het-
kel ta aju läbib oivaline mõte. Oh, see on suur
mõte, mida ei ürita mitte igaühe aju.

Kaarel sööstab püsti ja hakkab sedamaid
korraldama oma paati. Kõik liigne praht, nagu
paberitükid, toidujätted ja muu säärane käib üle
parda.

Äkki ta võppub.

Täis jubedat kohkumist ta silmitseb ainiti
jõepinda, kus parajasti ujub allavett tema tuliuus
puldansaabas. No kuis ta ometi viskas selle üle
parda!?... Aga ta võib asja üle pikemalt järele

45

mõtelda ka hiljem, kui selleks on aega. Nüüd
peab kohe teotsema. Kiiresti ta vabaneb püks-
test — muud tal õnneks pole üll — ja sukeldub
üle paadiveere vette. Mõned tugevad tõmbed
ning juba ta haarabki vajuva saapa.

Roninud tagasi paati, ta silmitseb murelikult
oma üleni ligunenud jalatsit, mis on nüüd kaota-
nud endise kauni helekollase värvi. Nojah, kül-
lap neil on kodus jällegi ütlemist! Tont võtku,
peab temale ka alati juhtuma igasuguseid äpar-
dusi! Saabas tõmbub küll õhtuks tahedaks, see
on kindel. Aga ükski võim ei suuda teda muuta
enam nii ilusaks kollaseks nagu teine, ja nõnda
nad märkavad kohe vahet. Näib, et need pul-
dansaapad "on lõppeks päris viletsad jalanõud.
Kuid poisi leidlik aju ei jäta teda nüüdki hätta.
Pikema jututa ta võtab oma kuiva jalatsi ja nii-
sutab ka seda korralikult jõevees. Tore! Nüüd
on nad ühesugused! Ja miks ei peaks nad seda
olema ka tahenedes? Kodus ta võib ütelda...
Noh, küllap juba leidub mõni usutav seletus!
Peaasi ikka, et igal asjal olgu omad nõksud ja
konksud, siis pääseb hõlpsasti tüütuist sekeldus-
testis

Muheldes ta lõpetab paadikorraldamise ja
sõuab siis parve»ülesõidukoha juurde. Nagu ta
arvanud, leidub paadikasutajaid külluses ja ette-
võtlik poiss teenib päris head raha.

Õhtu eeli ta sõuab väsinuna paadivalgma
juurde tagasi, peseb sõiduki hoolikalt puhtaks ja
teeb ka ise korraliku supluse. Siis ta loeb rõõ-
mustelles oma teenitud peenraha. Seda on palju
rohkem, kui ta söandas loota! Ülesõitjad olid
virga mehikese vastu vägagi helded. Ei, nüüd
võib temagi olla oma päevaga täiesti rahul! Ka

46

jalatsid on ühteviisi tahenenud. Nad pole küll
endiselt nägusad, veidi luitunud, aga kui neid kor-
ralikult sisse määrida... Noh, määret tal on
terve purgitäis. Nõnda ta mõlgutab oma mõt-
teid, kuni ta pea vajub rinnale ja väsinud silmad
sulguvad. Ega ta saanudki vist magada, sest kel-
legi hoolimatu käsi haarab teda õlast. See on
Juhan, kes silmitseb teda pilklikul muigel.

»Tore paadivalvur!* ütleb ta. ,,Niiviisi võib
sind viia kogu paadiga kus see ja teine! Aga tule
nüüd, läki linna!“

»Kus on teised poisid?“

»Ootavad sind.“

»Miks nad ei tule paati?*

»Sest me ei sõida, vaid läheme linna jalgsi,
paat jääb esialgu siia.“

Kelle hooleks?“

Jumala hooleks!“ sähvab vanem vend läbe-
matult. ,,Mul juhtus väike äpardus, kaotasin
ennist oma raha ja nii peame tegema sääred,
mõistad? Aga tule nüüd kähku, muidu võib
paadiomanik meile veel kuskilt kraesse karata ja
siis oleme sees.“

»Sa ju teed nalja, eks ole?“

»Ei, mul pole praegu mingit naljatuju!**

Kaarel taipab äkki kõik.

Hüva,“ ütleb ta otsustavalt. ,,Kutsu poisid
paati ja asume teele! Pea meeles, et mina niisu-
gust nurjatust kaasa ei tee! Ka sinust, Juhan,
ma poleks seda iialgi uskunud! Sa ju oled kodus
nii eeskujulik.“

»Saa ometi aru, et mul pole raha! Kaotasin
ennist —“

47

»Seda sa valetad!“ katkestab teda Kaarel ja-
hedalt. ,,Aga ükskõik, paadiüüri maksan mina,
mul on raha.“

»Kui palju?“

Kaarel ütleb.

»Imelugu! Kust sa võtsid selle raha!?*

»Teenisin!*

»Väga huvitav! Vahest tohib küsida, millisel
viisil sa teenisid nii palju? Ega sa ometi —'

»Vedasin paadiga inimesi üle jõe. Kas saad
nüüd aru? Töötasin kogu päeva ja olen väsinud.
Tagasisõidul roolin mina!“

Juhan mõistab.

» Tehtud! ütleb ta lühidalt. ,,Sina oled kap-
ten. Aga selle raha. mis annad paadimehels,
maksan sulle hiljem ilusasti tagasil Kodus sa
loomulikult pead suu, või ma ei võta sind enam
kunagi kaasa!“

.- - x Kaarel vaid noogutab möönvalt. Ah siis nii-
sugused ongi need eeskujulikud poisid? mõtleb ta
endamisi.

48

II
PAHANDAVAD TRÜKIVEAD

Täpselt kell kaheksa helistab korrapidaja õpi-
lane tundide algust ja raudteekooli avar õu tüh-
jeneb käratsevaist poistest, kes sööstavad nüüd
rüsinal suure paekiviehitise hämarasse koridori,
et valguda kalssidesse.

Kaarel lõpetab pallimängu ja siseneb koos
teistega neljanda jao klassiruumi, asudes vaik-
selt oma kohale. Täna on klassikorrapidajaks
Heinrich Vanamõis, tuntud podliza 1), kelle suu-
rimaks vooruseks on kaasõpilaste peale kaeba-
mine. Nii tuleb kõigil käituda kombekalt, et
pärast ei tekiks õpetajaga sekeldusi.

»Aitsam, kas tegid kodused ülesanded val-
mis?“ küsib Arnu Lanveil, ta pinginaaber, nihu-
tades end lähemale.

»Jah, kõik on valmis.“

»Näita!“

Kaarel võtab pingilaekast oma arvutusvihiku
ja ulatab selle koolivennale, kes asub neid seda-
maid maha kirjutama.

') lipitseja — õpetaja pailaps.

4 Südame hääl 49

»Tubli, nüüd pole Mosjka-Maril põhjust vi-
riseda,“ ütleb Arnu rahul olles. ,,Aga kuidas sa
ometi oskad nii hästi rehkendada?“ soovib ta
teada.

»1sa õpetab.“

»Ons ta haritud mees?

»Jah, isa on endine kooliõpetaja ja niit*me
töötame igapäev õhtuti. Isa tahab mind panna
tuleval sügisel, kui lõpetan raudteekooli, gümnaa-
siumi. Just sellepärast pean hoolega töötama.“

»Saan aru,“ noogutab Arnu mõistvalt. ,,Ons
su vanemad nii rikkad?“

»Jah — meil on kaks maja ja isal on pangas
rahagi.“

»Teab kui palju?“

»Pead sina ka kõike pärima,“ muigab Kaa-
rel salapäraselt. Ning vaikinud viivu, ta lisab:
»Üks maja, mille ema sai vanaisalt, jääb Juha-
nile, teine aga, mille isa ehitas hiljuti, jääb
mulle. Nõnda on kummalgi meist oma osa.
Aga minu maja on palju suurem ja ilusam kui
venna oma.“

»Su vend käib muidugi gümnaasiumis?“ jät-
kab Arnu usutelu.

»Ei, ta käib linnakoolis.“

»»Kas teda ei taheta nii suuresti koolitada?“

»Mitte just seda. Juhan õieti käiski juba
gümnaasiumis: istus ühes klassis kaks aastat, ta
oleks vahest istunud veel kolmandagi aasta, kuid
löödi välja —

»Tasa!“ hõikab samas korrapidaja, ,,Maria
Grigorjevna tuleb!“

Klassi siseneb pikk, sihvakas noor daam,
kaenlas punasest nahast mapp. See on neljanda
jao õpetaja Maria Grigorjevna Zidler, keda hüü-

50

s

takse koolis Mosjka-Mariks. . Säärase veidra
hüüdnime ta päris oma mehelt, kes on lauluõpe-
taja ja keda poisid hüüavad üldiselt Mosjkaks '),
ja seda tema veidi klähviva hääle tõttu. Noor
daam on alles esimest aastat õpetajaks ja kooli-
töös veel üsna vilumatu, mida ta muide püüab
iga hinna eest varjata.

Tervitanud lapsi, ta käseb Kondratjevil lu-
geda tavalise palve, mida poiss vuristab kiiresti
ning monotoonselt. .Õigeusulised pöörduvad
näoga nurgas rippuva pühakuju poole ja tee-
vad õpetaja eeskujul hoolikalt ristimärke, —
kuna luterlased püüavad vahepeal asjatult
mõista palvesõnu, mida nad kuulnud juba aas-
taid, kuid mille sisu on neile tänini terra
incognita °).

Kaarli jätab see ,,venelaste palve“ täiesti kül-
maks. Ta pole kunagi püüdnud mõista selle

palve mõtet, kuid tunneb alateadlikult detaile ja

teab eksimatult, kunas venelased peavad tegema
ristimärke ja kunas palve hakkab jõudma 15-
pule. Kõike seda ta tunneb üksnes rütmist, ilma
et tal tarvitseks palvesõnu jälgida või mõista.
Siis istub õpetaja oma laua taha, avab mate-
maatika-õpiku ja kutsub tahvli juurde Heinrich
Vanamõisa, kes peab lahendama järjekordse
ülesande. See aga osutub keeruliseks, sootuks
uuetüübiliseks ja nii ei leia Vanamõis kuidagi
lahendust. Nüüd muutub ka õpetaja tähelepa-
nelikuks, ta laubale tekib mõtlik kurd. Kumma-
line! pomiseb ta ja võtab mapist poogna puhast

1) kutsikaks — sõna on võetud Krõlovi valmist: vl

»Elevant ja Kutsikas.“
*) tundmatu maa.

4*

7)

paberit, arvutab, vaatab õpikust vastust, mis on
aga tema leitud lahendusest erinev. Noore daami
näoilme väljendab üllatust, siis kattuvad tema
põsed ärrituspunaga. Kuid ta saab enesest
võitu ning jätkab arvutamist, nätsutab aeg-ajalt
mõtiskelles pliiatsiotsa, nagu võiks ta sellest välja
imeda ülesande õige lahenduse.

Kaarel loeb antud ülesande mõtlikult läbi,
vaatab vaid hetkeks lakke, otsekui oleks sinna
kirjutatud tema arvutusülesanne, ja püüab la-
henduse nagu õhust kinni. Arvutanud vihus,
ta kontrollib vastust ja naaldub siis rahuldunult
oma pingikorjule. Eks näe, kas va podliza leiab
lahenduse! mõtleb ta.

Siis köidab poisi tähelepanu kärbes, kes on
laskunud ta õpikule. No kust tema nii hilissügi-
sel välja lendas? hämmastub ta vaadeldes, kui-
das tilluke olend hakkab sedamaid tegema oma
tualetti. Esmalt hõõrutakse hoolikalt teineteise
vastu esijalgu, siis haaratakse nende vahele ka
pea ja hõõrutakse seda sellise hooga, et kael tõm-
bub peene niidina ilmatu pikaks, ja on lausa ime,
et ta ei katke. Seda aga ei juhtu, sest juba va-
banebki pea ja liibub taas keha ligi — nüüd pole
kael enam nähtav. Järgnevalt võetakse käsile
tagajalad, mida hõõrutakse teineteise vastu sa-
mase mõnuga. Kõik see on nii huvitav ja poiss
unustab tükiks ajaks klassi ning õppetöö.

Kuna õpetaja üha arvutab, muutub klass ra-
hutuks: ühed sosistavad isekeskis, teised sirvivad
juturaamatuid, kolmandad jällegi haigutavad
igavusest. Lauristen võtab taskust leivatüki ja
poetab selle mõnusasti suhu. Klaus lohistab
pingi all jalgu. Lühidalt, igaüks tegeleb mille-

52

gagi, mis võiks kuidagi peletada surmavat iga-
vust,

Äkki tõstab õpetaja pea ja saadab klassile
kestva pilgu; ,,Mis on?“ küsib ta rangelt.

Vaikus. Lauristen lakkab mälumast, kuigi
ta põsed jäävad tublist suutäiest punni. Klaus
ei lohista enam jalgu, vaid vaatab õpetajale süü-
tuimal ilmel. Sosistajad vaikivad ja juturaa-
matud peidetakse pingilaekaisse.

Seadnud rahu majja, teatab õpetajanna, et
antud ülesanne on lahendamatu — õpikus olevat
mingi pahandav trükiviga...

Kaarel on küll ülimalt hämmastunud, kuid
ei söanda siiski õpetaja pädevuses kahelda ja nii
ta kontrollib hoolekalt oma äsjaleitud lahendust.
Kuid see on igati õige! Ülesandes pole mingit
trükiviga! Võib-olla et õpetaja lihtsalt vigur-
dab? Kui aga järgminegi ülesanne, mis on eel-
mise tüüpi, osutub samuti lahendamatuks, sel-
gub poisile rabav tõde. Tont võtku, va Mosjka-
Mari ei oskagi rehkendada! Ja see avastus 16-
bustab teda.

»Mida sa ometi naerad?“ tahab Arnu Lan-
veil teada.

»Keerulised asjad, ühmab Kaarel salapära-
selt ja seletab siis koolivennale tolle kummalise
100.

»Õi sa jutt!“ hämmastub Arnu, veendunud,
et naabril on ülesanded tõepoolest valmis, vastu-
sedki kläpivad. Kirjutanud lahendused oma
vihku, ta nihutab end taas lähemale. ,,Aga miks
sa, kurivaim, ei teata asjast Mosjka-Marile?“
küsib ta.

»Pole minu rida.“

»Seda'nd küll“ möönab Arnu mõtiskelles.

53

»Aga küll oleks tore Mosjka-Marile näkku tor-
gata, et näe, ülesandeis polegi trükivigu! Saaks
nalja. Hihii!“

Poisid itsitavad kahjurõõmsalt ega märkagi,
et klass jääb äkki kummaliselt vaikseks. Õpe-
taja silmitseb neid juba tüki aega ja ta pilk ei
ennusta midagi head.

»Aitsam ja Lanveil!“ põrutab ta. ,,Mida te
seal irvitatel?“

Poisid tõusevad jahmunult. |

»Eei kedagi,“ õiendab Arnu. ,,Me — — me
lahendasime ülesandeid —

»Ah nii? Ja milliseid ülesandeid te lahenda-
site?“

»Ikka neidsamu, tänaseid, trükivigadega,“
seletab Arnu, ja kogunud julgust ta lisab: ,,Trü-
kivigu polegi, sest me leidsime mõlemale õiged
lahendused.“

Õpetaja palgesse tungib kuum verejuga.

Väga huvitav,“ ütleb ta kõlatult. ,,Vahest sa
tuled nüüd tahvli juurde ning jagad meilegi
osakese oma suurest tarkusest.“

Arnu võtab pingilt õpiku ja olles oma asjas
kindel siirdub julgesti tahvli juurde. Õnnetu-
seks ta unustab aga vahepeal lahendusviisi ja
satub nüüd ummikusse.

»Noh, me kuulame,“ julgustab teda noor
daam lahkesti.

»Ma — ee — unustasin lahendusviisi. Veel
pingis oli see mul meeles, aga nüüd, nagu käega
võetud.“

»Kui kahju! Me juba rõõmutsesime, et sa
kergitad neilt ülesandeilt saladuskatte, kuid
nüüd, milline kibe pettumus —“

Oh, ma võin tuua oma vihiku,“ esitab Arnu

54

vastutulelikult. ,,Sinna on kirjutatud mõlemad
lahendused."

»See vahest tülitab sind,“ arvab õpetaja
mõtiskelles. ,,Pigemini palume Aitsami tahvli
juurde, vahest temal on parem mälu. Sina aga
astu esialgu veidi kõrvale, ahju juurde nurka,
seal on kindlasti soe ja mugav.

Nüüd sammub Kaarel omakorda üldise nae-
rulagina saatel tahvli juurde. Säärane mõttetu
lõbusus ajab teda vihale. Tulvil üleolevat vääri-
kust ta lahendab kiiresti mõlemad ülesanded ja
asetab siis kriiditüki rahulikult tahvliservale.
Naergu nad veel, kui neil on selleks himu! mõt-
leb ta.

Kuid keegi ei naera enam.

Maria Grigorjevna nägu tardub liikumatuks
maskiks, üksnes tema silmis hõõgub pahaende-
line tuluke. Oh, nüüd on talle selge, mille üle
need ülbed jõnglased ennist irvitasid! Kind-
lasti on üritajaks Aitsam, kes käitub üldse nii
lubamatu üleolevalt — see on lihtsalt vihkamis-
väärt! Oh, kui meelsasti ta karistaks seda vas-
tikut jõnglast, kuid praegusel hetkel pole see kui-
dagi sobiv... Ei, hoopis mõistlikum on käituda
rahulikult. Aga ta teeb hiljem selle poisi talt-
saks!

See juhtum, nii tühine kui ta ongi, avaldab
Kaarli edasisele koolielule sügavat mõju. Nüüd-
sest muutub daam poisi vastu väga nõudlikuks
ega andesta talle vähimatki vääratust. Naisele
pole enam midagi tähtsamat kui oma põlatud
vihaaluse armutu kiusamine. Iga sõnaga ta väl-
jendab oma põlgust, iga liigutus paiskab poissi
madalamale kui ussikest. Ning seejuures on õn-
netu poisike täiesti kaitsetu, peab alistuma kuu-

55

lekalt, et temaga ei juhtuks midagi veelgi halve-
mat... Oh inimlikku viletsust!

Kaarel on ses masendavas olukorras ülimalt
õnnetu. Öösiti viseldes unetult sängis ta leiu-
tab tuhandeid mooduseid, kuidas tappa oma pii-
najat. Õnneks pole ta mõtted mitte alati nii tu-
medad. Taoti ta püüab unustada kõike ja 15-
butseda nii hästi kui vähegi võimalik. See juh-
tum aga jääb ta sisimasse püsima, olles nagu
aluseks, millel võivad kasvada ning areneda ta
noore elu edasised kogemused.

Ühel hommikul, veidi enne jõulusid, siseneb
klassi hallpäine vanahärra tsiviilkindrali mund-
ris. See on riigikoolide revident, kes taotseb kü-
lastada kooli igal aastal. Tervitanud õpetajat ja
veendunud, et klassis on parajasti matemaatika-
tund, ta palub luba anda õpilastele ka omalt
poolt tillukene ülesanne.

»Kui ekstsellents vaid suvatseb,“ kostab daam
ujedalt.

Ent revidendi ,, tilluke“ ülesanne osutub üsna
» suureks ja keeruliseks, käsitledes vesistu täitu-
mist kahe teineteisest erineva põiklõikega toru
kaudu teatud ajavahemikul. Maria Grigorjevna
on juba ette kindel, et antud ülesannet ei lahenda
ükski tema õpilastest, isegi mitte Aitsam...
Ah, milline vastik vanamees!

Kuid daam hindab poisi võimeid alla, sest
Kaarlile pole antud ülesanne tüübilt võõras. Ta
on lahendanud kodus keerulisemaidki. Nõnda
ta satub korrapealt õigele lahendusviisile ja kir-
jutab siis ülesande puhtale paberilehele. Nojah,
nüüd on Mosjka-Maril jällegi põhjust teda sõi-
mata professoriks! mõtleb ta, kirjutades pabe-
rilehe ülanurgale daatumi ja oma nime. Aga

56

las nad sõimavad, ennäe — ülesande tegi tema
ikkagi esimesena valmis! Ning leidnud sellest
mõttest rahuldust, ta viib oma töö õpetajalauale,
mille taga istub tsiviilkindral.

»Juba valmis?“

»Just nii, ekstsellents.“

»Ons lahendus õige?*

»Kindlasti, ekstsellents.“

Vanahärra kergitab imestelles oma halle
kulme. Poisi suured, kummaliselt hõõguvad ning
küsivad sinisilmad, mille põhja ta aga ei küüni
vaatama, sest nende sügavuse üle hõljub mingi
läbitungimatu linik, avaldavad tasse veidrat mõ-
ju. Vilunud pedagoogina ta on kohanud palju
lapsesilmi, kuid need siin on ebatavalised, pige-
mini küll täiskasvanu kui lapse omad... Ning
saatnud poisi oma kohale, ta uurib lähemalt too-
dud paberilehte. Lahendus on õige, selles pole
kahtlust. .

»Professor on kindlasti teie andekamaid õpi-
lasi?“ küsib ta siis õpetajalt sosiskelles.

»Jah... Aitsam õpib hästi, kuid —“

»Aitsam!? Kas poisi nimi ei olegi Professor?“

»Eil... Kuidas ekstsellents tuleb sellele mõt-
tele?“

»Hm! Palun kutsuge see poiss pärast tundi
õpetajatetuppa, tahan temaga veidi vestelda —“

»Ons midagi halba?“

»Oh ei, mind lihtsalt huvitavad säärased väi-
kesed professorid,“ tõrjub vanahärra naeratelles.

Peagi toob ka Arnu Lanveil oma töö õpetaja-
lauale. Maria Grigorjevnas tärkab küll kuri kaht-
lus, et töö on Aitsamilt maha kirjutatud, kuid ta
eelistab targu vaikida... Oh, peaks ometi kogu
klass tollelt jõnglaselt maha kirjutama! Õnnetu-

57

seks ei taipa Kaarel anda kellelegi muule spik-
rit ja nõnda jäävadki need kaks ,,töökest“ ain-
saiks.

Pärast tundi kutsutakse Kaarel õpetajate-

tuppa. Revident istub kooliinspektori töölaua =

taga ja kutsub sisenenud poisikese lähemale.

»Kuidas on su nimi?“ küsib ta.

»Kaarel Aitsam, ekstsellents.“*

»Kas mitte Professor?“

»Eeil Nii hüütakse mind üksnes klassis.“

»Kes hüüab?“

Kaarel satub segadusse ega tea, mida kosta.
Kuid põgus pilk, mille ta heidab oma õpetajale,
kes istub jäigana toasügavuses, on revidendile
küllalt selgeks vastuseks.

»Miks hüütakse sind professoriks?"

Poisi silmis süttib kummaline sära, mis pee-
geldub seal vaid murdosa sekundist, siis laskub
neile -läbitungimatu kate ja nad muutuvad taas
selgeks ning rahulikuks.

«Arvatavasti sellepärast,“ kostab ta, ,,et ma
oskan lahendada ka trükivigadega ülesandeid.“

Kogenud koolimehena vanahärra taipab sel-
legi vihje tähendust. ,,Aga miks sa kirjutasid
klassitööle hüüdnime?“ küsib ta.

Ku — — kuidas?“

Revident võtab laualt poisi klassitöö ja ulatab
selle vaikides jahmunud Kaarlile, kes loeb lehe
ülanurgalt: , IV jao õpilane Kaarel Professor.“
Tal lakkab süda hirmust pekslemast ja ta jalad
muutuvad äkki imelikult nõrgaks. Täis jubedat
õudust ta silmitseb toda ,,sõna“ ega suuda mee-
nutada, kunas ta ometi kirjutas selle.

»Kas tahtsid minuga veidi naljatella, eh?“
küsib revident.

58

dl i

»Ah ei! Kirjutasin selle täiesti kogemata!...
Tööd ära andes ma veel mõtlesin, et... et nüüd
sõimatakse mind jällegi professoriks, sest... sest
ülesande lahendasin ainult mina —'

»Hüva, mu poisu,“ ütleb tsiviilkindral peh-
melt. ,,Ma mõistan sind ja andestan. Kirjuta
nüüd klassitööle oma õige nimi. Aga tolle hüüd-
nime pärast ära kurvasta, seda kanna auga...
Sa oled tark poiss, ja kes teab, vahest saabki si-
nust kunagi päris tõeline professor.“

Kaarel väljub õpetajatetoast. .Koridoris pii-
rab teda jalamaid tihe poistejõuk, kes tahab iga
hinna eest teada, miks teda kutsuti ja mis kind-
ral talle ütles. Poisike seisab tüdinult keset
jõuku ega tea, kuidas sellest vabaneda. Ning ta
tajub esmakordselt, et poisid on õieti äärmiselt
liikuv ning tüütuseni käratsev element, kippudes
just sinna, kuhu neid ei vajata, ja tehes just seda,
mida neile keelatakse. Siis libiseb üle ta näo 15-
bus muie.

» Kindral küsis mult,“ ütleb ta, ,,et miks need
neljanda jao õpilased on nii uskumatult rumalad
ega oska lahendada lihtsamaidki arvutusüles-
andeid.“

Poiste näod venivad pikaks.

»See su vale!“ sähvab Heinrich Vanamõis
mäürgiselt. ,,Revident oleks võinud seda küsida
sama hästi ka õpetajalt —

»Ennäe, ta küsis seda siiski minult,“ naerab
Kaarel ülemeelikult, ,,Oh, kindral ju teab, et
meie õpetaja pole just palju targem kui teiegi.“

Ning Kaarel siirdub naerdes klassi. Aga ta
poleks kindlasti nii lõbus, kui ta kuuleks õpetaja
ja Heinrich Vanamõisa kõnelust... Sellest ta

59

kuuleb alles järgneva tunni algul, mil tsiviil-
kindral revideerib teisi klasse.

»Aitsam,“ ütleb õpetaja kähedalt, kutsunud
poisi kõrvale. ,,Sa oled käitunud sügisest saadik
otse võimatult!“ Kuid see, mida sa lubasid en-
dale täna, ületab juba igasugused piirid! Aga
pole viga, küllap ma su taltsaks teen!... Ja kui
sind koolist välja heidetakse, siis süüdista üksnes
iseend. Nüüd kao mu silmist!“

Nüüd on poisil päris selge, et ta käitus täna
vägagi rumalasti. Tont võtku, oli's tal vaja Hein-
rich Vanamõisa kuuldes suud pruukida! See oli
küll väga rumal ja Mosjka-Mari teeb sellest
suure numbri. Aga kui teda heidetakse tõesti
koolist välja, kuhu ta siis läheb? Jah, selline
juba on tema iseloom — viia kõik asjad äärmu-
seni! Peenetundeline, ülivastuvõtlik väiksema-
legi sõnale, igale vagusamalegi etteheitele, ta ei
suuda taluda kaudsematki ülekohut. Just see,
et õpetaja võtab tema poisilikku käitumist nii tõ-
siselt ja traagiliselt, ajab teda vihale. Talle tun-
dub see alandusena, et õpetaja teda ei mõista ega
oska läbi näha ta veidi ülbet pealispinda, ei püüa
tungida tema olemusse.

Äkki läbib ta aju õnnelik mõte, mis erutab
teda nagu vali muusika ööpimeduses. Mingi
kummaline kihelus läbib ta keha, sisendades
tasse julgust ja eneseusaldust. Ta süda peksleb
ägedasti, ta hingab erutatult, sügavasti ja pikka-
misi — kogu maailm näib talle nüüd kuidagi
avaramana. Kui veider on õieti poisi süda! Kui
kiiresti toimuvad seal suured muutused ning ot-
sused! Ainus hetk, põgus puudutus, ja muutus
ongi toimunud ning poiss pole enam see, mis ta

60

Ti

kä

oli enne: mingi elustav elujulgus tungib ta sisi-
masse, äratades seal uinuva mehe...

Oh, ta läheb pärast tunde kindrali juurde,
läheb tolle lahke ja hea mehe juurde, kes mõistis
teda ennist ja andestas talle ta eksimuse... Tont
võtku, seda ta teeb! Ja eks siis näe, kas va
Mosjka-Maril õnnestub teda nii ilma pikemata
koolist välja heita.

Kuid tal ei tarvitsegi minna kindrali juurde,
sest vanahärra tuleb viimase tunni algul taas
klassi ja annab õpilastele teha kirjandi — vabal
teemal. Kirjutagu igaüks, mida tahab, kirjutagu
kodust või koolist. Tema, revident, loeb jõude-
ajal nii meelsasti laste tillukesi mõtteid.

Kaarel kirjutabki koolist. Sellest kujuneb
siiras ning tõetruu pihtimus, mis paljastab var-
jamatult poisi sisemaailma, mis jutustab kõigist
piinadest, mida ta on pidanud taluma sügisest
siiani, jutustab ka sellest, mida talle tahetakse
teha edaspidi. Saagu nüüd, mis saab! mõtleb ta
kergendatult, viinud oma kirjandi õpetajalauale.
Igatahes ei tee see tema asja mitte põrmugi hal-
vemaks!

Jõululaupäeval astub Kaarel koos vanema
vennaga üsna varakult tänavale, et minna kuuse-
turule. Tumedas taevavõlvis kustub aegamööda
tähtedesära ja idas lööb kumama õrn koidupuna.
Täielises tuulevaikuses tõuseb elamukorstnaist
nöörsirgeid suitsusambaid, mis näivad aeglases
aovalguses kuidagi tontlikult veidraina.

Vennad sammuvad kiiresti piki tänavat, lau-
sumata tükil ajal sõnagi: kummalgi näib olevat
tegemist oma mõtetega. Kaarlit vaevab mõte,
et tema käitumist hinnati koolis kolmega! Jah,

61

kodus nad on talle vägagi kurjad ja nüüd on Ju-
han jällegi hoopis parem poiss kui tema! Miks
mitte, Juhani käitumist hinnati viiega, sest tema
juba ei lähe nii rumalasti suud pruukima, ta on
eeskujulik! i

Kuuseturg osutub rikkalikuks. Siin leidub
puid igas suuruses, kuid Juhan pole ikkagi ra-
hul, toriseb. Nüüd olevat isa olnud jällegi kord
hästi ihne ja neile antud vähesest rahast ei piisa-
vat korraliku kuuse ostuks. Selle isaga olevat
alati löömist: loeb aina kopikaid ja viib panka
mustade päevade jaoks! Päh, otsekui saaks mõni =
päev olla mustem teisest; kõik nad on ühtviisi
valged, kui ainult osatakse elada ega sunnita
perekonda leppima nii piskuga!

Kaarel jälgib vaevalt venna mõttekäiku, mida
ta on kuulnud juba tüütuseni. Juhanil on ju
alati millegi üle nuriseda, aga ta teeb seda üks-
nes vanemate seljataga! Jah, ta on kaval ja
sobib kõigiga päris hästi.

»Kaarel!“ ütleb Juhan äkki. ,,Seisa siin ja
valva, tulen kohe tagasi —'

Ja enne kui Kaarel jõuab küsida, keda ta
peab siin õieti valvama, on Juhan läinud, vajub
nagu vette. Oh, kaduda oskab Juhan suurepära-
selt. Kui sagedasti ta on näinud venda kodu-
õuel või aias ja äkki ta kaob, hääbub kuidagi
salapäraselt, Vaevalt jõuad pead kõrvale kää-
nata, ja läinud ta ongi, pole enam kedagi, vajub
nagu maasse. Ja siis ilmub ta jälle, ilmub äkki,
vähemagi kärata mõne puu või põõsa tagant.
Kust ta tuleb? Kust ta ometi väljub? Ja iga-
kord eksleb ta huulil ja silmis kohutav naeratus,
lausa põrgulik naeratus...

62

»Ennäe — ära tõin!“ kajab äkki venna hääl
ta selja taga.

Kaarel võppub ja pöördub hääle suunas. Ta
hoomab venda, kes asetab suure kuuse osava
ning käratu liigutusega ta ette püsti. See on tore
puu, aga kust pagan ta selle nii äkki võttis!?...
Kuid vennas ei anna talle aega mõtteid koguda.

»Viiskümmend kopikat andsin tühja eest
ära!“ seletab ta. ,,Mitte ei jätnud alla, küll tin-
gisin. Ega see olegi palju, teised nõuavad sää-
rase eest rubla ja veel rohkemgi. Mida sa ütled
selle kohta, eh?“

»Imelik, kust sa ometi võtsid selle kuuse nii
äkki? Puu ju sadas sulle sülle nagu juutidele
taevane manna!“

»Ah seda sa tahad teada,“ ühmab Juhan sa-
lapäraselt ja ta karm ning suletud nägu venib
põrgulikule muigele. ,,0i, vennas! Siin turul
peab olema hästi vilgas, naksti pihku ja tulema!
Kuusel oli palju tahtjaid, aga mina tegin ahvi
kiirusega —

»Sa ju ütlesid, et tingisid, ja nüüd jälle sele-
tad —

»Noh, ma enne ikka tingisin,“ õiendab Juhan,
»siis lõin vanale rahad pihku ja tulema, mõis-
tad?“

»Kunas sa jõudsid kõike seda teha nii lühi-
kese ajaga?“

»Ma jooksin... Ole hea ja katsu, mu süda
puperdab veel praegugi. Aga puu on tore ja see
on peaasi.“

Kaarel silmitseb mõtlikult sihvakat kuuske,
püüdes endamisi selgitada, ons säärase raske
koormaga üldse võimalik joosta. Ja milleks Ju-
hanil oli üldse vaja rutata? Tont võtku, see ven-

63

nas on alati nii veider poiss, tema tegudest ei saa
kunagi aru. Ka on see kuusk nende korteri jaoks
liiga suur. Ta ütleb seda ka vennale ja nüüd sil-
mitseb ka Juhan kuuske veidi terasemalt.

»Tõepoolest,““ nendib ta. ,, Näib, et ma valisin
suure ähmiga liiga... Nojah, aga mida me te-
maga nüüd teeme?"

»Viime tagasi ja toome vähema.“

»Ei, seda me ei tee! Et siis teised ostaksid 7
selle maamehelt poolmuidu ära? Ilus tervis, nii
totter ma veel pole! Tead mis, me müüme ta
maha!... Sa seisa siin ja valva, lähen toon
vanalt uue, kohe tulen tagasi —“ l

Ja läinud ta ongi.

Kaarel seisab nõutult kuuse juures ega tea,
mida vennast arvata. Tont võtku, mahuvad ka
tema pähe veidrad mõtted! Aga nüüd ta vähe-
masti teab, mida valvata...

»Ennäe, tõingi uue puu! Sattusin õigele me-
hele, kes ei tea turuhindasid... Aga valva veel

natuke, lähen toon paar puud juurde, siis algab

müük —

Juhan kaob taas rahvamurdu, jätnud venna
enesele järele jõllitama. Ta tuleb ja läheb veel
mitugi korda, tuues iga vooriga kaasa nägusa
kuuse. Kaarlil pole enam aega asja üle pikemalt
järele mõtelda, sest kuuskedele leidub ostjaid.
Nõnda satub poisike hoogu ja müüb paar puud
üsna kenakese vahekasuga, seda möönab ka Ju-
han.

»Tubli!“ ütleb ta rahul olles. ,,Sina müü ja
mina muretsen kaupa, kasud teeme ilusasti poo-
leks.“

Kuid aegamööda eostub poisi sisimas üks
sundiv mõte, mis ületab kõik teised ning jahu-

64

tab ta äritsemispalavikku. Juhan aina tuleb ja
läheb, toob igakord kaasa uue kuuse, raputab
neid otsekui käisest, ja mis kõige veidram, ostab
neid imeodavasti. Ons kuuseturul tõesti nii palju
selliseid maamehi, kes ei tea õigeid hindu? Ega
ta ometi?... Ei, ei! peletab poiss selle mõtte
kohe eemale. Milline meeletus mõtelda oma li-
hasest vennast nii halvasti!... Kuigi Juhan tah-
tis suvel petta paadimeest, aga ta oli kohe nõus
paadi tagasi viima... Aga Juhan on nõnda sa-
lapärane ja keegi ei tea, mis peitub ta südames.
Kui raske on mõnikord taluda ta pilku ja tal on
nii hiiliv, kuidagi imelikult libisev kõnnak, mis
paneb teda lausa kartma. Päris võimatu on ai-
mata, mida ta parajasti mõtleb! Ta on osav ja
leidlik, oskab teha väga erisuguseid asju, millega
ei tule toime ükski temavanune poiss

Venna saabudes vastse kuusega võtab Kaarel
ta päris tõsiselt käsile. Juhan ütelgu kohe, kust
ta ometi võtab need kuused! Aga ta ei tohi vale-
tada!

»Naljamees!“ naerab vanem vend lõbusasti.
»Puid on turul lausa jalaga segada, aga tema veel
küsib, et kust ma neid võtan! Ikka ostan! Või
arvad sa koguni, et mulle antakse neid muidu?“

»Mina ei tea midagi arvata. Kuid nüüd on
mul sellest ärist küllalt, lähen koju —“

»Seda sa ei tee! Ja kui sa ei usu mind, siis
tule! Jätame kuused siiapaika ja lähme nende
maameeste juurde, kellelt ma ostsin kaupa —“
Ta hääl hakkab äkki värisema ja ta silmi valgu-
vad pisarad. ,,Ma poleks kunagi uskunud, et
minu lihane vend —.* Nüüd ei suuda Juhan
ennast enam valitseda, poetub suure kuuse var-
jule, tänitab,

5 Südame hääl 65

»Hüva,“ ütleb Kaarel leplikult. ,,Ma püüan
sind uskuda ega lähe koju. Aga sa pead mulle
pärast turgu näitama neid maamehi.**

»Tehtud!“ elustub Juhan ja ta äsjane kurbus
on nagu käega võetud. ,,Ja et kord oled nõnda
tubli, siis maksan sulle nüüd tagasi oma suvise
võla.“

»Mis võla?“
»Noh, selle raha, mis sa maksid paadimehele.

Kaarel on lõplikult võidetud ja kaupleb rahu-
likult turu lõpuni, tehes ilusat äri. Jaotanud aga
saadud kasud vennalikult pooleks, haarab Juhan
kojuviimiseks määratud kuuse õlale ja teeb mi-
nekut.

»Oota'nd ikka natuke,“ peatab teda Kaarel
naeratelles. ,,Sa ju pidid mind viima nende talu-
meeste juurde —.*“

»Nüüd on see juba hilja,“ teatab Juhan rahu-
likult. ,,Need maamehed sõitsid ammugi koju.
Sa oleksid pidanud seda mulle varem meelde tu-
letama.*

Kaarel ei lausu küll sõnagi, kuid ta sisimas
tärkab vastne kahtlussäde. Ta pole küll veel
kuigi vana, aga vanema venna abil ta on ulatu-
nud vaatama pahelisse maailma, kus pole näha
midagi ilusat ega head: see on maailm, tõeline
elu, kus üks püüab ületada teist kavaluses, pet-
mises ja ninapidivedamises.

Õhtul, kui emal on kõik pühadetalitused teh-
tud, kogu perel saunaski käidud, jõulukuusk
tuppa toodud ning kaunistatud, valdab Kaarlit
lausa piinlev rahutus. Kui aga saabub vanaisa
ja toob mõlemale tütrepojale kauneid kinke, ei

66

"i

suuda poisike oma tundeid enam valitseda, vaid
puhkeb härdasti nutma. Kõik viimaste nädalate
masendavad sündmused ühinevad ta sisimas ain-
saks suureks kurbuseks, muljudes valuliselt ta
tundlikku poisisüdant.

Vana Kaarna, kellele Kaarel on eriti kallis,
silitab õrnalt ta pehmeid kiharaid, soovib teada,
miks laps nii kallil õhtul nutab.

»Küllap tal on hale meel,“ tähendab Juhan,
»€et tema elukombeid hinnati koolis —

»Juhan!“ põrutab isa rangelt. ,,Pole sina
oma venna üle kohtumõistja! Kui sina oleksid
toonud koolist poolgi nii hea tunnistuse, nagu tõi
seda Kaarel... Noh, sa juba mõistad mind!

Nüüd arvab proua Else olevat paraja aja
kosta oma vanema poja eest, kes hoiab alati nii

“truult ema poole. Tõsi, Juhan pole küll nii virk

õppija, kuid ta käitub viisakalt, on tagasihoidlik
ja meeldib kõigile. Kas ei hinnata elus ennekõike
just laitmatuid kõhbeid, mille kaudu võidetakse
inimsüdameid ja tasandatakse teed seltskonda.
Halb käitumine aga tumestab ka suurimatki tar-
kust ja säärased inimesed on heas seltskonnas
alati põlatavad.

Kaarna kuulab vaikides tütre arukaid sele-
tusi, ei lausu sõnagi, silitab üha poisi kiharaid ja
mõlgutab oma vanamehelikke mõtteid. Küllap
tema juba teab, mida arvata sellest viisakast käi-
tumisest, mis on tütre silmis nii hinnatav. Kas
ei püüdnud toosama viisakas poiss, kes meeldib
kõigile, läinud sügisel tema aias tuvikese, kelle ta
siis piinas kõige nurjatumal kombel surnuks.
Ning vanaäti kujutelma sujub tahtmatult tolle
jubeda seiga süngeid üksikasju, mida ta juhtus

õ* 67

oma silmaga nägema. Juhan hoiab püütud tu-
vikest mõtlikult põlvede vahel, haarab siis äkki
linnu pea ja hakkab seda pikkamisi ning korra-
päraselt pöörama. Lind rabeleb, peksleb tiiba-
dega, kuni ta kaelaluu murdub... Nüüd paiskab
poiss linnu maha ning jälgib ilge rahuldusega ta
surmaeelseid tõmbeid.

Pole kahtlust, see näilikult nii viisakas poiss
on seesmiselt määratu lurjus! Aga Kaarel? Noh,
tema on voolitud sootuks teisest terasest. See
poiss ei püüa küll vagatseda ega kellegi ees li-
pitseda, aga tal on soe ja pehme süda... Ja kül-
lap talle tehakse seal koolis ülekohut! Kaarna
südamesse asub lõpmatu hellus ja ta sooviks
nutvat poisikest kuidagi lohutada.

«Tule, mu laps,“ ütleb ta pehmelt. ,,Läki
teise tuppa ja peseme nutused silmad ilusasti
puhtaks. Siis süütame jõuluküünlad ja oleme
veidi rõõmsamad. Tule, mu poisu —

Köögis kastab vanake puhta käteräti veeanu-
masse, pühib poisi silmist pisaraid, kõnetades
teda üha lahkesti. Kaarel muutubki veidi rahu-
likumaks, püüab läbi pisarate naeratellagi.

»Ah, vanaisa,“ ütleb ta. ,,Sa oled nii hea,
mina jällegi nõnda halb, kole halb!... Mul on
enesest kole kahju, mul on kahju ka neist maa-

meestest!... Ah, ma annaksin neile selle raha

tagasi... aga ma ei tea, kus nad elavad ja —.“
Ta vaikib äkki ning silmitseb jahmunult vanaisa,
kes kuulab tähelepanelikult poisi sõnu.

Nüüd peab Kaarel talle jutustama kõik ja
vanaätt on äärmuseni ehmunud.

»Aga ära sa sellest isale hinga!“ kinnitab
poisike ujedalt. ,, Ta — — ta lööb Juhani maha!*

68

st

Kui nad sisenevad taas teise tuppa, läidab
proua Else koos vanema pojaga parajasti jõulu-
küünlaid. See viisakas poiss on palju nurjatum,
kui tema oskas iial arvata! mõtleb vanake enda-
misi. Aga küllap ta veel kõneleb oma tütrega
mõned tõsised sõnad...

69

II
MÄSSUMEELNE JÕNGLANE

Kaarel märkab juba mõnda aega, et tema
emas on toimunud mingi kummaline muutus,
mida ta ei oska enesele kuidagi seletada. Kui
ema kohtles teda siiani arvustavalt ja soovitas
talle alatasa võtta vanemast vennast eeskuju, siis
ei tee ta seda nüüd enam. Ema pilkudes pole
enam laitust ja näib koguni, et ta tahab oma
nooremat poega paremini tundma õppida, teda
enesele lähendada.

Nagu kõik poisid, on Kaarelgi äärmiselt umb-
usklik ja nii ta hoidub ,liimile minemast“, sest
ta on algul arvamisel, et ema tahab teda kuidagi
»sisse vedada“. Kas tal pole hoida nii mõnin-
gaidki saladusi, mida peab hoolikalt kõigi eest
varjama. Aegamööda ta muutub siiski peaaegu
usaldavaks, kuid üksnes pisiasjus: suuri saladusi
ta söandab usaldada ainult vanaisale, kes on
tema vastu nõnda südamlik ja oskab ilusasti vai-
kida. Aga ta teeb nüüdsest kõik, mis suudab, et
pälvida ema rahulolu, kuigi see on taoti nii ras-
ke... Kõige mõistlikum on lihtsalt varjata ema
ja teiste eest oma vempusid, nagu teeb seda Ju-
han. Muidugi, valusad kogemused on talle õpe-

70

tanud nii mõndagi ja... Noh, poisid ei tohi ku-
nagi olla siirad, seda täiskasvanud ei salli...
Üksnes vanaisa on teissugune ja saab kõigest
aru... Ka isa on tubli ja tark mees, aga vane-
matega peab olema ikkagi ettevaatlik! Pole ju
hea kuulata, kui isa-ema tema pärast tülitse-
vad...

Ühel veebruarihommikul kutsutakse Kaarel
ootamatult õpetajatetuppa. Poisi sisenedes las-
kub ruumi pahaendeline vaikus. Kooli inspektor
istub süngena oma kirjutuslaua taga. Ta näol on
inimese solvatud ilme, kes on teinud enesele meel-
divaks ülesandeks olla kellegi vastu hästi range.

Kaarel seisatab areldi inspektori laua juures.
Ta pole küll enese teada teinud midagi halba,
aga neil siin on mõnikord hea ja halva kohta
hoopis isevärki arvamine...

»Mulle teatati,“ ürgab inspektor kõnelust, ,,et
keegi on saatnud tema ekstsellents-revidendile
sündsusetu kaebekirja. Mida sa ütled selle kohta,
mu poiss?“

Kaarlit läbib kuum juga. Ta aimab kohe, et
kindral on andnud tema kirjandile käigu. Aga
mis kaebekirja saatmisest see inspektor räägib?
Tal ju ei tarvitsenud midagi saata, sest kindral
võttis tema kirjandi isiklikult kaasa. Tont võtku,
see asi ei näi siin olevat päris korras! Aga nüüd
ta peab olema hästi ettevaatlik ja tegema end lol-
liks. Võib-olla nad ei teagi midagi tema kirjan-
dist? Tõepoolest, milleks see inspektor muidu
räägib kaebekirjast! Ehee, kindral tegi neile siin
sõitu ja nad arvavad, et keegi on saatnud kaebe-
kirja.

»Miks sa ei vasta!?“

»Mida peaksin teile vastama, härra inspek-
tor?“

»Kas tahad ütelda, et sina ei tea midagi sellest
kaebekirjast, eh!?*

»Kuidas saaksin seda ütelda, kuna teie mulle
sellest just praegu teatasite.“

»Aitsam,“ ütleb inspektor kannatlikult. ,,$00-
vitan sulle sinu enda huvides mitte vigurdada
ja olla minu vastu täiesti avameelne! Tunnista
kohe, kunas ja mis-sisulise karbeniida sa tema
ekstsellentsile saatsid?“

Nüüd on poisile päris selge, et nad ei tea siin
tema kirjandist üldse midagi, ja see annab talle
julgust.

»Kas peate mind tolle kaebekirja saatjaks?“
küsib ta imestelles, vaadates inspektorile otse
silmi.

Inspektor silmitseb poissi läbitungivalt. Ta
on kogenud koolimees ja teab, millist mõju aval-
dab õpilasele võimukas pilk ja ähvardav toon.

»Jah!“ käratab ta. ,,Ja nüüd ära enam vi-
gurda!“

»Mul on väga kahju,“ kostab poisike nukralt,
»et härra inspektor peab just mind tolle kaebe-
kirja sepitsejaks. Aga ma võin hõlpsasti tõen-
dada oma süütust, sest mul on väga usaldus-
väärne tunnistaja!“

»Kes nimelt?“

»Tema ekstsellents ise!“

Inspektori nägu venib arssinapikkuseks ja
ta ei saa tükil ajal sõnagi suust. Ainiti ta uudis-
tab teravmeelset poissi, kes lõi tema, vilunud pe-
dagoogi ainsa võttega reast välja. Et poiss vi-
gurdab ja püüab teda ninapidi vedada, see on
kindel! Ometi kõlavad ta vastused tõena, mitte

72

kuskil pole vähimatki pragu, kust imbuks vett
sisse. On olemas kahte liiki õpilasi, keda on
raske läbi näha: ühed, kes kunagi ei kaota enese-
valitsemist, ja teised, kes alati kõnelevad tõtt.
Kui nüüd Aitsam vigurdab ja püüab teda kava-
lusega üle trumbata, siis on ta küll osavamaid
valetajaid üldse!

Maria Grigorjevna astub inspektori töölaua
juurde ja küsib saksa keeli, kas poiss tunnistas
end juba süüdlaseks.

»Ei, ta kinnitab oma süütust! —'

»Ärge teda uskuge! Ta on kaval, väga kaval
ja tark poiss! Kaebekirja võis saata üksnes tema,
ei keegi muu! Hirmutage teda, lubage teda koo-
list välja heita!“

»Kahetsen, kuid see ei lähe. Teie ometi teate
tema ekstsellentsi korraldusi? Nii peame teda
paigutama neljandasse paralleelklassi, nagu seda
soovib ekstsellents —

»Ah, mein Gott!!)“ jahmub daam ja ta põ-
sed kattuvad sedamaid vihapunaga. ,,Kas tahate
tõesti jätta sootuks karistamata selle mässu-
meelse jõnglase!?“*

Inspektor on nõutu ning süüvib mõtiskellu.
Aitsam õppis paar viimast aastat tema klassis ja
tal pole poisi käitumise kohta ütelda midagi eriti
laitvat. Seda ta kirjutab ka tema ekstsellentsile.
Ei või ju kunagi teada, millised sidemed on poisi
isal pealinnas... Ja üldse, miks ta õieti peaks
ennast segama tolle daami asjusse? Ning jõud-
nud sellise mõtteni, ta tõuseb ja taandub koos
daamiga toasügavusse, kus nad millegi üle ela-
valt vestlevad.

1) Ah, mu Jumal!

Kaarel aga tunneb lõpmatut kergendust. Nii-
siis ta aimas ikkagi õigesti! Nad ei tea siin mitte
kui midagi! No küll on madu eideks, see va
Mosjka-Mari! Aga oma saksa keelega ta lendas
ilusasti sisse. Ei, kui tahetakse laste eest mi-
dagi varjata, siis peab kõnelema prantsuse keelt,
nagu ütleb ema. Mosjka-Mari ütles, et tema on
tark ja kaval. Noh, tark võib alati olla, peabki
olema, kuid sellest ei tohi teha asjagi, siis nad ei
teagi, et sa oled tark, ja jätavad su ilusasti ra-
hule. Aga kindral on tore mees! Tegi neile siin
sõitu ja nüüd paigutatakse ta koguni paralleel-
klassi...

»Aitsam,“* kuuleb ta samas inspektori häält.
Ȇtle mulle veel, mida tema ekstsellents sinuga
kõneles, kui ta revideeris siin viimati kooli?“

Kaarel muutub joonelt valvsaks. Tema terane
mõistus taipab kohe, et see on uus rünnak, mida
tuleb iga hinna eest tagasi lüüa.

» Oh, ei midagi erilist,“ kostab ta kiiresti.
»»Ekstsellents vaid huvitus, kas minu isa on too-
sama Juri Madissovitš Aitsam —'

»Kas tema ekstsellents tunneb sinu isa?“ kü-
sib inspektor ärevalt,

»Jah, nad on koolivennad,“ valetab poisike
häbematult, kuid lisab siis kiiresti: ,, Aga tema
ekstsellents ei lubanud seda teile ütelda, ta ei
soovi nimelt, et sellest koolis teatakse —“

See annab inspektoril seedida.

»Hüva,“ ütleb ta siis mahedasti. ,,Sa oled
hea poiss, Aitsam, ja meie kõik oleme sinuga
väga rahul. Nüüd mine ilusasti Anastassia Iva-
novna klassi ja käitu ka edasiselt sama korrali-
kult... Kodus tervita oma isa ja ütle talle, et
meie oleme sinuga väga rahul!“

74

Kaarel väljub õpetajatetoast. . Aga see vii-
mane number istus toredasti! juubeldab ta. Oh,
ta võib nüüd siin koolis töötada rahus. Tont
võtku, inimene peab olema tõesti kaval, tark ja
kaval!...

Anastassia Ivanovna Zelenko on muide au-
väärt daam, kuid tal on kahetsusväärne omadus
taoti paisutada oma häälekest lõikavaks kisaks
ja seetõttu hüüavad poisid teda öökulliks. Kaarli
vastu ta on aga väga lahke ja sõbralik, seades
teda üsna sagedasti kogu klassile eeskujuks.

See aga pole poisile kaugeltki meeltmööda,
sest ta ei vihka siin maailmas kedagi nii põhja-
likult kui eeskujulikke poisse. Jah, igal asjal on
ikka omad head ja halvad küljed, mõtleb ta.
Nüüd on ta küll tema ekstsellentsi kõrge kaitse
all, kuid, poisid... Noh, need loevad teda lipit-
sejaks! Tont võtku! Ons tema mõni podliza
nagu va Heinrich Vanamõis!? Näib nii, et siin
koolis tal ei vea, ja on lausa õnn, kui ta kord
pääseb siit gümnaasiumi. Küllap ta juba nüüd
teab, kuidas seal peab käituma!

Kaarlil on veel muidki muresid. Juba mõnda
aega lebab ta vanaisa tõbisena sängis ja arstid
arvavad tal olevat maovähi ning tahavad teda
viia lõikusele. Vanaisa jälle ei võta neid kuul-
dagi, ütleb, et ta võib surra ka lõikuseta... Aga
kui vanaisa peaks tõesti surema!? Oh, see oleks
suur õnnetus ja tema kaotaks oma ainsa sõbra...
Jah, siis tal poleks enam kedagi, kellele taoti
puistata oma südant, ei kedagi... Kõik teised
on nii kauged ega oska temast aru saada. Ning
poisi südant valdab sügav kurbus. Ta külastab

75

nüüd iga päev vanaisa ja neil on nõnda palju tei-
neteisele ütelda.

»Kaarel,“ seletab vanake ühel õhtul lõpmata
pehmelt. ,,Sa oled juba suur poiss ja oskad nii

paljustki aru saada, oskad kuulata oma südame

häält... Aga sa pead teadma, et elada ja us-
kuda üksnes enesesse, lahendada kõiki küsimusi
üksnes oma parema ärusaamise järgi on raske.
See parem arusaamine, mida ma nimetan sü-
dame hääleks, on sagedasti vastuolus meie tõe-
lise eluga. Inimesed elavad harva mõistuse ja
südame käskude kohaselt, järgnedes pahatihti
halvemale, kuigi saavad aru ka paremast... Hoo-
pis kergem on uskuda teistesse, sest nii pole
vajadust endal midagi lahendada: kõik elulised
küsimused on juba teiste poolt ammugi lahenda-
tud ja mis peaasi, lahendatud selle parema aru-
saamise vastaselt... Uskudes enesesse ja kuu-
lates oma südame manitsevat häält, satub ini-
mene üldse arvustustulle ja tema kohta öeldakse,
et ta ei oska elada nagu kõik teised ristiinime-
sed... Kui aga uskuda teistelt leiutatud ning
üldsuse poolt omaksvõetud tõdedesse, siis leiab
inimene ka üldsuse poolehoiu, mis on taoti küll
väga odav ja ebameeldiv, kuid elus siiski nii hin-
natav,..“

»Nõnda see on,“ möönab Kaarel mõtlikult.
»Emake näiteks tahab, et ma oleksin kombekas
ja püüaksin inimestele meeldida. See aga on li-
pitsemine ja ma pole ometi mõni podliza nagu
Heinrich Vanamõis! Ah, vanaisa, ma kuidagi
ei taha olla eeskujulik poiss!“

Vanake noogutab mõistvalt.

»Jah, kes tahab olla üldsusele meelepärane,
see peab oskama salata oma tõekspidamisi, peab

76

ka 4 4

997

lipitsema, et mitte sattuda kellegagi vastuollu.
Aga sa ei pea mitte mõtlema, et inimesel pole va-
jadust olla viisakas! Seda peab olema igaüks.
Kuid tõeliselt viisakas ja kombekas on üksnes
see, kes on seda ka seesmiselt... Ütleb ju vana-
sõnagi, et kõik pole kuld, mis väliselt hiilgab.
Ja ära veel unusta, et üksnes seal on puhas vesi,
kus ta voolab tasakesi...“

Sel õhtul nad vestlevad veel kaua ja Kaarel
kuuleb vanakeselt nii mõndagi, mis jääb tema si-
simasse püsima ja annab talle küllalt mõtlemist.

Paar päeva hiljem tuuakse raudtee kaubakon-
torist jube sõnum, et Jüri Aitsam on saanud ühes
kaubalaos õnnetult muljuda ja ta viidud sanitaar-
vankris haiglasse, kus vigastus tunnistatud küll
raskeks, kuid siiski mitte elukardetavaks.

Järgnevad päevad tunduvad kogu perekon-
nale õudseina, kuni lõppeks selgub, et kiiresti
tehtud operatsioon andis häid tulemusi ja nüüd
võivad kodused päris kindlasti loota isa tervene-
mist. Vigastatu tungival soovil teatatakse õnne-
tusest ka tema isale Kaunissaare Madisele, kellest
on küll perekonnas palju kõneldud, kuid keda
pole veel seniajani kordagi nähtud poja küla-
lisena.

Nõnda juhtubki, et ühel pühapäevahommikul
vana Madis siseneb ühes hulga raskete kompsu-
dega poja korterisse. Kaarel on üksinda kodus,
sest proua Else läks kirikusse ja Juhanil on jälle
mujal mõningaid õiendusi.

Kaarel silmitseb teatava huviga kõrgekasvu-
list, veidi vimmas turjaga, kuid jõulise kehaehi-
tusega vanaätti, kes ütleb enese olevat tema vana-
isa. Poisike märkab kohe, et vanaätil on hallid
keskelt kahele poole soetud juuksed, hall täis-

71

habe, tugev nina, veidi ettetükkivad põsenukid,
tihedad hallid kulmud, vesihallid silmad, hallid
kodukootud rõivad, hall kübar, kaelarätt ja tol-
must hallid säärikud. Üldse on vanaätis kõik
hall, isegi ta kompsud on hallid.

», Või nii,“ venitab Madis mõtlikult, silmitsedes
ka omakorda poissi. ,,Või sina oled Kaarel,
minu pojapoeg. Jajaa, oled päris suur ja tugev
poiss, otsekui Jüri suust kukkunud, ega ole ke-
dagi ütelda. Kui vana sa õige oled?“

Kaarel ütleb.

»Ega kedagi,“ imestab Madis. ,,Pidasin sind
küll paar aastat vanemaks, oled tugeva kondiga
nagu kõik Kaunissaare omad, tugevad ja kan-
ged... Teab kus see Juhan peaks olema?"

»Ta läks välja.“

»Aga minia?“

»Kes?“

»Noh, ikka sinu ema.“

»Ema läks kirikusse ja sealt ta läheb vana-
isa juurde, kes on väga haige juba mitu nädalat.“

»Ahah, või vana Kaarna on haige? Teab mis
tal viga on?“

»Maovähk, nii arvavad vähemalt arstid. Nüüd
on tema tervis väga otsas ja —' Poisike vaikib
ning kuivatab silmi valgunud pisaraid. ,,Ara
parem küsigi, sest... sest mul on vanaisast väga
kahju.“

»Aga kuidas on lood Jüriga?“

»Ah, isakesel on nüüd palju parem ja ta saab
varsti päris terveks... Aga küll me algul kart-
sime! Emake oli nagu arust ära, ei tulnud ko-
jugi, magas mitu päeva haigemajas. Sa tulid
halval ajal meile külla, väga halval ajal...“

Madis ei lausu sõnagi, langetab oma halli pea

78

rinnale ja püsib tüki aega liikumatult, silmis sü-
gav kurbus. Poisil on õigus, tema tuli siia hal-
val ajal. Jajaa, ta pidanuks tulema varem...

»Vanaisal —

Madist läbib kerge värin. Oh, seda sõna ta
kuuleb esmakordselt elus ja see kena poiss on
õieti tema pojapoeg.

Vanaisa! Miks sa nutad? On sul kahju
isakesest? —“

Vanake pühib käeseljaga oma vesistunud
silmi. Ning saanud oma meeleliigutusest võitu,
ta tõrjub pehmelt:

»Mine'nd ikka! Ei ma nuta kedagi, kangesti
hele päev, võtab vanainimese silmad vesiseks,
pole teised enam endised... Eks nad ole näinud
päevi, palju päevi, häid ja halbu, igasuguseid.
Jahaa, on nähtud päevi ja nüüd on silmad nõr-
gad, lähevad vesiseks, kus sellega... Aga eks
Jürikesest ole ikka kahju küll, vigane teine ja
teab kas saabki teisest enam õiget elulooma —

»Ära kurvasta, vanaisa!“ lohutab teda Kaa-
rel osavõtlikult. ,,Isake saab varsti terveks, nii
öeldi haigemajas ja küllap nemad juba teavad
paremini kui meie. Istu siin, ma lähen ütlen,
et Liisi keedaks kohvi. Sa ju tulid teelt, ta-
had —'

»Ää'nd mine kuskile! —“

Ent poisike väljub kiiresti toast, tuleb aga
peatselt tagasi ja nüüd edeneb neil vestlus hoopis
vabamalt. Näib, nagu oleks äsjane hetk vastas-
tikust mõistmist neid teineteisele lähendanud.
Madisele on poiss väga meelepärane ja ta tun-
neb, kuidas tema sisimas liigub midagi imelikult
hella, mis teeb meele vägisi härdaks.

79

Tuppa siseneb teenija ja asetab lauale aurava
kohvikannu..

»Liisi!“ ütleb Kaarel uhkesti. ,,See on minu
vanaisa, minu teine vanaisa, maalt... Ta sõitis
isakest vaatama ja jääb meile mitmeks päe-
vaks.“

Liisi teeb viisaka kniksu ja silmitseb vana-
ätti lahkesti. Asugu nüüd peremees laua juurde
ja võtku pruukosti. Proua minevat kirikust oma
isa juurde ja sealt ta sõitvat kohe haiglasse här-
rat vaatama. Küllap tema, Liisi, seab vahepeal
võõrastetoa korda, kus peremees võib rahulikult
puhata. Istugu aga nüüd lauda.

Pärast einet läidab Madis rahul olles sigari
— ta tõmbaks küll meelsamini piipu, aga...
Noh, siin on juba kord nii peenike värk, äkki pa-
nevad pahaks, linnasakste asi. Ning kuulates
jutuka poisi vestlust ta tunneb end päris muga-
vasti. Pole viga, las poiss ikka harjub temaga
natuke, küllap nad saavad veel häiks sõpradeks,
aega ju on... Jajaa, see on tore poiss, otsekui
Jüri suust kukkunud, hüüab teda vanaisaks.

Siis saabub ka Juhan, kes uudistab veidrat
vanaätti ükskõikselt. Ahah, toosama siis ongi
see Kaunissaare Madis, see vanaisa! mõtleb ta.
Tore mees, ajab oma lihase poja puupaljalt ta-
lust välja, jonnib isemeelselt terve igaviku ja
veab enese lõppeks siia, otsekui polekski midagi
juhtunud — huvitav tüüp!

»Tere,“ ütleb ta kuivalt. ,,Sõitsite vististi mu
isa vaatama, ta on haigemajas —“

»Seda'nd küll, mu poiss,“ möönab Madis lah-
kesti, püüdes varjata oma kohmetust. ,,Küllap
lähen Jürigi juurde, kus sellega. Ennäe, Kaa-

80

rel teab siin rääkida, et haigemajasse pääseb
sisse alles pärast lõunat —'

»Kella kahe ajal,“ õiendab Juhan jäigalt.
Talle ei meeldi vanaäti ,,sinatamine“. Ka ei
meeldi talle, et vanaätt popsutab siin nii kodu-
selt oma sigarit, — kogu tuba on kärtsahaisu
täis. Vastik ja räpane vanamees!

»Ka sina, Juhan, oled suur poiss, päris noor-
härra kohe,“ ürgab Madis kõnelust, surunud
alla teda haaranud ebamugavustunde. — ,,Kui
vana sa oled?“

»Saan sügisel seitsmeteistkümne-aastaseks.
Paari nädala pärast lõpetan linnakooli ja siis lä-
hen leeri“ Juhan vaikib puhu ja lisab siis mu-
relikult. ,,Pagana tülikas, et need koolid lõpevad
nii hilja. Nüüd on meie vanaisa siruli sängis ja
kogu suur kauplus on juba mitu nädalat võhi-
võõraste inimeste hoole all. Niiviisi nad varas-
tavad vanamehe veel paljaks! Kui emagi saaks
mahti järele valvata, aga nüüd on temalgi oma
rist kaelas. Aina sagib kodu ja haigemaja va-
het. Aga seda ma ütlen, et paari nädala pärast
lähen ise jaole!“

Madis ei lausu enam sõnagi, noogutab üks-
nes oma halli pead.
*

Madis vaatleb üha Jüri kalbet, kuidagi veid-
ralt aukuvajunud nägu, mis on kaetud hallise-
gaste habemetüügastega. Ons see vana ja haige
mees ikka tõesti toosama Jüri, kes lahkus ku-
nagi nii priske ja uhkena isatalust? mõtleb ta
endamisi.

»Isa, sa tulid!“

6 Südame hääl 81

»Jah, pojuke, ma tulin,“ kostab vanaätt lii- |
gutatult. ,,Aga mis nad on sinuga teinud!*

»Ah, pole viga, isa,“ püüab Jüri naeratella.
»Ega mu vigastused olegi nii rasked, kui algul |
kardeti, paari kuu pärast olen jälle täiesti terve, *
vahest veelgi varem. Aitäh, isa, et sa tulid, igat-
sesin sind nii väga näha... Tahtsin sulle ütelda,
et olin toona kangekaelne... Ätike kallis, mul
on nüüd pojad ja ma mõistan —' Ta vaikib
sügavas meeleliigutuses, pigistab isa tööst rak-
kunud kätt,

»Nõnda see on, pojuke,“ ütleb Madis möön-
valt. ,, Olime kanged, mina ja sina, kumbki el
tahtnud järele anda. Aga ma sain juba ammugi
aru, et sina, Jüri, tegid ikka õieti. Jajaa, kõigest
peab aru saama, kõigest... Inimene peab ikka
enesest jagu saama, peab õigel ajal kuulama
oma südame häält, ei see peta kunagi. Ennäe,
juurisin ja kraavitasin Rebapalu sood, kuni sain
tast jagu. Siis ootasin sind, et tuled kord ta-
gasi, isatallu. Nüüd tulin ise, et teid kõiki ära
viia, Kaunissaarde —'

»Kas nägid neid?“

»Minia oli kirikus, aga poisse ma nägin mõ-
lemaid. Kaarel on nagu sinu suust kukkunud,
sihuke tubli ja südamlik, hüüdis mind kohe va- |
naisaks, ei võõrastanud ühtigi —

»Aga Juhan, mida sa arvad temast?* |

»Juhan on hoopis isevärki poiss,“ kostab |
Madis mõtlikult, ,,muretseb vana Kaarna kaup-
luse pärast, läheb varsti ise jaole... Ei ole te-
mast poissi Kaarli vastu, süda teisel külm —

»Jah, sul on õigus, taadike“ möönab Jüri
nukralt. ,,Ka vana Kaarna ei salli Juhanit. loeb
teda millegipärast kelmiks. Jumal seda teab,

82

ji

miks, aga nii ta ütleb alati, muidu teine ikka lep-
lik ja hea loomuga vanake. Kaarlit ta jälle ar-
mastab väga, ei meie tohi poisi kohta midagi
ütelda, saab kohe kurjaks.“

Nii nad vestlevad, isa ja poeg, üksmeelselt,
südamed tulvil hellust. Ning kõik see, mis aas-
taid pakitsenud hingel, leiab nüüd väljendamist.
Nõnda vestlemast leiab neid ka proua Else, kes
saabub üsna hilja, sest ta isa tervis olevat järsku
halvenenud.

»Kas arstid ei anna enam mingit lootust?“
küsib Jüri.

»Ah, isake on nii otsas, nii otsas!“ nuuksub
proua Else. ,,Kardan, et pean sinna kohe tagasi
sõitma, sest... Ah, sellele on lihtsalt hirmus
mõtelda! —"

Aegamööda ta saab võitu oma kurbusest ja
leiab nüüd ka Madise jaoks mõned lahked sõ-
nad. Vanaisa andestagu, et ta peab teda saatma
üksi koju. Aga Liisi on tubli tüdruk, küllap ta
korraldab kõike nagu vaja...

»Ää'nd minu pärast muretse ühtigi!“ tõrjub
Madis soojalt, olles endamisi üpris rõõmus, et
minia leidis tema suhtes nii sobiva tooni. ,,Ma
küll ei tea, kas see kõlbab, aga ma tuleksin kord

"vana Kaarnat vaatama — oleme temaga vanad
noorpõlvesõbrad ja... Noh, kui minia ainult
lubab —

»Aga muidugi!“ elustub proua Else. ..See

- Oleks teist vägagi kena! Olen kindel, et mu isa

saab seeüle väga rõõmustama. Oh, isake on teist
sagedasti rääkinud, ta peab teist väga lugu ja ta
uskus ikka, et... et teie kord Jüriga ära le-

pite... Nüüd see ongi sündinud ja ma olen
väga rõõmus! —

6* 83

Madis tajub äkki, et tema sisimas liigub mi-
dagi võimsat, mis paneb helisema ta südame
tundlikumad keeled. Haaranud minia mõlemad
käed, ta surub neid tänulikult, silmis kumma-
line sära.

Veel hiljem, sõites rappuvas voorimehetros-
kas piki tänavaid, on Madis ja ta minia liigu-
tatud.

Kaarna tervitab oma noorpõlvesõpra lahkesti
ja nad vestlevad tüki aega. Keegi ei tea, mil-
lest nad õieti kõnelevad, kuid Madis viibib haige-
toas tubli tunni.

Ühel vaiksel kevadepäeval suleb vana Kaarna
igaveseks oma laud. Kõikide ülimaks hämmastu-
seks selgub, et ta on pärandanud kogu oma va-
randuse Kaarlile, kelle peahooldajaks ta määras
Jüri Aitsami.

See on Juhanile valusaks pettumuseks. No-
jah, midagi säärast ju võis sellelt vanamehelt
oodata! Päris südame ajab täis, kui inimesel on
nii ülekohtune vanaisa! Näib, et Kaarel on kuri-
kaval poiss, oskas teine olla vanale hästi meele-
pärane...

84

IV
KUMMALINE JÄRVE KOHIN

Pärast vanaisa matuseid muutub Kaarel vaik-
seks ning mõtlikuks. Ta seltsib nüüd peamiselt
vana Madisega, kes elab ikka alles linnas ja
püüab talle nii armsaks saanud poisikest lohu-
tada. Nõnda võidab vanaätt poisi usalduse ja
nende vahel kujuneb tihe sõprus. Sagedasti nad
käivad üksmeelselt kalmistul, istuvad vaikides
Kaarna kalmu juures. Neil päevil poisike ta-
jub üpris selgesti toda omapära, toda salapärast
ning erandlikku erinevust, mis piiritleb inimesi,
eritelles neid üksteisest ja tehes neid ühtaegu
ainulisiks ning kordamatuiks.

Veidi enne kooliaasta lõppu kutsutakse Kaa-
rel taas õpetajatetuppa. Kuid seekord ei ütelda
talle midagi halba, otse vastupidi. = Anastassia
Ivanovna on väga lahke ja teatab poisile, et tema
ekstsellents-revident suvatsenud pärida teateid
Aitsami käitumise kohta. Mõistagi, et tema, õpe-
taja, võis ekstsellentsile teatada üksnes head.
Seda enam veel, et õppenõukogu on otsustanud
Aitsamile anda kiituskirja. Seda võtku Aitsam
teatavaks.

Kaarel tänab lahket daami ja väljub segaseil
tundeil. Jah, nüüd annavad nad talle koguni

85

kiituskirja, et aga olla tema ekstsellentsile hästi
meele järgi. Aga kui ta nüüd läheks ja ütleks
neile, et kindral polegi tema isa koolivend, —
noh, siis on kindel, et kiituskiri jääb andmata!
Sellest ju polekski lugu, sest... sest ta ei vaja
nende teesklevat kiitust, aga nad suleks talle siis
pääsu gümnaasiumi ja ta teeks sellega üksnes
enesele halba!

Kuid tema sisimasse jääb siiski püsima mingi
ebamugav tunne, mis teeb talle palju tuska, eriti
kooliaasta lõpp-päeval, mil talle antakse hiilgav
tunnistus ja see kiituskiri. Täiesti masendunult
ta kuulab Anastassia Ivanovna õnnitlusi, ei
märka isegi oma koolivendade kadetsevaid pil-
kusid. Kodus ta ei näita oma kiituskirja kelle-
legi, peidab selle hoolikalt laekapõhja, nagu
peidetakse hingesügavikku halba südametunnis-
tust.

Öösi ta viskleb unetult sängis, püüdes asjata
lahendada teda vaevavaid küsimusi. Ning sel
ööl talle meenuvad vanaisa manitsevad sõnad:
»Sa oled juba suur poiss ja oskad nii paljustki
aru saada, aga sa pead kuulama oma südame
häält...“ Nõnda see on! ohkab poiss rõhutult.
Nüüd ta järgnes halvemale, kuigi saab aru ka
paremast, ta ei kuulanud oma südame häält,
vaid vedas neid häbitult ninapidi... Aga ta
tegi seda üksnes häda sunnil, enesekaitseks!
Jah, senikaua kui inimesed pole tema vastu õig-
lased, ta ei saa igakord kuulata oma südame
häält... Seda peab vanaisake võtma teata-
vaks! Ning leidnub sellest mõttest veidi lohu-
tust, ta muutub aegamööda rahulikumaks ja
vajub peagi sügavasse unne.

Kuna Jüri tervis paraneb jõudsasti ja ta loo-

86

dab kuu lõpul väljuda haiglast, võib Madis pä-
ris rahulikult mõtelda kojusõidule. . Kevadised
külvitööd on küll ammugi lõpetatud, kuid suur
talu vajab ikkagi peremehe hoolitsevat kätt ja
silma. Saanud vanemailt loa, ta võtab ka Kaarli
ühes, sest nukrameelseks muutunud poisike va-
jab kõigi arvates õhumuutust.

See pole aga Juhanile kaugeltki meeltmööda.
Nojah, eks Kaarlil ole nüüd vaja meelitada ka
vana Madist, kes pärandab viimati ka Kunis-
saare temale!

Virgunud vastu hommikut, Kaarel ei taipa
kohe, kus ta viibib. Ta tõuseb sängis istuli, hõõ-
rub silmi ning peletanud neist une, talle meenub,
et viibib vanaisa juures, Kaunissaares, kuhu nad
saabusid eile hilisõhtul. Läbi tuhmunud akna-
ruutude tungib nõrka aovalgust, mis lubab tal
näha toa lihtsat sisustist, värvimata lage ja tahu-
tud palkidest seinu. Ta laskub põrandale ja
hakkab kiiresti rõivastuma. Siis ta hiilib kära-
tult eeskotta, lõgistab välisukse kallal ja väljub
õuele, kus pole näha veel ainustki hinge, kõik
alles magavad.

Kaarel sammub kiiresti tammiku suunas,
mille taga öeldi olevat järv, ja seda ta just ta-
hakski lähemalt vaadelda. Hommik on jaheda-
võitu, õhus hõljub hahkjat udu, mis liibub tih-
kena maa ligi. Mitte ainuski heli ei häiri looduse
sügavat koidueelset rahu ja see kummaline hää-
letus tundub poisile nii uudsena. Läbinud tam-
miku ta seisatab jääraku pervel, mis on suure
jõe sängiks. Nüüd on poisike nõutu ega tea,
kummale poole pöörduda. Kuid ta orienteerub
peagi, ja võtnud koosi vasemale, väljub järve

87

kõrgele kaldale, mis laskub järsult liivasele ran-
nale, kus valendab tohutusuur kivi.

See on avar veekogu, ümbritsetud kauneist
metsaga kaetud kaldaist. Teispool järve võib
eraldada majadekogumikku, seal on kindlasti
alevik, kus tema isa oli omal ajal kooliõpetajaks
ja kus vanaisa pidas kauplust. Kaarel seisab
tüki aega liikumatult, sõandamata häirida hää-
letust, mis on levinud üle maa ja vee — üksnes
alt rannast kostab tasast lainete loksumist, mida
poisike jääb vaistlikult kuulatama. Ning seis-
tes nõnda hommikuvaikuses, ta arvab kuulvat
nagu tasast kõnelust. Kuna järve ääres pole
peale tema kedagi, ta ei tea, mida asjast arvata.
See ju pole ometi mõni rääkiv järv?..

Äkki lööb idas helendama ja nüüd on pur-
purses taevas koidutähe asemel hõbetäpp. —Sa-
mas siristab kauguses üksik lind, talle vastab
teine, kolmas, kuni kogu mets kajab rõõmsaist
sirinaist. Suure hääletuse salapärane võlu on
äkki murtud. Lähedas tihnikus hakkab ragis-
tama rähn, ikka tak-tak, tak-tak, mis kuuldub
lakkamatu trummipõrinana. Järve kohal puh-
keb helendav valgus, mis süveneb ja peegeldub
värviküllaselt vetepinnal. Nüüd ilmub taeva-
piirile särav päikeseketas, ujutades kogu jumala-
maailma oma armuliku soojuse ja helgusega.
Märjas rohus lööb särama müriaade kastepiisku,
otsekui oleks kellegi nägematu käsi puistanud
kõikjale loetlematuid pärle. Loodus virgub, ra-
putab oma hõlmast une ja sirutub õnnelikuna
päikese poole, et ammutada talt elustavat val-
gust.

Kaarel seisab üha järsakupervel ja kõik see,
mida ta näeb, on nii uudne. Teda läbib äkki tu-

88

gev õnnevärin ja tas tärkab soov hõisata! Riski-
des murda kaelaluud, ta laskub rüsinal järsakust
alla, rannale; vallandub kiiresti rõivaist ja su-
keldub jahedasse vette, ujudes kiireil tõmbeil
kuldset rada mööda päikese poole.

Naasnud kümblusest reipana tallu, ta mär-
kab, et kogu pere on juba liikvel. Madis seisab
asjalikuna taluõuel ja saadab sulaseid tööle.
Kõigile antakse lühidad ning selgesõnalised kor-
raldused, et päevaseis töis ei tekiks mingeid
mutinguid. Kari väljub rüsinal laudast ja nüüd
täitub õu kellade ning krappide helinaga. Poiss
püüab loetella loomade arvu, kuid läheb sega-
mini, ja tahtes neid uuesti lugeda, on osa valgu-
nud juba alla karjamaale. Toredad loomad, kõik
ühtemoodi punased, otsekui ühe vitsaga löödud!
Ja kui palju neid on! Ennäe, ta ei saanudki neid
loetella, aga küllap ta teeb seda mõni teine kord,
kui loomad on ilusasti laudas.

»Tere hommikust, vanaisa!“ hüüab ta siis
rõõmsasti. ,.Käisin järves suplemas, aga küll on
tore järv! Suur teine ja ilusa liivase põhjaga!“

»Või jõudsid juba järveski ära käia?“ imes-
tab Madis. ,No kunas sa õige tõusid?“

»Veidi enne koitu. Aga tead, vanaisa, ma
seisin ennist ihuüksinda järve ääres ja siis kuul-
sin äkki, et keegi nagu räägiks... Siis tõusis
päike ja linnud hakkasid laulma. Seejärel ma
ei kuulnud enam midagi.“

Vanaätt ei lausu küll sõnagi, kuid mõtleb
seda enam. Jajaa, neid järvehääli on kuulanud
kõik Kaunissaare omad, ühed varem, teised jäl-
legi hiljem... = Sellest saab nüüd ligi poolsada
aastat, kui ta isegi istus üksinda järve ääres,
seitsmevenna kivil. Päev oli väga kuum ja õhus

89

tundus äikest, tinavärvilise järve kohal taevas
veerlesid suured rusked pilved, kust äike ei suut-
nud välja paiskuda... Aga järv urises toona nii
ähvardavalt ja tema tuli koju läbimärjana, võttis
kapist piibli, luges pühakirja... 0Jajaa, see oli
ammu, väga ammu, kui tema kuulis järve
häält... Vahest taevaisa saatis poisi siia, Kau-
nissaarde, et ta jätkaks oma esiisade tööd?...
Kes teab, kes võib iial teada, millal taevaisa mõt-
leb saata oma lastele lunastust!

»Vanaisa, nägin ennist jõesuus väikest pur-
jekat! Ons see meie oma?“

Madis virgub mõtteist, laskub (majaesisele
pingile ja hakkab piipu toppima. Poisi nii ene-
sestmõistetav ,,meie“ on talle vägagi meelt-
mööda.

»Ah paat või?“ küsib ta mõtlikult, süüdanud
piibu. ,,See on meie nagu kõik muugi, mida sa
näed siin talus, kõik on siin meie.”

Ja sellega tohib purjetada?“

Seda sa tohid, ütlen pärast Andresele, et ta
õpetaks sind sõitma —

Oh, seda pole vaja!“ hüüab poiss innukalt.
»Tead, ma olen vana meremees ja oskan väga

hästi purjetada! Aga ära sa sellest emale hinga,

ta nimelt kardab merd ega luba meid kunagi
paadiga sõitma. Nii me käisime poistega salaja.“

,, Või nii?“

»Jah, ema juba on niisugune kartlik, nagu
kõik naised. Aga kui ma suureks kasvan, siis
lähen päriselt merele ja õpin kapteniks, nii saab
näha võõraid maid. Varem ma tahtsin hakata
koguni meriröövliks, aga nüüd... Noh, nüüd
ma juba tean, et see on lollus!“

See annab vanaätile seedida. Ennäe, või

90

a mit

miereröövliks tahtis teine hakata? Jajaa, mahub
aga nende linnapoiste pähe mõtteid ja tahtmisi,
päris hirmu ajab peale. Ja nüüd tahab jälle ha-
kata kapteniks, et näha võõraid maid... Teab
kust nad ometi võtavad juba maast-madalast
need hullud tahtmised?

Pärast keskhommikut näitab Madis poisile
oma talu maid, mis on nii avarad, et neil võib
kõndida tundide kaupa, ilma et kohtaksid võ6-
rast asulat või väljuksid talu piirest. Ning sel-
line avarus avaldab poisisse sügavat mõju. Jah,
siin leidub hulkumiseks ruumi. Ja ennäe seda
vanaisa, kui kergelt ta ikka sammub mööda lõ-
putuid nurmi ning pimedaid metsaradu, otsekui
polekski ta nii vana. No on temal alles väledad
jalad!

Kaunissaare arvukast sulasteperest meeldib
Kaarlile kõige enam Andres, kes teenib talus juba
lapsest saati ja on nüüd töödejuhatajaks. Andres
on huvitav mees, nässakas, tugeva kehaehitu-
sega, veidi torisev, kuid muidu heasüdamlik
vanapoiss. Evides haruldast mälu ta oskab pa-
jatada loetlematuid ennemuistseid jutte, tunneb
kõiki lindusid, taimi ja teab eksimatult, kus ja
kunas kala hakkab paremini õnge. Nii ta õpe-
tab terasele poisile palju huvitavat. Kaarel õpib
tema kaudu tundma vanu rahvakombeid ning
maaelu omapära.

»Andres,“ ütleb Kaarel ühel õhtupoolikul,
sõitnud sulasega järvele kalastama. ,,Kas sa pole
tähele pannud, et järv vahest nagu kõneleb?“

Andres koputab oma piibu tühjaks ja pida-
nud veidi aru, täidab selle vastselt.

»Ega ma ise ole küll midagi kuulnud,“ kos-
tab ta siis mõtiskelles. ,, Aga rahvasuu teab rää-

91

kida, et Kaunissaares elanud ennemuiste seitse
venda ja noorem neist olevat osanud aru saada
järve häälest.“

»Jutusta, Andres!“

,»Oota'nd, sõge vaim, — las ma süütan ikka
piibu.

Ning pannud piibu taas hakkama, pajatab
Andres oma sügaval, pisut venival basshäälel:
Vanasti, kui Kaunissaare nurmedel mühas veel
põline metsapadrik, tulnud siia võõrsilt üks mees
oma seitsme pojaga, kes olnud suured ja tugevad
mehed, lausa hiiglased. Keegi polevat teadnud,
kust kandist nad tulid, aga mehed löönud kir-
ved puusse, ehitanud hooned, juurinud metsa ja
teinud põldu. Olnud teised kanged töömehed
ja koht muutunud nagu imeväel ikka suuremaks
ja suuremaks. Nii nad elanud hulga aastaid,
kuni isa jäänud üsna vanaks ja tulnud aeg mõ-
telda, keda jätta taluperemeheks. Vana kombe
järgi pidanuks talu saama küll kõige vane-
male, aga poisid ise olnud selle vastu, tülitse-
nudki isekeskis. Siis ütelnud isa, et talu saab
see, kes oskab parimini aru saada järve kohi-
nast, teised mingu oma teed ja asugu mujale
elama.

Eks vennad läinudki järve äärde, istunud
kõik suurele kivile ja kuulanud ühtsoodu seitse
ööd-päeva järve kohinat. Noh, järv ikka kohi-
senud ja mühisenud, nagu rääkinudki, aga ven-
nad polevat sellest aru saanud. Läinud teised
siis isale oma häda kaebama, kuid vana käski-
nud neid edasi kuulata. Vennad võtnud leiva-
kotid ja tulnud tagasi, istunud ja kuulanud, kuni
ära tüdinud ja läinud üksteise järel minema.
Kõige enne läinud vanem vend, siis järgmine ja

92

k hi

nõnda edasi, ikka vanuse järjekorras. Ainult
noorem vend jäänud veel istuma ja kuulanud
teine järvekohinat ühtesoodu seitse korda seitse
ööd-päeva. Nii saanud talle järv õige armsaks.
Öövaikuses ta näinud vetesügavuses peegeldu-
vaid taevatähti ja kuugi naeratanud talle sealt
sõbralikult vastu. Koidu eeli löönud idas ime-
kaunilt helendama, mis pannud järvepinna vir-
vendama, ja kui linnud hakanud metsas laulma,
siis hõisanud ka tema süda rõõmsasti. Ta pole-
vat tahtnudki kivilt ära minna, aga isa viinud
teise vägisi koju ja jätnud ta taluperemeheks.
Kivi seisab veel praegugi järvekaldal ja rahva-
suu hüüab teda seitsmevenna kiviks. Aga sellest
ajast jäänud talu ikka sellele, kes osanud pari-
mini kuulata järve kohinat.

»Kas ta kuulis midagi?“ küsib poisike äre-
valt.

»Kes seda'nd teab,“ ühmab Andres salapära-
selt. ,,Aga nii palju teatakse veel ütelda, et kes
kord õpib kuulama ja aru saama järve kohinast,
ei see lahku enam kunagi Kaunissaarest.*

Kaarlil jätkub nüüd mõtlemist tükiks ajaks.
Aga sellest päevast ta istub sagedasti üksinda
seitsmevenna kivil ja kuulatab pinevalt järve
tasast sosiskelu...

k Ühel päeval purjetab Madis koos Kaarliga
üle järve alevikku, et tuua sealt uusi vikateid ja
muudki vajalikku kraami. Purjekas lõikab no-
bedasti vahutavaid laineharju, sest priske tuul
paisutab jõuliselt purje, andes paadile tubli hoo.
Aleviku kohal ulatub järve pikk neem, mille lõpul
on paadivalgma, kuhu Madis aheldab purjeka.
Siis läbivad nad aleviku tolmuseid tänavaid. Mõ-
ned eided-taadid istuvad oma majakese künniseil,

93

noogutavad Madisele tuttavlikult, uudistades ise
teraselt ta kõrval sammuvat poissi. Ahah, too-
sama ongi see Jüri poeg, — nojah, näib teine pä-
ris tublina...

Kaupmees vestleb vanaätiga lahkesti, kuid
piidleb üksijäri poisi suunas. Näib, et temalgi
on midagi täos. Madis märkab küll, et kogu
alevirahva huvi on koondunud üksnes poisile,
kuid ei tee sellest asjagi, valib hoolikalt vikateid
ja õpetab Kaarlitki tundma vikati headust.

Kaupmees üha muheleb.

» Nojah,“ ütleb ta naeratelles, ,,eks poisil ole
vaja hoolega õppida, kulub marjaks, kui hakkab
kord ise talu pidama, noorperemehe asi —

Madis heidab kaupmehele kiire pilgu, kuid
näeb mehe näol vaid kavalat irvet. Või nii, või
neil siin juba kont hammaste vahel! Seda'p
nad ennist jõllitasid, seal alevis... Vaat kus
ikka sunnikud, juba neil asja tänitada, noorpere-
mees! No läheb see nende käes aga ruttu ja
libedasti!

Kojusõidul istub Madis tõsisena paadiahtris,
jälgib purje ja pöörab mõtlikult roolipinni. Jajaa,
igatahes on see neil üks hea mõte, kuid kaugel,
väga kaugel tõest... Poisil on nüüd enesel
linnas suur varandus, tahab teine minna güm-
naasiumi, merele ja puha. Jah, eks Jürigi sai
hariduse ja näe — linna läks, ei hoolinud isa-
talust... Teab, mis neid ometi kisub sinna linna
poole, muudkui lähevad, kõik, kes on saanud
vähegi haridust! Ning vanaätt ohkab mureli-
kult.

Kaarel pikutab paadininas, toetub seljaga
vastu nagisevat mastipinki ja kuulatab, kuidas
vesi lööb laksudes vastu küljelaudu. Poolenisti

94

suletud laugude alt ta näeb põgusaid varje, sü-
gavsinist taevast, kus eksleb veidrakujulisi pilvi,
mis värvuvad vaheldumisi roosakaspunaseks, siis
jälle rohekaskollaseks. Järv on nii kaunis, aina
helgib ja virvendab päikeses, otsekui tulemeri.
Jah, kõik on siin nii kaunis, nii imekaunis, ta ei
tahakski siit lahkuda, mitte kunagi. Aga.ta ei
oska veel aru saada järve kohinast...

» Vanaisa!“

«Mis on, pojuke?“

Ütle mulle, kas sina oskad aru saada järve
kohinast? Andres rääkis, et kõik, kes tahavad
jääda Kaunissaarde, peavad istuma seitsmevenna
kivil ja kuulama, mida järvel on neile ütelda.
Kas sina istusid?“

Küll ma ikka istusin kah, kui olin noorem,“
kostab vanake pehmelt. ,,Miks sa seda küsid?“

Noh, siin on nõnda ilus ja ma ei tahakski
siit linna minna, kus on suured inetud majalo-
gud ja palju lärmi. Seal pole järve ega metsa,
seal pole ka sind... Vanaisa, kas sa jätaksid
minu siia, Kaunissaarde?“

Madis tajub äkki, et ta muutub imelikult nõr-
gaks, Ta on hingepõhjani vapustatud ega saa
tükil ajal sõnagi suust. Tuhanded mõtted läbi-
vad ainsal hetkel tema aju, ilma et need leiaksid
seal püsivamat pidet. Armas taevas! Kui lä-
hedale on Kaarel jõudnud kõigele sellele, mis on
vaevanud teda, Madist, juba palju aastaid!...
Vanaätt istub üha vaikides, pöörab masinlikult
roolipinni. . Tema sisimas liigub midagi õige
hella, midagi sooja ja magusat, mis paneb ta
vana südame õnnest värisema. Nüüd ta kutsuks
poisi meelsasti enda juurde, vestleks temaga selle
üle pikemalt, kuid ta ei leia kohaseid sõnu.

95

Ent poisike tõlgitseb vanaisa vaikimist oma-
moodi. Nojah, ta ju ei oska veel aru saada
järve kohinast! mõtleb ta. Ometi ta on istunud
nii sagedasti seitsmevenna kivil!...

»Kaarel,““ kuuleb ta siis vanaisa värisevat
häält. ,,Sul pole vaja Kaunissaarest kunagi lah-

kuda, ei kunagi!... Ja see järve kohin, — noh,
sellest on Kaunissaare omad ikka aru saanud ja
küllap õpid seda ka sina, mu poisu... Jajaa,

küllap sa juba õpid, kui tuleb õige aeg. Peaasi
ikka, kui süda on õigel kohal, küllap siis saa-
dakse kõigest aru... Aga seda pea meeles, et
Kaunissaare on sinu esiisade põline kodu ja sa
pole siin võõras!“

Jüri Aitsam jätab käsikohvri raudteejaama
hoiule ja sammub siis mööda siledat maanteed
edasi. Ta ei teatanud isale oma tulekust ja nüüd
ta võib segamatult kõndida tolle maa, mis eral-
dab Kaunissaare talu raudteejaamast. = Selline
teekond, kus inimene saab olla üksi oma mõte-
tega, on juba enesest veetlev, ja kui keegi läheb
pärast nii pikka vaheaega oma kodukohta, siis
on see omaette palverännak, mida peab tegema
üksinda. Nii ta sammub üha edasi, jätab raud-
teejaama kaugele selja taha, pöördub maanteelt
tuttavale metsateele, istub taoti mõnel kõdune-
val kännul või sammaldunud kivil. Ning seda-
mööda, kuidas ta läheneb Kaunissaarele, vaatab
Jüri enda ümber aina kasvava erutuse ning
tähelepanuga.

Jah, ta läheb nüüd isatallu, läheb koju, kus
ta on sündinud ja sirgunud meheks, kus on vee-
detud noorpõlve kauneid ning helgeid päevi,

96

x

kus on olnud alati nii kodune ja omane. Ei kus-
kil mujal ole midagi säärast! Jumaluke, siit
juba algavadki Kaunissaare maad ja kas ei vii
see teerada otse järve äärde... Kuidas see oligi?
Jah, kevaditi saabub siia kuldnokk, siis teised
linnud, hallid haned ja pardid. Oh seda imelikku
häälitsemist taeva all... Aga ammu enne ränd-
lindude tulekut lendlevad varesed -rahutult
metsa kohal, kraaksuvad peagu iga liigutuse juu-
res kuidagi pehmelt ja painduvalt, õrna kurgu-
häälega, mis pole enam kaugeltki talvine kare
ning asjalik kraa-kraa. Järv vabaneb jääkatte
alt, kõikjal sulisevad kevadised veed, jänes ja
metskana hakkavad muutuma ruskeiks ja siis
tärkab niiskest maapõuest roheluse esimesi al-
geid, puil pakatavad pungad ja taevas on nii
õrnsinine... Nüüd lastakse kari välja. Oi seda
imet! Vana punu tõstab pea püsti, nuusutab
korraks õhku ja paneb siis kiiresti karjamaa
poole, ära tundis mullused kohad... Aga jõe
ääres, kivi vahel, elutsevad hallikirjud linnud,
sihukesed tibatillukesed raasukesed, imepeente
ja pikkade jalgadega, häälitsevad kuidagi veid-
rasti, ikka ,,püül“ ja ,,püül“, otsekui vilistaks

seal kivide vahel mõni poisike... Oh sa hel-
dene aeg, kui kenakesed nad on, need raasuke-
sed, imepeente jalgadega, kirjud — sihukesed

armsad linnukääpsukesed.

Ning Jüri tunneb, et tal on äkki kahju neist
linnukestest, kahju enesest, möödunud noorusest,
kahju isast ja Kaunissaarest, kuhu ta pole tulnud
nii palju aastäid... Tema silme eest libiseb
mööda kogu ta elu ja mees tahaks selles nii mõn-
dagi muuta või hoopiski välja jätta. Aga ta ju
teab, et see pole enam kuidagi võimalik, ja nii

7 Südame hääl 97

tuleb võtta elu just sellisena, nagu seda on osatud
elada... Jah, midagi ei saa enam muuta!

Ta seisab metsa all, just samal kohal, kus ta
seisis aastate eest, päeval, mil ta lahkus isatalust,
et siia mitte kunagi enam tagasi tulla. Päikese
tulipunane loojumiskuma valgustab leegitsevalt
taluhooneid, metsa ja nurmi, värvides neid kõik-
võimalike valgusvarjunditega. .Jumaluke, seal
nad on, need hooned!... Aga millised uued ja
nägusad telliskiviehitised, moodsad ning ava-
rad... Üksnes elumaja on endine, vana ja igi-
põline, sammaldunud õlgkatusega... = Ätikene
ei raatsinud teda lammutada, hoidis alles, va-
nade aegade tähisena... Jah, elumaja on en-
dine, vana ning igipõline — nemad kõdunevad
koos, kaks vanakest...

Majauksele ilmub äärmuseni hämmastunud
vanaätt, kes silmitseb poega kuidagi võõristades.
See on Jüri, täies elusuuruses. Aga kust ta ometi
tuleb?

»Vaksalist,“ kostab Jüri lihtsalt, änganud
isale käe. ,,Tulin jalgsi, ja kas tead, see oli tore
teekond. Kõndisin üsna pikkamööda, vaatlesin
vanu tuttavaid kohti —“

»Aga miks sa's ei kirjutanud, et tuled?“ saab
vanaätt pahaseks. ,,Haige inimene ja kõnnib
mitu versta jalgsi, otsekui Kaunissaares polekski
enam hobuseid!“

»Ega ma olegi enam haige,“ õiendab Jüri
naeratelles. ,Olen juba mitu nädalat jalul ja
tunnen end päris tervena. Nüüd tulin siia mõ-
neks ajaks puhkama.“

»Või nii... Aga kuhu sa jätsid minia ja
Juhani?“

98

»Oh, neil pole sedakorda aega, kauplevad
vana Kaarna äris, mis on küll Kaarli omandus,
kuid... Noh, poiss on veel noor, läheb sügisel
gümnaasiumi ja üldse... Aga kus ta siis ise on,
see Kaarel?

Läks teine järve äärde, küllap ta tuleb õhtu-
söögiks koju. Eks astu nüüd tuppa, enesel pikk
maa ära käidud, kus sellega.

Madis on küll poja tuleku üle südamest rõõ-
mus, kuid ta kujutles seda tulekut siiski hoopis
teisiti. Ennäe, tuli teine isatallu, tuli üksinda,
jalgsi, nagu vaene patune, et siis jälle minna
linna kauplema... Jajaa, läheb jälle ära, võ-
tab Kaarligi ühes, ei jäta tema poissi siia, seda
ei maksa lootagi! Ning vanaäti meel muutub
üpris kurvaks. Ta ei ütle küll midagi, viib poja
majja ja kuulab vaikides linnauudiseid. Aga
öösi vanake ei leia und, lebab avasilmi sängis ja
mõlgutab nukraid mõtteid...

*

Kaarel pikutab pehmel sammalvaibal ja vaa-
tab üksijäri taevasinna, kus eksleb lumivalgeid
pilvi. Ta ümber kihab suur liikumine, mis täi-
dab õhku lakkamatu suminaga. Siis ajab ta
enese vastumeelselt püsti ja longib mööda siledat
metsarada edasi. Talle meeldib rännata rohe-
lisel metsaalusel, läbida laialehelisi sõnajala-
tihnikuid, tunda jalge all pehmet sammalt, sil-
mitseda imetelles võimsaid pruune puutüvesid,
mis teevad metsa pimedaks ja salapäraseks. Siin
vahelduvad alatasa põgusad varjundid, taoti
muutudes üsna tumedaks, et siis äkki helkida
kuldrohelises hiilguses. Jah, metsas on pime ja
ometi nii valge, otsekui hiilgaksid kõik esemed

1% 99

iseenesest, nagu oleks neist igal oma valgus,
kummaline ning salapärane. Aga homme ta
peab hülgama need armsaks saanud paigad, peab
sõitma isaga linna, suurte ning ilutute majade
vahele!

Metsaserval ta seisatab.

Oh, seegi on imekaunis vaade, mis nüüd avar-
dub ta pilgule: määratu suur rukkinurm, mida
liigutab mahe tuuleiil, lainetab nagu kuldkollane
ookean, pikad rasked viljapead kaarduvad alla,
et näidata voogavate kõrte vahelt eredaid rukki-
lilli, mis näivad oma kuldkollasel taustal nii kau-
neina. Ning poisil tekib äkki tunne, otsekui
eralduks temast miski, mis oli seniajani nii vaba,
ning jääks nagu midagi siia maha, mis pole
enam vaba, ja ta tajub, et see, mis oli vaba, ongi
see päris tõelik...

Ta sammub piki rukkinurme edasi, taamal
helkivate hoonete suunas. See on Kõrgemäe
talu. Jaan istub aidakünnisel ja parandab ho-
buseriistu. Poiss tervitab ja laskub mehe kõr-
vale.

»Tulin siia, onuke,* ütleb ta, ,,et sinuga ju-
malaga jätta, homme viib isa mu linna,“

»Miks nii äkki?“

»Noh, isa tahab, et läheksin sügisel gümnaa-
siumi ja nüüd ma pean end veidi ette valmis-
tama.

»»Või nii?“

»Jah, aga see on nii kurb!“

«Miks siis?“

»Ah, ära parem küsigi! Mulle ei meeldi lin-
nas. Seal pole järve ega metsa, inimesedki on
linnas teisemad. Kui see oleks minu teha, siis...
Noh, siis ma jääksin hoopis meelsamini siia, Kau-

100

XN

nissaarde. Aga mine sa räägi isaga, saab kur-
jaks... Ka vanaisast on kahju, jääb teine siia
nii üksikuks, ja ta on lahke ning sõbralik vana-
ätt, oskab inimest ilusasti kuulata ja saab kõigest
aru.“

Jah,“ noogutab Jaan mõtlikult. ,,Elu iga-
vene saladus on hea, head on kõik käsud, mis
antud inimestele, hea on taevaisa, kes on and-
nud need käsud ja loonud inimese oma palge
järgi, head on need inimesed, kes täidavad ju-
mala käske, kes sammuvad oma eluteed, täis
kannatlikku alandust, uskudes ja kuulates oma
südame häält... Aga hoopis teisema osa pärib
see, kes vihkab headust ja tallab mutta kõik
Looja käsud. Säärane inimene on õelus ise, ta
on saadana laps, kes on loodud teistele nuhtlu-
seks... Kuid ta võib küll purustada elu seadusi
ja kaasinimeste eluõnne, võib põlata Looja käs-
kusid ja luua enesele heaolu, aga lõppeks võidab
siiski jumalik headus, mida taevaisa on pannud
oma laste südamesse. Ja halvast võib saada hea,
lahke ning sõbralik inimene, kes oskab teisi ilu-
sasti kuulata ja saab kõigest aru... Kui ini-
meses hakkab kõnelema tema südame hääl, siis
muutub ta paremaks ja pimeduse isandal pole
tema üle enam endist võimu.

Kaarel ei taipa hästi onu sõnusse peidetud
mõtteid, kuid sõnad ise jäävad talle meelde ja
ta otsustab nende üle mõni teine kord põhjalikult
järele mõtelda. Kuna mehe nägu on nii kurb,
valdab poisi osavõtlikku südant kaastunne.

»Aga kes on see halb inimene, kellest sa,
onuke, räägid?“ küsib ta.

»Teda ei ole enam, sest... sest ta on kadu-
nud, on muutunud paremaks. Teel, mida peame

101

läbi käima, on üksnes astmed ja seetõttu ta ongi
nii vaevarikas, see elutee.“

»Aga miks sa nõnda nukrutsed?“

»Oh, mul on pikk teekond seljataga, pikk
ja väsitav... Aga see, kes rändab teed mööda,
ei tohi kunagi väsida, sest ta peab jõudma kord
sihile —

»Mina ei taha väsida!“ tõotab Kaarel vah-
vasti.

»Nõnda on õige, mu poisu.“

Aga öösi ei leia Kaarel rahu. Algul ta mõt-
leb üha onu Jaani sõnule, siis arvab ta kuulvat,
et miski nagu rüübib aeglaselt ümber vana maja,
hiilib läbi rohuaia, astub akna alla, koputab tasa
ning kutsuvalt. Poisike sööstab sängist, kuid
akna taga pole kedagi. Üksnes aiasügavuses
tõuklevad kassid, ümarate ning kuumalt hõõgu-
vate silmadega, ja kiunuvad kuidagi himuralt
ning valuliselt.

Kaarel istub sängiservale ja hakkab rõivas-
tuma. Ta väljub.

See on mingi kummaline hiilgus, mis nüüd
levib sinkjas valguses üle maa. Õhus hõljub
ülipeen harmoonia, laotub kõikjale ning hiilgab
salapäraselt, otsekui puhtaim hõbe. Toa taga
tukuvad iidsed tammed ja remmelgad, lastes
hõbedasel valgusel silitada oma elatanud tüve-
sid. Ülal mõõtmatuis kõrgusis aga kumerdub
helendav taevavõlv, kus ujub täisümar kuu. Mil-
line võrratu ilu! Ja milline võluv valgus!...

Poiss seab sammud järve poole,

Suur veekogu aina virvendab mingis imelises
valguses. . Taamal järvesopis õõtsub vesiroose,
kuna kasteses rohus hiilgab loetlematuid hõõgu-
vaid täppe — need on jaaniussikesed. Kaarel

102

did

istub seitsmevenna kivile ja suunab pilgu igat-
sevalt itta, kus helendab õrn koidukuma. Nii
ta istub kaua, kuulatab järve tasast kohinat. Aga
kui esimene päikesekiir libiseb hääletult üle la-
geda vetevälja ning linnud hakkavad laulma, ta
langeb nuuksudes kivile...

Sealt vanaisa ta leiabki.

103

TEINE RAAMAT

I
HÄBELIK MERIHALDJAS

Õhtune postrong hakkab pealinna Balti vak-
sali hiigla-võlvkatuse alt aeglaselt liikuma, möö-
dub tohutupikast perroonist ja läheb siis mürinal
Petrogradi eeslinna. Kaarel Aitsam seisab lah-
tisel vaguniaknal ning vaatleb mõtlikul pilgul
lisaku katedraali kullatud kuplit, mis särab loo-
juva päikese sarlakpunases valguses. Ning üha
taanduv linn leiab ta silmis nagu vastukaja ja
neis süttib pehme sära. Pikk sügis, elutu ja töö-
rohke talv on möödas ning ta võib nüüd rahu-
likult sõita kodumaale, suvepuhkusele.

Noormehe ilmekale näole laskub vaikne nuk-
rus. Ta põsed on kalbed, olles kaotanud talve
jooksul oma tervisliku puna, ja see annab ta
näole üsna kurnatud ilme. Nägemiseni sügisel!
pomiseb ta endamisi ja laskub väsinult kupee
pehmele diivanile. Jah, ta sõidab nüüd kodu-
linna, et veeta paar nädalat koduses ringis ja
siis... Noh, siis ta läheb Kaunissaarde, vanaisa
juurde, kus algab tõeline puhkus. Aga nüüd ta
kohtab vanaisa hoopis teissuguseis oludes kui läi-
nud kevadel, mil ta lõpetas nii lootusrikkalt güm-
naasiumi, mil maailmas valitses veel rahu ja rii-

104

gid ei täristanud oma õudseid relvi. Tont võtku!
Teab mis häda oli tsaaril segada oma rahvast
Serbia ja Austria-Ungari mõttetusse tülli?

Kaarel ohkab rõhutult. Rahuarmastaja ini-
mesena ta vihkab sõda, vihkab massilisi tapmisi
ja korralagedust. Ta austab ja armastab rahu-
likku loodust, mille üleva palge ees on rahvaste
metsikud tülid ja relvade jube tärin üksnes pü-
haduse rüvetamine. Nii ta ei suuda kuidagi
mõista, miks sööstavad inimesed üksteise kallale,
et võtta enesesarnaseilt elu... Miks peavad rah-
vad lahendama oma tillukesi tülisid nii metsiku
vägivallaga ja kas säärane moodus pakub üldse
mingit lahendust? Tont võtku, kuskil mõrva-
takse üks tähtsusetu kuningapoeg ja nüüd pea-
vad miljonid inimesed hukkuma, et lunastada
toda mõttetut mõrva! Inimene on nagu rööv-
loom, kes otsib verejälgi, mis teised on tema eeli
maha jätnud...

Nüüd võitleb rindel ka Juhan. Talle on antud
vahvuse eest Georgi rist ja ta on üldiselt lugupee-
tav sõjasangar. Aga mille või kelle eest ta õieti
võitleb? Kas nende ristikeste eest? Või on te-
mas midagi ühist tolle mõttetu mõrvaga? Näib
siiski, et Juhanile on sõda päris omane element.
Tema juba ei hakka vaevama oma aju sõja põh-
juste ning tagajärgede selgitamisega. Ei, temale
piisab neist ristikestest, piisab sõjasangari oreoo-
list ning konventsionaalseist tõdedest.

Aga tema, Kaarel, ei lähe kunagi rindele ja
ta on õnnelik, et instituut pakub talle ses suhtes
nii kindlat kaitset. Või olgu vahest siis, kui rin-
dele lähevad ka sõja algatajad ja need tuhan-
ded äritsejad, kes teenivad rindel võitlejate ar-
vel suuri varandusi. Ennäe, ka isa oskab kasu-

105

tada olukorda ja kaupleb nüüd üsna suurejoone-
liselt, teenides ränka raha. Jah, isa ehitab nüüd
mitmekordset kivimaja, et mahutada vabu ka-
pitale kinnisvara alla, mis ei langevat nii hõlp-
sasti oma väärtuses. Oh, isa on tark mees ja
oskab asju ajada! Ka vanaisa on enesega rahul
ja õnnistab oma harjumust koguda üksnes kuld-
raha ning hoida seda targu sukasääres. Näib, et
erakordseil aegadel on selliseilgi harjumusil oma
head küljed, seda peab tunnustama.

Kaarel läidab sügavais mõtteis paberossi,
vaatleb tüki aega läbi vaguniakna ööpimeduses
möödalibisevat maastikku ja sirutub siis pehmele
magamisklapile. Kuid ta ei leia und, tuhanded
mõtted läbivad ta aju, hoides teda ärevil. Ta
sooritas küll kõik eksamid ja pääses ilusasti te!-
sele kursusele, aga kas see toob talle antud sega-
ses olukorras õnne? Ons mõtet loota õnnelikule
tulevikule enne saatuse otsustavat tundi, mis võib
veel kõik segi paisata? Kunas nad lõpetavad
sõja ja millega see verine möll üldse lõpeb? Kas
instituut suudab talle pakkuda lõpuni kaitset?
Need on küsimused, mis vaevavad ta aju juba
mõnda aega. Kuid ta teab, et oodates saatuselt
määratud lahendust, peab inimene ikkagi elama,
ja nii pole kindlasti mõtet juba ette närvitseda.
Ning kuulates, kuidas vagunirattad taovad talle
vastu rööpmevahesid oma üksluist laulu, sulgu-
vad ta laud ja ta virgub alles vastu hommikut,
mil rong läheneb tema kodulinnale.

Proua Else, kes muide näeb poega esmakord-
selt üliõpilasvormis, ei suuda talt irrutada oma
pilku. Milliseks toredaks meheks on Kaarel sir-
gunud! Ning tema emasüda täitub mõõtmatu
uhkusega. Ka Jüri Aitsam on poja tuleku üle

106

rõõmus. Nüüd on tal parajasti majaehitus käi-
mas ja Kaarel kui tulevane insener võtab mui-
dugi järelevalve enese hooleks — see oleks talle
ühtlasi ka tubliks praktikaks.

»Seda nüüd küll,“ möönab Kaarel erilise vai-
mustuseta. ,,Aga ma kavatsesin sõita korraks
Kaunissaarde, et veidi puhata —'

»Küllap sa puhkad siingi,“ arvab isa. ,,Sa
ju oled veetnud Kaunissaares kõik oma suved.
Nüüd on mul äriasjus palju tegemist ja nii ei saa
ma ise jälgida ehitustöid, seda võta teatavaks.
Kui kõik läheb hästi, siis lööme maja kesksuveks
katuse alla ja siis võid sõita maalegi. Sa ei taha
mind ometi hätta jätta?“

Kaarel ei vaidle enam vastu. Nõnda ta asubki
juhatama ehitustöid. Talle jääb loodetavasti
küllalt vaba aega, et sooritada pikemaid matku
linnaümbruse metsadesse.

Pühapäeva hommikul ta siseneb maja rohu-
aeda, prantsuskeelne köide kaenlas ja hästilõh-
nav pabeross hambais. Rohuaed on küllalt avar,
täis puid ning põõsaid, mis on nüüd sulneis õil-
meis. Kõikjal ergab kuum maipäike ja õhk on
tulvil magusaid aroome. Tont võtku, ka linnas
võib leida päris kauni nurgakese! mõtleb ta, sise-
nedes lehtlasse.

Ent samas ta peatub. Lehtla mugavas korv-
toolis istub noor neiu, põlvil mingi raamat, ja
näib lugevat. Kaarel hoomab ainsal pilgul, et
neiu on kaunis, ja see äratab tas huvi.

»Hommikust, preili!“ tervitab ta rõõmsasti.
»Andestage, et ma eksitasin teid!“

Neiu tõstab tulnukale kestva pilgu ja ta kau-
neis sinisilmis süttib vallatu tuluke.

Oh, pole viga, härra peremees,“ ütleb ta nae-

107

ratelles. ,,Astuge aga sisse ja võtke istet. seal
leidub parajasti vaba tool ka teie jaoks.*

»Olete väga lahke, mu preili.

»Ärge seda uskuge,“ õiendab neiu kelmikalt.

»Olen lihtsalt pererahva vastu viisakas, nõnda
on mind kodus õpetatud, meie oleme nimelt teie
üürnikud,“ lisab ta selgituseks.

»Mugav,“ nendib Kaarel heatujuliselt. Talle
meeldib tüdruku huumor, mis on nii tütarlapse-
likult siiras. ,, Muide, kas tohin end teile esitella?*

»Tohite küll, kuid see oleks asjatu, sest ma
juba tunnen teid!“

»Rõõmustav, kuid minul kahjuks puudub see
au teid tunda —

»Tühine asi! Minu isiku kohta leiate kõik va-
jalikud andmed majaraamatust.“

»Loodetavasti ka teie pildistuse?*“

»Ei — milleks seda!?“

» Noh, sel juhul ma ei leia majaraamatust mi-
dagi.“

»Kuidas nii? Oleme sinna kogu perekonnaga
möllitud!“

»Jah, aga majaraamatusse on möllitud veel
palju teisigi perekondi ja nii mul oleks kaunis
raske määrata nende nimede rägastikus just teie
oma.“

Õigus, elan õuemajas, number seitsmendas,
unustasin seda ennist lisamast.“

»Korras, lähen kohe ja vaatan raamatust jä-
rele.“

»» Ons sellega nõnda kiire?“

»Kardan, et jah — pole ju kuigi viisakas vii-
bida daami seltskonnas, keda ei tunta.“

»Oh, sel juhul ma vabastan teid vaevast. Minu
nimi on Loori Miljan.“

108

»Tänan teid. Arvatavasti käite veel koolis?“

»Jah, õpin gümnaasiumis... Aga kuidas tu-
lete sellele arvamisele?“

Kaarel laskub naeratelles toolile.

Ȇksnes kooliealised taotsevad salatseda ka
pisiasjus, see istub neil juba veres,“ seletab ta.

Loori punastub tihedasti. Otsides kohast
vastust, ta ei leia ühtki — see vihastab teda. Oh,
ta mõõdaks sellele perepojale nii meelsasti vastu
— just tema enda stiilis! Kuid see viis on tüd-
rukule uus, nagu mingi kätteharjutamata keel,
millest saadakse küll aru, mida aga ei osata veel
hästi kõnelda. Ei meeldi talle see iseteadev üli-
õpilane, see härra peremees! Aga see poiss ärri-
tab teda, ärritab hullumoodi ja ässitab vastu
vaidlema!

»Mida loete, preili Loori, kui tohib huvit-
seda?“

»Honore de Balzac'i ,Sagräännahka*. Mida
arvate Balzac'ist?“

»Oh, ta meeldib mulle päris hästi; eriti tee-
rajajana realismi. Karakterite ja eluvahekor-
dade läbinägeliku kirjeldajana püsib Balzac kir-
jandusmaailma esinimede hulgas, kuigi tema teo-
sed sisaldavad tublisti romantilist paatost ja
võrdkujusid, mis on labased ning ülerpuuintud.
Muide, kas loete algkeeles?

»Jah, ma ei talu tõlkeid.

Nüüd areneb nende keskustelu hoogsasti. See
on nagu lõbus pallimäng, ikka sinna ja tagasi
lendlevad vaimukad ning teravmeelsed tähendu-
sed. Mõlemad on viisakad ning tähelepanelikud,
kuid neil on siiski mingi ebamäärane tunne, otse-
kui asetseks nad pinguletõmmatud traadil, millel
kõndimine nõuab suurimat ettevaatust.

109

Loori silmitseb üliõpilast oma pikkade rips-"

mete alt, tolle, üksnes naistele omase, vargsi poe-
tatud pilguga, mis oskab näha kõike, olles näili-
kult suunatud hoopis mujale. Jah, ta on päris
kena poiss, kui ta ainult ei oleks nii üleolevalt
iseteadev. Aga selle kombe ta peab enesest ära
harjutama! Kuid hiljem, kodus, on tüdruk pea-
aegu rõõmus, et ta kaotas tolles eelväe kokku-
põrkes.

Edaspidi nad kohtavad teineteist üsna sage-
dasti ja see näib neid mõlemaid lõbustavat. Kaa-
rel ei soorita matku enam üksinda, vaid koos
Looriga, kes osutub heaks ning rõõmsa loomuga
kaaslaseks. Tüdruk on parajasti astunud tollesse
kaunisse ajajärku, mil noor mõistus puhkeb ning
avaneb, mil seniuinunud vaistud ja isikupärane
maitse otsib vaid juhust, et sukelduda elumöllu,
mil noor inimene on valmis seiklusiks ja armas-
tuseks, mil ta väljub kodusadamast nagu laev, et
purjetada ulgumerele, võtta. vastu ja võita seal
elutorme.

Juuni keskpäevil teatab Loori nukralt, et peab
nüüd sõitma koos emaga oma isa juurde, kes
elab alaliselt ühes mereäärses supellinnas, kus tal
olevat mõningaid kinnisvarasid ja lauavabrik.
Nad jäävat sinna sügiseni.

Kaarlile pole see teade meeltmööda, sest tüd-
ruk on talle saanud kuidagi omaseks. Ta tun-
neb, et miski on pannud ta sisimas võnkuma hel-
lad ning tundlikud keeled, kuid ta ei oska veel
anda neile tundeile õiget tähendust. See on va-
hest üks neid märkamatuid meeleliigutusi, mille
puude on nii põgus, et mõistus ei mäletagi selle
tärkamist? Kuid uurinud lähemalt oma südame
salakambreid, ta peab möönma, et tunneb Loori

110

järele igatsust. See avastus hämmastab teda ja
ta küsib endalt korduvalt, kuidas võis see ometi
juhtuda? Kas ta pole kohanud palju kauneid
naisi ja nad kõik on jätnud teda täiesti külmaks.
Aga nüüd, olge heaks, ta ihaleb lapsukest, kes
astub elus oma esimesi samme. Kaarlit liigutab
see mõte ja noore neiu habras kuju jääb tema si-
simasse kuidagi püsima.

Proua Agathe Miljan elab kubermangulin-
nas üksnes neil kuil, mil Loori õpib gümnaasiu-
mis. Suviti ta sõidab järjekindlalt oma mehe
juurde ja veedab supellinnas paar lõbusat ning
õnnelikku puhkuskuud. Tema mees härra Au-
gust Miljan on sel puhul tulvil uuendunud vai-
mustust ja kõik linnakese kodanikud — isegi
nende lähemad sõbrad ja sugulased — peavad
tunnustama, et sellest õnnelikumat abielu pole
seni veel nähtud. Proua Agathe on veetlev daam,
kuid ta evib üht tillukest nõrkust: olles kaheksa-
teistkümne-aastase tütre ema, ta soovib ise jääda
kolmekümne-aastaseks ja laseb veel üsna meel-
sasti imetella oma nooruslikult saledaid keha-
vorme ning tantsib ülima andumusega valssi. Ta
sai omal ajal hea hariduse ja vahest veelgi pa-
rema koduse kasvatuse.

August Miljan õppis küll mõned aastad Tartu
ülikoolis, kus ta aga tutvus eriti põhjalikult mõ-
ningate veini- ja õllesortidega. Oma stuudiumi
ta katkestas isa äkilise surma puhul ja siirdus
kodulinna, et asuda isiklikult juhtima isalt pä-
randatud metsaäri. Siin ta kohtaski ilusat preili
Agathe Kochi, kes sai tema seaduslikuks naiseks.
Nende õnnelikku kooselu õnnistas taevas tütre-

111

kesega, kes jäi ilusa proua tungival soovil ainu-
keseks...

Sel suvel ei tunne Loori end supellinnas kuigi
mugavalt, sest ta peab mõtlema ikka tollele üli-
õpilasele, kes käitub küll nii iseteadvalt, kuid
kes on siiski üliarmas poiss! Ning samal ajal,
mil Kaarel uurib lähemalt oma südame sala-
kambreid, lebab Loori tujutult valendaval ranna-
liival, soovides olla hetkel kuskil mujal.

Kesksuvel juhtub nii, et Kaarel Aitsam leiab
end ühel õhtul teatava supellinna rannahoone
ruumikas saalis, kus ta kavatseb õhtustada. Si-
ledal tantsupõrandal hõõruvad paarid mahedate
muusikahelide saatel tundeküllast viini valssi.
Tantsivad naised on võrgutavalt kaunid, kerge-
meelsed peakesed tulvil erutavat rõõmu; nad on
elavad, vallatud, ümarate põskede, suurte sil-
made, punaste himurate huulte, paljaste selgade,
rinna ja käsivartega, ihu peaaegu vööni terav-
nurkses lõikes alasti. Õhus hõljub tugevaid par-
füüme, mille uim tasandab patule teed. Oh, siit
võib loota elamusi, nimetuid rõõme, kütkestavaid
erutusi, mis hajuvad ning kustuvad enamasti
ühes ööga. Ning vaadeldes seda, Kaarel tunneb
end äkki nii mahajäetuna ja üksikuna, nagu seda
tuntakse sagedasti hulga võõraste inimeste keskel.

Siis köidab ta tähelepanu nurkmises lauas is-
tuv seltskond, eriti aga kellegi noorusliku daami
helisev naer, mis on nii harmooniline, otsekui
laksutaks seal mõni altohäälega ööbik. Kumma-
line, too noor daam tundub talle kuidagi tutta-
vana! Aga kusta on teda kohanud? Kaarel sü-
veneb seevõrra daami vaatlusse, et ta ei märkagi,
kuidas muusikahelid vaikivad ja tantsijad valgu-
vad oma laudade juurde.

112

»Teie siin, härra Aitsam!“ kajab samas kel-
legi mahe sopran. Ning noormehe laua juures
seisatab noor neiu, kes on lahkunud äsja tantsu-
põrandalt. ,,Jessus, kunas te ometi sõitsite?“

Kaarel tõuseb kähku istmelt.

»Ah, milline õnnelik juhus!“ hüüatab ta rõõ-
mustelles, surudes Loori ahtakest kätt. ,,Ei, ma
poleks kunagi uskunud, et kohtan teid juba oma
siiasõidupäeval! Kas tantsisite? —

»Jah, tegin paar tuuri. Loodetavasti tantsite
ka teie?“

väga muidugi, vs Ss päris korralikult! Kui
lubate, siis —'

»Sobib, peate kutsuma mu ema! Ah, ta ar-
mastab nii väga tantsida ja täna tal parajasti
puudub kohane partner.“

»Meeldiv, kuid eelistaksin tantsida teiega!“

See ei lähe,“ tõrjub neiu kelmikalt. ,,Enne
tantsite minu emaga, siis... Noh, siis vahest õn-
nestub meilgi teha mõned tuurid, mõistate?“

»Kahjuks ei.“

»Ah, kui taipamatu! Ometi on asi nii lihtne!
Kui kutsute, näiteks, kohe minu, siis keelab ema
mul üldse tantsimise, teie ei tunne teda! Mind
koheldakse kodus kui väikest beebit, sest... sest
ema tahab olla ise nii noor! Nüüd ta on jällegi
kärpinud minu eluaastaid ja kui ma ikka selli-
selt noorenen, siis pole ime, kui mulle võetakse
varsti lapsehoidja. Aga nüüd pean minema, mu
ema juba vaatleb meid pahaselt.“

»Kus ta istub?“

» Seal nurkmises lauas.“

»Tont võtku, see on toosama, altohäälega
ööbik!

»Ööbik! Minu ema?! Hahaa!“

8 Südame hääl 113

»Jah, ta ennist naeris nii kõlavalt. Muide, ta
on veel päris kenakene, see teie ema, ja nüüd ma
tean, miks ta tundus mulle nii tuttavana. Olete
nimelt väga sarnased —“

»Aga sellest me teeme ilusa numbri!“ innus-
tub tüdruk. ,,Ja mu sõna, me tantsime veel kogu
tänase õhtu, nägemiseni!**

Enne kui Kaarel jõuab toibuda, eemaldub
tüdruk. Tont võtku, see tuisupea keedab talle
veel kenakese supi! f

Nurkmises lauas aga areneb vahepeal huvitav
kõnelus. Proua Agathe on tusane ja usutleb
rangena tütart. Kes on see üliõpilane, kellega
Loori nii sobimata kaua vestles?

»Jessus!“ hämmastub tüdruk. ,,Kujutle ai-
nult, see üliõpilane just praegu huvitses ka sinu
järele! Ja tead, ta leidis sinu olevat väga ilusa
ja sina naervat nii kõlavalt nagu ööbik, nagu al-
tohäälega ööbik, just nii ta ütles mulle!*

Proua Agathe on meelitatud ja ta näo üle li-
biseb päikesepaisteline naeratus.

»Hm!“ ütleb ta. ,,Ja kes on siis lõppeks see
kena noormees?“

»Sa ju tunned teda

»Ei, ma pole teda veel kordagi kohanud!“

»Jessus, aga see on meie majaperemees, härra
Aitsam! Arvasin, et sa tunned teda.“

»Ah tema ongi see noor miljonär!?*“

»Just tema!“ kinnitab Loori uhkesti. ,,Ja tead,
ta küsis mult veel, et kas sina oskad tantsida.“

»»Noh, mida sa vastasid?“

»Oh, ma võisin talle ütelda, et sina tantsid
paremini kui ükski teine siin saalis. Ma usun,
et ta tuleb ja palub sind tantsima ja sul vahest
ei sobi keelduda.“

114

(13

ä JJ

»Noh, seda me veel näeme,“ kostab proua
Agathe iseteadvalt, huulil võidukas naeratelu.
Õnneks tal ei tule meelde usutella, kuidas Loori
üldse tunneb toda noort miljonäri, ja see täidab
tüdruku südame rõõmuga.

Kaarel, palunud ilusa proua tantsima, peab
möönma, et ta tantsib tõepoolest oivaliselt. Tun-
dub, nagu elaks proua Agathe kaasa muusika
kergemeelse melanhooliaga ja et ta armastab
tantsu kirglikult, mitte tantsu enese, vaid just
muusika võluvuse pärast.

»Kas jääte kauaks meie linna?“ küsib proua
unistavalt.

»»See oleneb mõningaist asjaoludest.“

Soovin, et need asjaolud teid ei kiirustaks,
sest teietaoline tantsija on siin omaette haruldus,
liiati veel nüüd, kus enamik mehi on sõjas. Kus
õppisite nii hästi tantsima?“

»Pealinnas. Aga teie?“

»Ah, mina tantsin juba imikueast alates.“

» Noh, siis ei tantsi kõrgeauline proua just
kaua,“ tähendab Kaarel galantselt. ,,Sooviksin
kord tantsida teie võõrastütrega —"

»»Keda mõtlete sellega?“

»Ikka preili Loorit.“

»Ah, kas peate teda tõesti minu võõrastüt-
reks!?“

»Aga muidugi!“

»Eksite, mu härra, Loori on mu lihane tü-
tar.“

»Andestage, kuid see pole võimalik! Ei, proua
lihtsalt naljatab! See on täiesti uskumatu, et
preili Loori... Ei, ei! —

» Noh, ärge tehke sellest nõnda suurt numbrit,“
ütleb proua Agathe pehmelt ja ta huulil mäng-

8* 115

leb taas päikesepaisteline naeratus. Näib, et see
noor miljonär on päris sümpaatne ja tõsine ini-
mene! mõtleb ta endamisi.

Ning muusikahelide vaikides saab Kaarel
lahke kutse istuda nurkmisse lauda, kus ta tut-
vub ka härra August Miljaniga, kes osutub päris
mõnusaks ning jutukaks meheks. Nüüd kuuleb
Kaarel huvitavaid lugusid vanahärra tudengi-
ajast, mil saanud ikka mürtsu. Nüüdisaja tu-
dengid ei väärivat vanu burše, sest nad olevat
nagu lahja virre, mis ajavat küll seest täis, kuid
ei võtvat õiget vedu!

Siis tantsib Kaarel Looriga.

Sellest kujuneb tõeline nauding, millega pole
miski võrreldav. Kaarel tajub imeväärset ker-
gust, otsekui kasvaksid tal äkki tiivad. Nagu
ühtesulanult nad libisevad siledal põrandal. Tema
peas tuksleb, noore, neitsilikult hapra keha ma-
gusus ta käte vahel seguneb uimastavalt tugeva
parfüümiga ning võluvalt pehmete muusikaheli-
dega ja ta sisimas paisub võimas armastusuim.

»Mida arvate. mu emast?“

»Oh, ta on üliarmas! Ta on seda juba üksnes
sellepärast, et tal on säärane tütar!“

Loori langetab häbelikult pilgu.

Teisel päeval tuleb Kaarel proua Agathe ja
ta tütre järele, et minna koos merre suplema.
Kuid ta leiab võõrastetoast üksnes Loori, kes tea-
tab, et ema läinud onduleerima ja tuleb neile pä-
rast randa järele.

»Onduleerima, enne suplust!?“

»Jah, nõnda teeb ema alati,“ seletab tüdruk
lõbusasti. ,,Ega ta olegi kuigi suur supleja!

116

üäd

Ema käib rannas ainult selleks, et hiilata oma
rabavate rannakostüümidega.“

Naerdes nad väljuvad.

Loori vallandub oma kabiinis kiiresti rõivaist
ja lipsab kaunisse, õrnsinisest siidist kootud su-
peltrikoosse, mis liibub oivaliselt ta neitsilikult
saleda keha ümber. Pähe ta seob pika siidsalli,
et juuksed ei saaks liiga märjaks. Ta nimelt ei
talu neid näotuid kummimitse, mis näivad vee-
pinnal mingi inetu laiguna, ta ei talu neid isegi
siis mitte, kui kümblemas pole kedagi, kes võiks
teda näha. Aga täna ootab teda väljas Kaarel ja
nad lähevad õieti esmakordselt koos suplema...
Kaarel pole teda veel sellises kostüümis näinudki!
Ning tüdruku pilk libiseb vaistlikult üle oma lait-
matult vormitud kehaliikmete, mida katab nüüd
üsna napilt supeltrikoo. Äkki teda valdab häbi-
tunne. See vilets riidehilp pigemini küll värvib
kui katab ta keha ja kuidas ta ometi astub selli-
sena poisi hindava pilgu ette, nagu mõni meri-
haldjas.

Tüdruk laskub nõutult istmele ega tea, mida
antud olukorras ette võtta. Tõsi, ta ju on samas
trikoos liikunud alati rannas, kuid... Noh, siis
polnud siin nägemas Kaarlit! Nõnda ta istub
mitu minutit, püüdes võita oma äkki puhkenud
neitsilikku häbitunnet. Ei, tal on lihtsalt või-
matu selles napis riietuses väljuda kabiinist! Ae-
gamööda tüdruk siiski rahuneb ja nüüd ta juba
söandab piidelda läbi kabiiniakna. Õnneks pole
Kaarlit näha ja nii ta riskib praotada ustki. Veen-
dunud, et poissi ei ole tõesti lähedal, ta väljub
areldi kabiinist, seistes nüüd eredas päikeses. Aga
kuhu kadus Kaarel?

Loori sammub mere poole, otsiskelles pilgul

117

poissi, keda pole kuskil näha; rannas saalivad
üksnes võhivõõrad inimesed, kes ei märkagi hä-
beliku tüdruku olemasolu. Ta arvab kauguses

nägevat otsitavat. Oi jessus! Kaarel ei läbe-

nudki oodata teda! Läks üksi merre! Tüdrukul
kipuvad vägisi pisarad silmi. Ah, et poiss pidi
siin terve igaviku ootama, kuni preili suvatseb
kabiinis häbeneda! Ta laskub nördinult kuumale
liivale ega märkagi oma meelehärmis, kuidas
Kaarel väljub merest ja astub kümblusest rei-
pana neiu kõrvale.

»Noh, miks teie ei tule vette?“ küsib ta hea-
tujuliselt, lükates ulja viipega laubalt märgi juuk-
sekahlu kõrvale.

»Ma — — ma jäin siin vaatama neid kisavaid
indiaanlasi,“ kogeleb Loori hädiselt, viibanud
kümblejate suunas. ,,Aga nüüd lähen kohe...
Kui kahju, et teie juba —" 5

»Oh, sellest pole lugu! Tulen meelsasti veel
kord vette, ma ju läksingi ainult proovima —

Ent tüdruk ei kuula enam, vaid tormab suure
hooga läbi madala vee ning peatub alles sügava-
mas, kus ta viskub laineisse ja ujub kiirete tõm-
metega avamere poole. Ta pöördub siis seljale,
et vaadata, kuhu jäi Kaarel, Jessus, see poiss ju
läheneb nagu mingi kiirristleja!...

»Loori,“ sõnab Kaarel, ujunud neiu kõrvale.
»Mida tegite ennist nõnda kaua oma kabiinis?“

Tüdruk ei teadnud siiani, et ka vees saab pu-
nastuda, ja püüdes varjata oma kohmetust ta
pöördub kiiresti rinnuli ja surub pea kähku vee
alla. Kuid suure ähmiga ta võtab vett suhu, mis
paneb teda kurjasti läkastama. Puristades ta
laseb jalgel süüvida ja tundes, et varbad ei küüni
põhja ta ujub tükk maad ranna suunas ja laskub

118

a IS." AAA AT

4%

» md

siis kindlasti jalgele. Oi jessus, mida Kaarel tast
nüüd mõtleb? Ah, ta käitub täna lihtsalt võima-
tult! Ja nüüd liibub ka see märg trikoolapike nii
hästi tema keha ligil Kaarel ei tohi teda selli-
sena näha! Ning tüdruk hakkab sedamaid sam-
muma kalda poole. Jõudnud madalasse vette, ta
sööstab hirve väledusega oma kabiini ning las-
kub lõõtsutades istmele. Enam ta ei lähe kunagi
koos poisiga suplema, ei kunagi!

Kaarel väljub veest ja seisab nõutult ranna-
liival ega oska algul tüdruku veidrast käitumisest
midagi arvata. Kuid siis talle selgub tõde. Ju-
mäluke, väikseke ju häbenes teda! Ah, see tuisu-
pea on veel nii süütu, nii uskumatult süütu! Ning
see avastus täidab Kaarli sisima õrna heldimu-
sega.

»Kas mõtlete jääda siia?“

Püstipäi, pinevil-sirgelt seisab neiu nüüd poisi
ees, rõivastatud kergesse suvikleiti, ta näib end
tundvat hoopis kindlamini kui supeltrikoos. Oma
valgete hammaste välkudes ta naerab lõbusasti,
vahest veidi riivatultki, olles enesele taas kindel.

»Tahan minna merele, purjetama,“ teatab ta.
»Loodetavasti tulete ühes?“

»Meelsasti, aga teie ema?“

»Oh, emal kulub veel paar tundi, enne kui ta
siia jõuab. Selleks ajaks oleme tagasi.“

»Tehtud, olen kohe valmis!“

Loori seirab mõtlikul pilgul kiiresti eemaldu-
vat poissi ning ta silmis süttib pehme sära. Teist
säärast poissi annaks ikka otsida! Ning tüdru-
kut läbib soe õnnetunne, mis paneb ta südame
värisema. Kui ta seni polnud veel teadlik oma
tundeist, siis tajub ta nüüd üpris selgesti, et ar-
mastus on astunud ta ellu, on astunud salaja, ta

119

enese teadmata, tuues kaasa ühes valgusega ka
kurbuse tumedaid varje.

Meri on tuuline ja purjetamine edeneb jõud-
sasti. Vahutavad lained loksuvad paadininas,
lüües laksudes vastu küljelaudu. Kuid purjekas
on tubli meresõiduk ja tal on nüüd nii osav juht,
kelle hooleks võib end igaüks usaldada. Ning
tüdrukut läbib taas õnnevärin. Oh, purjetamine
temaga on lihtsalt nauding! Tuul ja lahtine
meri, see juba on midagi, see on mõnele, aga
mitte kõigile!... Jah, seal ta istub ja pöörab sel-
lise kindlusega roolipinni, otsekui sõitnuks see
poiss kõik oma elupäevad merel. Ah, täna on
tuul nii mahe, ja kui tore oleks selliselt sõita suu-
rele reisule, koos temaga, olla teel mingi suure
õnne poole, mis neid ootab seal, tolle leekivpu-
nase pilve taga... Jah, nüüd on soodus tuul, pur-
jekas künnab laineid nii ladusasti ja temal on
kehas head värinad.

Ennäe, seal ju rühib neile järele veel teinegi
purjekas, ja leepoolel veel kolmaski. Jessus, kui
kaunid on ometi need valged hõljuvad purjed
rohekassinise mere rahutul taustal! Aga sealt
kerkib nii kummaline, kuldnarmastega pilvetomp
ja see on nõnda valge ning puhas, otsekui peituks
temas kõik Looja head mõtted ja soovid. Seal
ülal olevat paradiis ja on nõnda kummaline vaa-
data sinna lõputusse õhusinna... Ah, miks ini-
mesel ei ole alati nii hea olla!

»Kaarel,“ ütleb ta siis pehmelt ja ta hääles
väriseb sama palju iha kui hingelist armastust.
»Ma olen täna nii õnnelik ja ma tahaksin, et
kõik inimesed oleksid õnnelikud... Kaarel, kas
see oleks võimalik?“

120

A

»Ei, mu kallis,“ kostab noormees nukralt.
»Kardan, et inimesed ei saa kunagi õnnelikuks,
sest nad rikuvad ise oma heaolu ja kui maailm
on muutunud nõnda halvaks, siis peame otsima
viga üksnes eneste juurest.“

»Kaarel, ega teie ei riku kunagi oma elu-
õnne!?“

»Kes teab, elu on raske ette näha, väga raske.
Aga me kõik peame püüdma paremuse poole.“

»Jah, teil on õigus, teil on alati õigus... Ah,
teie olete nõnda hea, olete nii üliarmas poiss! —

»Loori, kui ma ei peaks hoidma parajasti
roolipinni, siis... Noh, siis ma suudleksin teid!“

»Ah kui kahju!“

»Miks nimelt?

»Et... et peate hoidma seda vastikut rooli-
pinni —'

121

HH
OVAALNE MINIATUUR

Avar jääväljak kihab liuglejaist, kuid Kaa-
rel laveerib ses inimmurrus imesteldava osavuse
ning kindlusega. Tema käsivarrele toetub Loori,
kes sirutub tugevasti ettepoole ja lennutab oma
kaaslasega laitmatuid kaari. Ühel eriti julgel
pöördel liuelnud hämarusse mattunud muusika-
kõlakoja juurde — tunneb äkki, et poisi kuumad
huuled puudutavad ta külmast õhetavat põske.
Tüdruk värahtab ning vaatab vaistlikult enda /
ümber, et kas keegi juhtus seda nägema. “

»Kaarel, sa oled hull!“ sosistab ta siis laitvalt.

»Oh, ma oleksin meelsasti veelgi hullem!“
teatab noormees innukalt. ,,Kujutle, terve pika
sügissemestri viibisin sinust eemal, keset võhi-
võõraid inimesi! Aga nüüd olen jällegi siin ja
me ometi tohime olla õnnelikud, eks ju?“

»Jah, aga mitte teiste nähes. Nõnda võidaks
meist kõnelda halba ja see teeks kahju meie
heale nimele, Juba niigi ollakse mulle koolis ka-
dedad ja siin liuväljal on mitmed minu kooli-
õed, kes... Noh, nende valvsad silmad oskavad
näha ka pimeduses. Ah, sa ei tunne veel naisi,
nad on kole kadedad!“

122

id i

»Või nii“ muigab Kaarel lõbusasti. ,,Teab
mida nad õieti kadetsevad, need naised?*

»Oh, nii mõndagi,“ ühmab Loori salapäraselt.
Ta ei arva vajalikuks anda poisile lähemaid se-
letusi.

Taamal hakkab laulma puhkpilliorkestri lee-
lutav vask ja mitteuisutajad siirduvad kõlakoja
juurde tantsima. Loori näib nüüd nii mõtlikuna.
Taoti ta uudistab noormeest põgusal pilgul ja
süüvib siis taas endasse. Nõnda nad liuglevad
tükk aega vaikides.

»Kaarel,“ ütleb neiu leebelt. ,,Ma armastan
sind nii väga, aga vahetevahel ma tunnen õudset
hirmu, et... et võin sind kuidagi kaotada. Ah,
seal pealinnas on kindlasti palju ilusaid naisi ja
sina oled nii tore poiss... Nõnda ma kardan —

Ole nüüd mõistlik! Ma ei tunne ega tahagi
tunda seal ühtki naist!“ kinnitab Kaarel veen-
valt. ,,Kust sa üldse võtad säärased mõtted?“

»Ma eitea, aga see istub mul kuidagi veres.
Mõnikord, öösiti, ma ei saa magada... Kaarel,
kas ma olen sulle väga kallis?“

»Aga muidugi!“

»Ja sa ei vaheta mind kunagi ühegi teise
vastu?“

»Ei, mitte iialgi!“

»Siis on hea,“ sosistab neiu õrnalt, liibudes
tugevamini poisi ligi. Ning vaikinud puhu, ta li-
sab: ,,Ma olen väsinud, istume veidi. Seal on pa-
rajasti üks hästi varjuline pink.“

Nad istuvad ja õigeaegselt, sest samas vaikib
muusika ning tantsijad valguvad laiali, otsiskel-
les samuti sobivat istet. Neist möödub mitugi
paarikest, kes heidavad neile kadetsevaid pil-
kusid.

123

»Ennäe, seal juba hiilibki üks igavene ahv!”

»Kes?“

»Anja Lohu, üks minu kooliõdesid. Oh, ta
on õudselt uudishimulik ja küllap ta juba tahaks,
et ma sind temale esitleksin, seda tahavad nad
kõik!

On sul aga naljakad kooliõed!**

»Igavesed ahvid, kuid ma ei usu, et kellelgi
teisel oleks nad paremad, sest... sest tüdrukud
on ses suhtes kõik ühetaolised. Muudkui hiili-
vad, et saaks aga teiselt poisi üle lüüa, vastikud!“

»» Kae hullu!

»Nojah, nüüd sul on hea naerda,“ solvub
tüdruk, täksides oma sihvaka uisuninaga jääd.

Orkester hüürgab peagi vastset tantsulugu
ning paarid siirduvad taas kõlakoja juurde. Kaa-
rel veendub ainsal pilgul, et lähedal pole enam
kedagi, ja tõmbab tüdruku nõtke keha tugeva
haardega oma käte vahele.

»Oi jessus!... Kaarel, sa oled tõesti hull!
Kui nüüd keegi juhtus nägema! —"

»Siin lähedal pole kedagi.“

Ent tüdruk vabastab end siiski poisi käte va-
helt ja sööstab ujedalt püsti.

»Tule, mul on külm,“ ütleb ta. ,,Teeme veel
paar ringi ja siis lähme koju. Sinuga ei tohi ku-
nagi istuda kõrvalisele pingile, lähed kohe hul-
luks.**

Kaarel vaid naerab ülemeelikult ning ulata-
nud neiule oma käsivarre, nad vajuvad inim-
murdu. Ei, need tüdrukud on tõesti veidrad!
mõtleb ta. Aga väikseke on tore ja kui armsasti
ta oskab naeratella!

Sisenenud daamide rõivahoidlasse, istub Loori
küdeva raudahju juurde, et vabastuda uiskudest.

124

Ahi levitab nii meeldivat soojust ja ta tunneb ke-
has magusat rammestust, mis sunnib teda istuma
liikumatult, käed rüpes, pilk kindunud puid
neelavasse leeki. Tema kujutelma sujub hiilgav
tulevik, kus peab olema nii palju valgust, ava-
rust ning vabadust, ja miks ei peakski ta ihal-
dama kõike seda! Tükk aega ta istub selliselt,
silmad imemas valgust, pilgud hälbimas tuleviku-
avaruses. Tüdruk ulatub hetkel nägema nii kau-
gele kui iganes soovib ning ta on õnnelik. Ta
tunneb eneses paisuvat lootusi ja jõudu. Nõnda
ta istub, kuni talle meenub Kaarel, kes teda ootab
väljas. Ning neiu vabastub kiiresti uiskudest,
asetab need ahjule kuivama ja rõivastub siis oma
mantlisse.

Samas astub tema juurde Anja Lohu, kes
äsja sisenes rõivahoidlasse. Kooliõe kadedais
silmis hõõgub pahaendeline tuluke.

Õnnitlen!“ ütleb ta. , Õnnitlen kõigest süda-
mest! Aga sa peaksid valima kihlussuudlusiks
sobivama paiga. Üksnes seda tahtsin sulle
ütelda. Muidugi, sa ju võid arvata, et see ei
puutu minusse ja see on tõsi, kuid selliselt käitu-
des sa heidad varju meie koolile —“'

Loori tunneb äkki imelikku nõrkust ja ta
silme ees lööb mustendama. Kogu eredasti val-
gustatud ruum nagu ähmastub, ning tal on tahe
vajuda kuskile sügavusse. Kuid ta pingutab oma
tahtejõudu ja saab võidu nõrkusest.

»Anja,“ ütleb ta jahedasti. ,,Sinul sobib meist
küll kõige vähem hoolitseda kooli reputatsiooni
eest! Sa ju pole ometi unustanud oma läinud-
aastast skandaali? Kui sa tahad aga teiste järele
spioonides lunastada oma mulluseid patte, siis

125

oled küll valinud vildaka tee! Üksnes seda taht-
sin sulle ütelda!“

Ning jätnud raevunud kooliõe endale järele
jõllitama, ta väljub püstipäi rõivahoidlast. Väl-
jas ootavale Kaarlile ta ei lausu äsjajuhtunust
sõnagi. Nii inetuist asjust ei kõnelda ometi sel-
lele, keda armastatakse! Ei, seda ta eitee! Ja
kui Anja kõnelebki midagi koolis, siis... Noh,
teda ju tuntakse üldiselt kui lobamokka ja nii
ei usu teda keegi... Aga Kaarel ei tohi teda,
Loorit, enam kunagi teiste nähes suudelda! Selle
halva kombe ta peab enesest ära harjutama.

»Loori, millele sa mõtled?*

»Ah, niisama... Ma olen väga väsinud ja
tahan koju. Kardan, et mu pea valutab, istusime
ennist tollel pingil liiga kaua.“

»Vaeseke!“ hüüatab noormees osavõtlikult.
»Võtan voorimehe —

»Ei, pigemini kõnnime, see annab sooja. Aga
sa pead olema edaspidi mõistlik...“

»Mis suhtes?“

»Ah, sa ju tead!“

»Kas mõtled sellele, mis juhtus seal pingil?“

»Jah:“

»Noh, sellega on asi korras, sest kedagi pol-
nud nägemas, ja sa oled mulle väga kallis.“

»Kus tegijaid, seal nägijaid,“ arvab Loori
elukogenult. ,Aga sa pead mulle siiski lu-
bama —

»Miks!?“ /

»Nii on parem... Me ju pole veel ametlikult
kihlatud —“

»Ka sellega saame hakkama! Kui soovid,
siis kõnelen juba täna sinu emaga!“

126

1

»Ei, see oleks varajane. Ma pean enne lõpe-
tama kooli. Ja mis ütleksid selle kohta sinu va-
nemad! Ootame veel ühe aasta ja kui sa mind
siis ikka armastad... Noh, siis kihlume. Aga
suudelda sa tohid mind üksnes kodus... Nii pole
kellelgi midagi ütlemist.“

»Tehtud!** soostub Kaarel lõbusasti. ,,Võib-
olla lõpeb aasta pärast sõda ja siis on meil va-
bamad käed. Muide, kas sulle meeldib maaelu?“

»Vägagil Aga miks sa seda küsid?“

»Vaata, minu vanaisal on suur talu ja ta pä-
randab selle mulle. Õieti ta ongi juba teinud
testamendi minu kasuks. Aga vanaisa näeks
meelsasti, et ma asuksin tallu elama, ja seda
peaksid tegema ka sina?

»Ah, see on ju tore!“ elustub Loori. ,,Ma pole
küll kunagi elanud maal, kuid ma kasvasin
väikelinnas ja see on niisugune pesa, millest hul-
lemat pole tahtagi! Usun, et maaelu on hoopis
lõbusam ja üldse on mul kõikjal hea, kui ainult
sina oled mu lähedal... Ka võime me vahete-
vahel sõita linna, eks ju?“

»Muidugi, mu kallis,“

Ja sul on seal talus hobuseid?“

»Jah, isegi väga ilusaid hobuseid. Vanaisa
on tubli põllumees ega salli setukaid.“

»Ja ma tohin ratsutada?“

»Nii palju kui soovid!“

»Jeesus, siis tulen kindlasti maale! Ma pole
küll veel kunagi ratsutanud, aga seda saab õp-
pida, eks ju?“

»Üsna hõlpsasti.“

»Tore!... Ja sul on seal kindlasti ilus elu-
maja, niisugune meeldiv mõisamaja nagu kinos?“

127

»Ei, elumaja on vana, päris harilik talu-
hoone... Aga ma võin ehitada uue ja ilusa,
just säärase, millist sa ihaldad.“

»Kas tõesti!?“

Muidugi. Elumaja ehitamisega teeme kohe
algust, et ta oleks meie kihluspäevaks katuse all
Aga nüüd ütle mulle, millist ehitusstiili sa eelis-
tad?“

Loori satub kitsikusse. Jeesus, ehitusstiilist
tal pole üldse aimu. Ja mida nüüd kosta? Tõsi,
ta on näinud kinos nii mõningaidki mõisamaju,
selliseid ilusaid, valgeid... Aga kes talle nüüd
ütleks, mis stiili need majad olid! Kuid siin
nõutakse talt parajasti vastust, ja ta ei tohi ometi
näida nii lollina! Oot' — ta ju luges hiljuti üht
prantsuse romaani ja selles oli juttu villadest...

»Kaarel!“ hüüab neiu säravi silmi. ,.Sa ehita
mulle barokkvilla — Kuid ütelnud selle, ta juba
kahetseb. See oli kindlasti mõni võimatu ruma-
lus! mõtleb ta, söandamata tõsta poisile pilku.

»Milline õnnelik mõte!“ innustub Kaarel.
»Ah, barokkvilla on ainus, mis sobib sinna järve -
äärde, tammikusse. Sul on maitset, seda peab
ütlema!“ A

Loori hingab kergendatult. Jah, mõnikord
väljub ka rumalast peast üsna tarku ja maitse-
kaid mõtteid. Aga ta läheb juba homme linna-
raamatukokku ja... Noh, küllap seal juba lei-
dub midagi ka barokkstiili kohta. |

»Kas oled Rastrelli austaja?“

»Jah, see saks meeldib mulle väga!“ kostab
tüdruk uljalt, kuigi ta kuuleb seda nime esma-
kordselt. Ei, homme ta läheb kindlasti raamatu-
kokku! otsustab ta. 5

Tehtud, ehitan sulle kauni barokkvilla! Pä- £

128

rast pühi sõidan maale ja alustan kivide vedu,

et kevadeks oleks ehitusmaterjal kohal. - Villa-
kavandi lasen teha pealinnas — “

»Ons sellega nii kiire?“

»Aga muidugi! Barokkvilla ei valmi nii kii-
resti, see on kaunis keeruline ehitis. Aga küllap
me sellega toime tuleme.“

»Jah, aga kui sa sõidad maale, siis ei näe ma
sind enam —

»Pole viga,“ lohutab teda Kaarel. ,,Ma teen
vajalikud korraldused ja sõidan jälle tagasi, kül-
lap vanaisa ajab kõik asjad jutti.“

Loori muutub taas rõõmsaks.

Kuna proua Agathe pole kodus, jätkub noor-
tel veel küllaltki aega sepitseda tulevikukavu ja
neil jätkub juttu kogu õhtuks. Siis näib tüdru-
kule midagi meenuvat ja ta siirdub kähku oma
tuppa. Naastes on tal käes tilluke pakike, mille
ta ulatab poisile.

See on sulle,“ ütleb ta häbelikult. ,,Aga sa
tohid seda avada alles siis, kui... kui jõuad ta-
gasi pealinna, mitte ennem!“

»Hüva, ma sõidan sinna juba homme.“

Kas oled nii uudishimulik?“

»Õudselt!“

Noh, siis ava pakike juba täna, aga hiljem,
omas toas.“

»Pead sina ka olema nii salapärane,“ muigab
Kaarel, peitnud pakikese oma rinnataskusse.
»Muide, kuis on nüüd lugu sinu peavaluga?“

»Oh, see ei valuta mul enam põrmugi!“

Hiljem, istudes omas toas, võtab Kaarel tas-
kust neiu antud pakikese, mis levitab õrna par-
füümi. Ta vaatleb seda tüki aega ebaldes ja
kõrvaldab siis siidpaberi. Nüüd hoiab ta käes

9 Südame hääl 129

kaunisse kuldraami inkrusteeritud elevandiluust
ovaalset miniatuuri, kust talle vastu naeratab
Loori sulnis näoke. Jumaluke! hüüatab ta, suru-
nud kauni eseme vaistlikult huulile. Väikseke on
tõesti tore tüdruk. Kaarel märkab, et ovaali ta-
gaküljele on midagi imepeenelt graveeritud; võt-
nud laualt tugeva luubi ta loeb üsna ladusasti:

Kui naeratab Sull' teine neiunägu,
siis tähisena Sul julgust olgu
mull saata tagasi see tillukene lelu —

Kaarlit vallutab äkki sügav hardus ning ta
mõistab, miks seda kalliseset tohib vaadelda
vaid omas toas... Jumaluke, milline armas
tuisupea on see väikseke! Aga ta võib olla pä-
ris rahulik, seda tillukest lelut ei saadeta talle
iial tagasi...

Vastse aasta veebruaris saab Loori proua El-
selt" tungiva küllakutse, mis teeb tüdruku rahu-
tuks. Jeesus, mida talt küll tahetakse? Ons
Kaarel midagi kõnelnud oma emale või... Ah
ei, seda liuvälja asja räägitakse üksnes koolis.
Anja on lihtsalt võimatu! Ja ometi usuvad teda
kõik kooliõed. Inimestel on ju üldse pahandav
kalduvus uskuda oma ligimesest üksnes halba,
head ei usuta nii hõlpsasti!... Kui vanaproual
on see asi siiski täos? Selle mõtte juures valdab
tüdrukut jubedus ja ta võtab pererahva ukse taga
tüki aega hoogu, enne kui söandab helistada.

Ukse avab nooruslik teenija, kes juhib sees-
miselt väriseva tüdruku võõrastetuppa, kus proua
Else istub üksinda. Vana daam tõuseb otsekohe,
et külalist vastu võtta; kuid enne kui ta lükkab
oma tugitooli ümara laua juurde tagasi, ta katab

130

144

kinni tuhmunud, vana brokaadiga midagi, mis
lebab ta ees laual.

»Andestage, mu laps, et tülitan teid oma kut-
sega,“ ütleb ta teenija väljudes. ,,Palun istuge
siia, minu lähedale, sest mul oleks teile midagi
ütelda —"

Teenija siseneb taas ja asetab lauale minia-
tuurse, ehtsast sõvres-portselanist teeserviisi ning
väljub vaikides. Proua Else täidab tassid ja
ulatab neist ühe Loorile.

»Kas soovite küpsiseid?“

»Jah, palun,“

Proua Else rüüpab oma tassist teed ja uudis-
tab ühtaegu teraselt oma külalist. Päris kena-
kene teine — ega sel Kaarlil ei puudugi just oidu,
vägagi kenakene, ilus tüdruk. Jah, poisil näib
olevat tõesti maitset, kuid... Noh, sellest nad
veel kõnelevad. Ning vana daam asetab oma
teetassi otsustavalt kandmikule.

»Pole kahtlust,“ ütleb ta, ,,et teie imestlete,
miks saatsin teile selle küllakutse, eks ju? —
Ning kuna ta kõneleb, tõstab ta vana roosa- ja
hõbedakirju brokaaditüki, mille alt tuleb nähta-
vale piklik ümbrik. Ta ulatab selle kohmetule
tüdrukule. ,,Olge heaks, lugege, see kiri puutub
teisse ja minu pojasse. Kuulaksin meelsasti teie
arvamust kirja sisu kohta —“

Loori võtab areldi ümbriku ja viivitab hetke,
otsekui millekski luba küsides. = Siis ta avab
ümbriku. Tüdruk tunneb ainsal pilgul Anja
käekirja, mida pole püütudki moonutada...
Jessus, see koletis on teatanud kõigest vana-
prouale! Mis nüüd saab!?

Proua Else vaatleb tüdrukut uurivalt. Tema
pilgu eest ei jää varjule neiu kohmetus, millest

9* 131

ta teeb vastavad järeldused. Nõnda nad vaiki-
vad tüki aega ning see vaikus muutub juba piin-
likuks.

»Palun ütelge mulle, armas laps, kas selles
kirjas toodud süüdistused vastavad tõele?“

»Jah, kuid mitte täiesti.

»Kuidas seda mõista?“

»Ma — — ma ei saa anda teile seletust...
Vahest proua kõneleb oma pojaga... Aga ühte
palun uskuda! Ma pole kunagi joosnud järele
teie pojale ega ole ka riputanud end talle kaela
— see osa kirjast ei vasta tõele.“

»Aga see juhtum seal liuväljal? Kas mu
poeg suudles teid kogu rahva silme all?“

»Ei, ta tegi seda üsna varjulises kohas...
Anja, selle kirja autor, luuras meie järele kogu
õhtu... Ta on nimelt kole kade, see Anja —'
Tüdruk vaikib ja silmitseb vana daami kohku-
nult. Nojah, nüüd ta ütles jällegi midagi hästi
rumalat! mõtleb ta ängistunult. Kuid neiu ko-
gub end kähku ning jätkab usaldavalt: ,,Proua
vahest teab, et... et inimestel on pahandav
omadus kõnelda oma ligimesest pigemini halba
kui head. Olen seda kogenud oma kodulinnas,
kus igaüks peab elama äärmiselt korralikku,
väikekodanlikku elu, milles keegi, jumal hoidku,
ei tohi leida vähematki laitmisväärset... Ah,
nad on nii mürgised ja sallimatud, need väike-
linna inimesed —

Proua Else kuulab imestelles Loori seletusi
ja ta peab möönma, et tüdruk oskab üsna hästi
iseloomustada neid väikelinna inimesi. Jah, ta
on tõesti kenakene ja mis ime siis, et Kaarel on
tasse nõnda hullunud, et unustab koguni kõik =
viisakuspiirid ning sündsustunde. Jumal seda

132

teab, aga nüüd on uus aeg, uued kombed ja
tõekspidamised, mis ei mahu küll tema arusaa-
mise raamistikku, kuid mis võivad vahest olla
omast kohast õigedki... Näib, et nüüdisaja
noori eraldab vanemast põlvest mingi kumma-
line vabameelsus, mis jääb temale mõistmatuks,
Nähtavasti on sõda asetanud noortesse revolut-
sioneerivalt vaba seltskondliku käitumise ning
kombed. Jah, maailm on põhjalikult muu-
tunud...,

»Pean teile ütlema,“ sõnab ta siis lahkesti,
»et ma ei taha teha teile mingeid etteheiteid, sest
asja algatajaks seal liuväljal võis olla ka mu
poeg... Ma tahtsin üksnes kuulda teilt endalt
selle piinliku asja kohta midagi lähemat...
Ka sooviksin ma teada, milline on teie vahekord
minu pojaga.“

Oh, päris harilik!“ kinnitab Loori innukalt.
»Me armastame teineteist ja kui midagi vahele
ei tule... Noh, siis me vahest naitume. Aga
enne ma pean lõpetama gümnaasiumi ja selleks
kulub veel üle aasta. Ka tahame veel oodata
sõja lõppu.“

See annab proua Elsel seedida. Ta on veel
küllalt vanamoodne ega suuda nii kiiresti pi-
dada sammu tüdruku ülimoodsa ja enesest-
mõistetava mõttekäiguga. Ning vanal daamil
kulub tükk aega, enne kui ta suudab toibuda
hämmastusest. Jah, seal nad nüüd on, need
noored tuisupead, muudkui toimetavad kõike
salaja. Seda ta poleks Kaarlist kunagi oodanud!

»Kas olete mulle kuri?“

»Ah ei, mu laps,“ tõrjub proua Else sega-
sena. ,,Ma ainult ei mõista, miks peate kõike
seda hoidma nii salajas —

133

»Oh, Kaarel tahtis avaldada meie kihlust
juba jõulu ajal, kuid mina olin vastu!“

»See on teist väga mõistlik, sest Kaarlil on
veel vara mõtelda abielule. Ta peaks enne lõpe-
tama ülikooli, mida naisevõtt võiks kuidagi
takistada —

»Noh, ma pole veel kuigi vana ja võin
oodata! Proua võib juba uskuda, et mina ei
püüa Kaarlit kunagi mõjustada, arvan, et see ei
tooks õnne.“

Tüdruku ootamatu leplikkus teeb proua Else
nõutuks. Ka eostub vana daami emalikus sü-
dames tolle südi olendi vastu tilluke poolehoiu-
säde, mis lööb idanema ja kasvab lausa meeli-
segava kiirusega.

»Kas armastate väga mu poissi?“ küsib ta
pehmelt.

»Oh, ta on mulle kõik!“

»See on hea, mu laps, ja kui Kaarel teid nii
väga tahab, siis pole mina vastu.“

134

HI
PUNGAD VARAKEVADEL

Kaarel väljub sel hommikupoolikul instituu-
dist, et puhata pärast pingutavat eksamit ja
tunda veidi rõõmu helgest kevadepäevast. Lä-
binud parajal käigul Zabalkanski prospekti, ta
pöördub Nevskile ja peatub Kaasani kirikuesi-
ses pargis. Mõnutundel ta istub lähemale pin-
gile ja läidab paberossi. Kõikjal sulisevad ke-
vadised veed ja puud-põõsad on täis pakatus-
küpsi pungi.

Ning noormees tunneb äkki, et on saabunud
too eriline kevadejärk, mil virgub loodus ja hel-
gab elustav päike, mil sulisevad kiiresti tõtta-
vad veed ja häälitseb lind, mil taevas on nii
õrnsinine, looritatud puhtate valgete pilvevii-
rudega ja mil läbipaistvas õhus hõljub tugevaid
kevadelõhnu. Ah, kõik see on nõnda mõjuv,
isegi siin, keset suurlinna kivist labürinti. Teda
läbib tugev rõõmuvärin ja ta peab mõtlema
Kaunissaarele, kus on juba käimas barokkvilla
ehitustööd. Tal on teha veel mõned eksamid ja
siis ta sõidab kodumaale, et võtta isiklikult
ehitustöist osa ja kohata Loorit,

135

»See ju olete teie, mu kallis kolleeg!“ kajab
samas rõõmus mehehääl. ,,Arvasin teid viibi-
vat instituudis, eksamil.“

See on Nikolai Bibikov, üks Kaarli aristo-
kraatseid kolleege, koos noore neiuga. Kaarel
ängab kolleegile käe ja teatab siis, et ta just tuli
instituudist.

Loodetavasti sooritasite eksami?“

»Sedakorda küll.“

»Ja professor? Oli ta täna tujus?“

» Vägagi, küsis peenusteni.“

»Hm!... Teil näikse olevat kaunis ise-
värki arusaamine tujusolemisest. Muide, minul
ei vea kunagi selle professoriga, ikka ta kuku-
tab mind läbi.“ /

Siis esitellakse Kaarlit noorele neiule, kes
osutub Bibikovi nõbuks Niina Pavlovna Štšer-
batoviks. Kaarel märkab kohe, et daam on ha-
ruldaselt kaunis. Ta elegantne, ümbrust lausa
väiksekstegevalt lihtne kevadkostüüm rõhutab
oivaliselt ta kuju saledust; neius on kõik kui- =
dagi täiuslikult kooskõlas, kui mitte arvestada
ta näo õrna kahvatust, mis on veidi vastuolus
täidlaste punaste huultega. |

»A propos !),“ pöördub Kaarel kolleegi poole.
»Ma ei juhtunud teid nägema eksamil — Ni

»Sooritan oma eksamid sügisel,“ teatab Bibi- —
kov punastudes. ,,Nõnda on mul suvel aega
süveneda aineisse.“

»Mugav, kuid suvel töötavad väga vähesed
üliõpilased.“

1) muuseas.

136

Ää

»Miks arvate seda?“

»Vaim on küll valmis, kuid liha on nõder —

»Palun väga,“ õiendab Bibikov = jahedalt.
»Ma sooritasin ka osa esimese kursuse eksameid
sügisel, ja üldse —'

Kaarel ruttab sedamaid rahustama oma sol-
vunud kolleegi ning juhib kõneaine osavasti mu-
jale. Kuid daam tõstab tema poole kavala pilgu,
milles elab noor, vilgas, vaoshoitud ja hüppe-
valmis mõistus. Ta ei ütle küll midagi erilist,
kuid jälgib noormehe vestlust nähtava huviga.
Monsieur Aitsami mõtted tunduvad talle nii al-
gupäraseina, tulvil siirast ning vaimukat uud-
sust. See mees on kindlasti väga huvitav isik
ja näib, et ta on saanud igati laitmatu kasva-
tuse — see ilmneb igas ta sõnas ning liigutuses.
Ja millise võrratu kergusega ta mängleb oma
mõtetega, otsegu kummipallidega, lennutades
neid edasi-tagasi vähimagi pingutuseta. Ah,
monsieur Äitsam on tõesti omaette haruldus,
keda ei kohta mitte igapäev — liiati veel tema
seltskonnaringis, kus pillutakse üksnes kulunud,
teistelt laenatud mõtteid, arvamusi ning võrdlusi,
mis on nii tüütavad!

:

Nõnda uudistab Niina Pavlovna noormeest
üha kasvava huviga. Talle meeldib Kaarli me-
hine rüht, võimas laiaõlaline kuju, vaimukas
nägu, kus põlevad suured küsivad silmad, kum-
malised silmad, mis leegitsevad mingi imeliku,
võluvalt tumeda tulega, millest hoovab tohutut
jõudu, otsustamisvõimet ning tarmu. Ah, selli-
seid silmi ta pole veel iial näinud! Ja kui man-
netu on tema kõrval Nicolas, ta aristokraatne
nõbu! Monsieur Aitsam on kindlasti õudselt

137

tugev, ta võiks Nicolas' ainsa survega puruks lit-
suda nagu putuka — ta.. ta on Cuchullain!') d

Neiu on noormehe vastu armastusväärne ja
kohtleb teda erilise austava graatsiaga, mis peaks
meelitama iga meest. Kuigi ta sooviks monsieur
Aitsami kohta kuulda midagi lähemalt, sooviks
teada ta seltskondlikku seisukohta ning sotsiaal-
set päritolu, keelab noore daami valitud isiku-
pärane maitse teda laskumast labaste päritlus-
teni ja nii ta väljendab oma uudishimu üksnes
põgusalt poetatud pilkude kaudu. Niipalju ta
siiski taipab, et monsieur ei kuulu tema ringi, ei
kuulu kõrgemasse seltskonnaklassi, kuid see
teadmine ei vähenda põrmugi ta huvi. Lõppeks
on tema — seltskonnaringi kuuluvate inimeste
mõistus, isegi targemate oma, üsna piiratud ja
väärtusetu, kui sel puudub toit ja ulatus; kui
nõrgalt on taoti põhjendatud nende isekad tõeks-
pidamised ja kui ükskõikne on nende tähele-
panuvõime. Kõik nende mõtted on nõnda sage-
dasti korduvad, varieerudes tuntud ning hõlp-
sasti õpitavais vormes, moepäraselt vahelduvais
ja sama hõlpsasti õpitavais mõisteis.

Mon Dieu! !) Milline kuulmatu mõõt kesk-
pärasust ümbritseb õieti toda aristokraatset
ringi, kus ta on sündinud ja kasvanud! Kõike,
mida nad kõnelevad, võib tüütuseni kuulda igas
salongis, võib mällu jäädvustada, mis seltskon-
nas arvatakse poliitikast, teadusest, kunstist ja
kirjandusest! Kuulates neid esitamas ja kaitse-
mas oma arvamusi, võib igaüks suurema vaevata
valida nende konventsionaalsete arvamuste hul-

1) Ossiani lauludes ülistatav sangar.
1 Mu Jumal!

138

ad

gast sobivama ,,oma arvamuse“, mis peab olema
igal seltskonnainimesel.. Nõnda pole kellelgi
erilist vajadust vaevata mõtlemisega oma aju,
sest hoopis mugavam on opereerida teistelt lae-
natud mõtete ning tõdedega. J

Jah, nende inimeste ainsaks tegevuseks on
teiste külastamine ja elunautimine. Nõnda nad
muutuvad paratamatult labaseiks ning pealis-
kaudseiks — neid erutavad üksnes ebamäärased
mured, veendumused ning ihad... Neil puudub
tõeline vaimne kultuur ja nende haridus on vaid
pinnapealne võõp, mis ei küüni sügavale. Nii
nad elavad mõttetut elu, esindades mingeid va-
litud olendeid, kuid tõeliselt seda mitte olles.
Nende luksusliku elu mugavus on üksnes ede-
vuse rahuldamine, mitte ihu peenendatud vaja-
duste küllastamine.

Veel palju muidki mõtteid läbib sel hommi-
kupoolikul Niina Pavlovna aju. = Haaratuna
mingist meeliülendavast liigutusest, mida manab
esile võõra noormehe lähedus, ta peab vaistli-
kult mõtlema teda ümbritsevale seltskonnale,
kelle vastu ta tunneb põlgust.

Niina Pavlovna on orvuke ja elab juba mit-
mendat aastat tädi majas, kuhu ta asus kohe
pärast isa surma, kes pärandas talle väikese va-
randuse, millest piisab üsna lahedaks ning mu-
retuks eluks. Ta põlvneb vanast aadliperekon-
nast, kelle tütreil peab olema nagu nende emalgi,
varem või hiljem, oma kindel seisukoht vene
kõrgemas seltskonnas, milleta nende elu pole
üldse kujuteldav. Ta sai hea kasvatuse ning
korraliku hariduse, mis sisendab tasse ülevaid
tundeid, kuid ilma neid kooskõlastava mõitteta.
Olles valmis oma seltskonnaringist üle olema,

139

ta alistub siiski sellele, mida tema ringis loetakse
sobivaks. Temas puudub harmoonia, mida asen-
dab sünnipärane graatsia — miski ei ole temas
teesklev, vähemalt mitte näilikult. Ta senine
elu on möödunud libedasti ja ta süda, mida häl-
litanud menu, on aegamööda muutunud selts-
konnadaami nõudlikuks südameks, kes võtab
vastu esinevaid meeldivaid tutvusi ja uusi isi-
kuid säästliku ettevaatusega. Ta on veetlev
tütarlaps, vaheldumisi rõõmus ja nukker, ilma
et ta püüaks teeselda üht või teist. Taoti ta
ilmutab õrna meeleliigutust, siis jälle kuiva val-
just; võib-olla kõik ja näida sellisena, mis talle
parajasti sobib. |

Vestelnud tubli tunni, meenub Kaarlile, et ta
peab minema tagasi instituuti, kus algab peatselt
vastne eksam. |

»Monsieur Aitsam,“ sõnab Niina Pavlovna
lahkudes. ,,Ma ei tea küll, kas need mõned het-
ked, mil me vestlesime, pakkusid teile küllalt 2
veetlust, et mul oleks lubatud loota teid näha
kord Nicolas' külalisena mu tädi majas. Kardan
siiski, et ses soovis on tohutult isekust ja nii
jätan otsustamise üksnes teie hooleks —

Need laused öeldi sellisel võrgutaval toonil,
et Kaarlit läbis kuum juga ja ta ei suutnud keel-
duda küllakutset vastu võtmast. Ning lahku-
nud oma kaaslasist ja kulgedes üksinda Zabal-
kanski prospekti, ta peab üha mõtlema Niina
Pavlovnale, kelle ülev ning isikupärane sarm
avaldab tasse tugevat mõju. Tont võtku! mõt- |
leb ta. Säärast iludust ei kohata mitte igapäev,
isegi mitte pealinnas, kus ometi on nii palju kau-
neid naisi...

Õhtu eeli, sooritanud õnnelikult oma teise

140

«eksami, ta sammub mõtlikult piki Fontanka
hämarusse mattunud skvääri, kus asub tema kor-

ter. Ta elab, muide, juba teist aastat erukolonel
Buhvostovi juures, kus tal on kasutada peale
võõrastetoa veel luksuslik kabinet ja ruumikas
magamistuba. Kodus ta laskub sügavasse klubi-
tooli ja istub tüki aega liikumatult.

Ta tunneb endas ärkavat mälestusi, päeva
jooksul ununenud mälestusi, mis taastuvad nüüd
üpris selgesti, ilma et ta teaks, mispärast. Ta
kujutelma sujub Niina Pavlovna veetlev kuju
ning ta kõrvus heliseb neiu mahe, võrgutav
hääl... Jah, see aadlidaam on tõesti kaunis,
erakordselt kaunis! Aga miks ta õieti mõtleb
sellele? Mis ühist tal võib olla tolle võluva daa-
miga? Tont võtku, ta ju võttis vastu küllakutse!
Jah, seda ta tegi.

Kaarel sööstab püsti ja kõnnib ärevana edasi-
tagasi piki kabinetti. Siis ta peatub kirjutus-
laua juures, avab ühe laekaist ja võtab sealt
imeväärse vanahõbedast kastikese, milles ta
hoiab Loori kirjasid. . Avanud kastikese, ta
vaatleb tüki aega selle sisu. Kõige peal lebab
ovaalne miniatuur, mille ta võtab sõrmede va-
hele, silmitseb talle vastunaeratava tüdruku
sulnist näokest ja loeb siis tagaküljele graveeri-
tud ridu. ,,Ei, üksnes sinu nägu suudab mulle
nii armsasti naeratella ja sa oled mu ainus maa-
ilm, mu elu!...“ Ning noormees laskub taas
klubitooli, asetab kastikese põlvile ja — sirvib
mõtiskelles roosakaid, õrnalt parfüümitud ümb-
rikke, avab neist mõningaid, et lugeda mõnda
vaimukat lauset või hella sõna. Nõnda ta istub
kaua, peaaegu hommikuni.

Mõni aeg hiljem, sooritanud edukalt kõik

141

eksamid, ta sõidab kodumaale, ilma et ta oleks
kordagi külastanud Niina Pavlovna tädi maja.
Barokkvilla ehitustööd arenevad osavate meist-
rite ning pealinna tuntud arhitekti juhtimisel
jõudsasti ja sügiseks viiakse hoone õnnelikult
katuse alla.
Madis, kes pole väliselt kuigi palju muutu-
nud, on Kaarli üritusega vägagi rahul ja silmit-
seb rõõmustelles vastalt valmivat hoonet. Ka
see ei riku ta tuju, kui ta peab ikka ning jälle
tasuma pealinna meistreile ja arhitektile kuul-
mata kõrgeid tööpalku. Ta ei tee sellest asjagi, |
annab Kaarlile teotsemiseks vabad käed ja on i
õnnelik, et poiss on nii innukalt oma ehituse = |
juures, millest tõotab kujuneda tõeline kunsti- 17
teos. Veidi kahju on tal neist iidseist tamme- i
dest, mis Kaarel laskis läinud talvel maha võtta,
et harvenedada tammikut ja rajada sinna avara
ning moodsa pargi. Kuid seegi on paratamatu
ja uue hoone juures vajatakse tarbepuud. Pole
viga, las poiss rühmab ja tõstab Kaunissaare au
ning ilu, ta ju teeb seda enesele, ei kellelegi
muule. e
Ning vanaätt üha muheleb. Jajaa, las poiss /
teeb ja on, kuidas ise tahab, las ehitab enesele d
ilusa pesa, kus kõlbab elada ka temasugused =
haritud mehel, küllap rahaga saab kuidagi hak-
kama, miks mitte. Kaunissaare on suur talu,
määratu suur, kulub siia haridust ja muudki,
kus sellega. Peavad need häärberid olema üks-
nes mõisahärradel!... Aga ammuks see oligi,
kui ta tuli siia Kaunissaarde, tõusis enne koitu
ja läks järve äärde, ei saanud teine magada,
süda kutsus, tahtis kuulata järve häält... Ja

142

siis ta oli kummuli seitsmevenna kivil, nuttis
teine härdasti, tahtis aru saada järve kohinast,
et jääda harima esiisade põlist talu... Jah, siia
ta on tulnud igal suvel, ja ega ta ole põlanud
talutööd, muudkui käed külge, kus abi vaja, töö-
kas teine, on vanaisale abiks ja toeks, hoiab Kau-
nissaare poole, tõstab talu au ning ilu. Jajaa,
suureks teine sirgunud, kõrgesti koolitatud, aga
ikka endine, süda teisel õigel kohal, oskab kuu-
lata järve häält... Ei see poiss jää linna, seda
pole kartagi, ehitab enesele häärberi ja toob vii-
mati veel naisegi tallu, soetab peret... Jajaa,
ei tema ole sündinud linnameheks, kus sellega.
Las õpib, kui tahab, talu on suur, kulub siia
omajagu haridustki.

Kaarel lahkub Kaunisaarest sügisel, jätnud
villa sisemiste tööde järelevalve vilunud meistri
hooleks. Oh, ta võib olla rahul, sest villa val-
mib kindlasti kevadeks. Siis ta toob väiksekese
siia, paigutab ta ilusasti villa ülakorrale elama,
kus on perenaise eriruumid. Aga nüüd peab
tõsiselt mõtlema villa sisustamisele, ja see nõuab
raha, palju raha. Tont võtku, milleks õieti mu-
retseda! Tal on linnas majad ja neile saab teha
obligatsioone. = Peaasi ikka, et sisustus oleks
täiuslik ja kunstipärane, meeldigu see siis isale
või mitte... Ka lubas onu Jaan talle laenata
kogu oma vaba raha ja seda tal peaks olema
kaunikesti. Ei, rahaküsimusest ta saab kuidagi
üle, see on kindel.

Ning Kaarel sõidab lõbusas meeleolus pea-
linna, et jätkata instituudis oma õpinguid. Va-
bal ajal ta külastab pealinna suuremaid antik-
vaare, nõutleb kunstnike ning asjatundjatega.
Nõnda ta hangib üsna hõlpsasti hulga kauneid

143

ning väärtuslikke sisustusesemeid, millest pal-
jud on omaette haruldused.

Varsti pärast naasmist ta kohtab instituudis
Bibikovi, kes näib olevat üsna nukker, sest tema
sügiseks jäetud eksamitega olevat täbar lugu.
Nüüd on neist küll pooled sooritatud ja ta 100-
dab ka teistega tulla toime, üksnes mehaanika
professoriga olevat üha löömist, kes kukutanud
ta taas läbi, nagu seda võis juba ette näha. Va-
hest kolleeg Aitsam on nõnda lahke ja abistab
tal ainega veidi lähemalt tutvuda?

»Miks mitte,“ soostub Kaarel vastütulelikulit
»Võime ju mõned õhtupoolikud töötada. Aga
ma paluksin teilt mõningaid vastuteeneid —

,-Olen täiesti teie käsutuses,“ kummardub
Bibikov vene aristokraadi üleva viisakusega.
»Vahest seletate lähemalt, millega võin olla teile
kasulik?“

»Teil on pealinnas laialdasi tutvusi ja mõ-
ningail neist leidub vahest ehtsat Boulle-mööb-
lit, mõtlen nimelt Andr€ Charles'i oma. Vajan
mõningaid esemeid »ma barokkvilla sisustami-
seks. Kui teil nüüd jätkub lahkust, siis —

»Mon Dieu!“ hüüatab Bibikov —imestelles.
»Kas olete mõtelnud sellele, et ehtne Boulle-möö-
bel kuulub muuseumiväärtuste hulka!?*

»Jah, just sellepärast ma soovingi seda osta
ning palun teie lahket kaasabi.“

»Hm!... Ma ju möönan, et minu tutvus-
ringis peaks leiduma mõningaid esemeid, kuid
ma pole kindel, et keegi soovib neid müüa. Ka
tuleb arvestada hinnaküsimust —“

»Ah, rahaküsimus ei tee mulle raskusi, pea-
asi, et leian, mida vajan. Kui külastate mind

144

lähemal ajal, siis näitan teile oma villa sisusta-
miskavandeid, et te oleksite asjaga kursis.“

»Sobib. Omalt poolt teen kõik, et tasuda teie
lahket vastutulekut. Ja kui meil on õnne, siis
hangime teile mõne mööblitüki. Kõnelen ses
suhtes oma emaga, ta on nimelt asjatundja.“

Järgnevail päevil külastab Bibikov sagedasti
Kaarlit ja nad töötavad mehaanika eksamikava
üsna põhjalikult läbi. Ning kui Bibikov soori-
tab lõppeks oma eksami, ei jõua ta kolleegi kül-
lalt tänada. Aga nüüd peab monsieur Aitsam
külastama kord ka nende maja, sest tema emal
olevat õnnestunud leida mõned Boulle-esemed.
Külastagu kolleeg neid lähemal neljapäeval, mil
emal on vastuvõtt, küllap ta siis kuuleb neist
esemeist.

Anna Aleksandrovna Bibikovi salong on avar
ning eredasti valgustatud. . Seinagobeläänel ja
suuril, kuldraamesse suletud vanaaegsete joonis-
tega pannoodel on loetlematute lampide ja to-
hutu kroonlühtri valgustusel mingi mahe ning
elav värving. See on imeväärne salong, mille
sisustise peen maitsekus, 7 tailide luksuslik uh-
kus ja mingi tabamatu harmoonia hämmastab
Kaarlit.

Avaras ruumis liigub muretult ning eksima-
tult hiilgav seltskond, kes on rikas ja omab ees-
õigusi ning aristokraatseid traditsioone, mis an-
navad talle sotsiaalse võimu. See on omaette
maailm, hoopis erinev sellest, kus Kaarel on
harjunud liikuma, see on maja, kuhu on kogu-
nenud ülimuslik eliit ja kus temataoline noor-
mees võib saada maitse ning elegantsi õpetust.
Kogu seltskond koostub eranditult isikuist, kes
käituvad kauni isikupärase viisakuse, tõelise

10 Südame hääl 145

elegantsi ja ülimusliku uhkusega, mis on koos-

kõlas nende valitud kõneviisi ning elulaadiga.

Kaarlis tekib äkki tunne, et ta on astunud
soovimatu tulnukana võõrasse maailma, kus ei
leidu ühtki temataolist lihtsat kodanlast, ja see
ebamugav tunne võtab talt tavalise enesekind-
luse. Kuid majaproua tervitab teda ülilahkesti,
mis abistab tal võita oma esimest kohmetust.

»Ah, c'est bien aimable ä vous, monsieur
Aitsam, d'õtre venu voir une pauvre malade)),*
sõnab vana daam leebelt, esitelles Kaarlit oma
mehele, kes on tsiviilkindrali hiilgavas uni-
VOrMIS.

» Ons madam haige?“ küsib Kaarel laitma-
tus prantsuse keeles.

»Üksnes tühine külmetus, mis suleb mind
mõneks päevaks koju,“ seletab majaproua lah-
kesti. ,Aga tulge, esitlen teid oma õetütrele,
kes on la femme la plus sõduisante de Peters-
bourg — allons, je vous reconduirai °).“ lisab ta
naeratelles, juhtides noormehe Niina Pavlovna
juurde, kes vestleb kellegi vanahärraga.

Ent neiu tervitab Kaarlit tuttavlikult ja sele-
tab siis tädile, et ta tunneb monsieur Aitsamit
juba kevadest saati. Kuna majaproual on veel
muidki kohustusi, ta jätab noored vestlema ning
. taandub.

»Teie ei näi oma lubaduste lunastamisega -

just üleliia ruttavat,“ tähendab Niina Pavlovna

1) See on teist väga armas, härra Aitsam, et külas-
tate haiget.

*) võluvaim naine Peterburis — lähme, ma saadan
teid.

146

al äl

tädi eemaldudes. ,,Muide, ma ei lootnudki teid
enam kohata. Kuis veetsite oma suve?“

»Tänan, päris hästi,“ kostab Kaarel sega-
sena. Neiu lähedus teeb teda miskipärast koh-
metuks ja ta ei leia vestluseks kohaseid sõnu —
see pahandab teda.

»Nicolas teadis jutustada, et teie ehitasite en-
dale vahepeal sulni barokkvilla,“ abistab teda
neiu, kelle eest noormehe kohmetus ei jää var-
jule. ,,Kuulsin, et tahate oma villat sisustada
eriti luksuslikult?“

Kaarel seletab meelsasti oma kavandeist ja
nii nad satuvad aegamööda elavasse vestlusse,
mis näib mõlemaid lõbustavat. Nõnda nad jut-
levad, kuni majaproua võtab noormehe taas oma
hoole alla, et esitella talle isikuid, kes olevat val-
mis müüma oma Boulle-mööblit.

Niina Pavlovna seirab mõtlikul pilgul eemal-
duvat noormeest, kes näib kõigist lähedalolijaist
tublisti pikemana. Jah, ta on tõesti Cuchullain!
mõtleb neiu, suutmata irrutada mehelt pilku.
Mon Dieu, miks peab just tema, see võhivõõras
mees, talle nii üliväga meeldima!? Aga see on
hea, see on väga hea, et ta lõppeks ikkagi tuli...
Nina Pavlovna tumedais silmis süttib õnnelik
sära. Kuid samas libiseb ta sisimasse hämar
rahutus — see on nagu tilluke kihk, mis paisub
kiiresti piinlevaks kahtluseks. Dieu, monsieur
Aitsam tuli küll siia, kuid mitte tema pärast! Ah,
ta ei tähenda vahest sellele mehele mitte kui mi-
dagi?

Kaarel lõpetab vahepeal oma läbirääkimised
ja väljub rahul olles Bibikovi kabinetist, et siir-
duda salongi. Kohalt, kuhu noormees jääb seis-

10* 147

ma, ta hoomab, et Niina Pavlovna istub ikka
samal toolil ja vestleb pika kaardiväelasega, kes
püüab mõtteissevajunud daami lõbustada. Ning
seistes nõnda ta juhib ikka ja uuesti oma pilgu
kaunile olendile, kelle haarav ilu mõjustas teda
juba kevadel.

Mitmed kogenud isikud väidavad, et see, mis
mehi ilusa naise juures eriti võlub, on tõeliselt
vaid illusioon, mida kaunitarid oskavad nõnda
kütkestavalt esile manada, mõjustades meeste
kujutelma. Kui see on nii, siis oskab küll Niina
Pavlovna täiuslikult käsitada toda naiste salapä-
rast relva. Ning Kaarel, silmitsedes teda üksi-
järi, peab möönma, et kõigist naisist, kelle ilu
on teda siiani kütkestanud, pole keegi mananud
veetlevamat pilti kui see aadlineiu. Ta astub
uljalt kaardiväelase kõrvale.

»Mul oli õnne,“ teatab ta neiule, kelle silmad
löövad kummaliselt särama. ,,Leidsin teie tädi
lahkel kaasabil esemeid, mis on omaette harul-
dused,“ lisab ta rõõmsasti, märganud, et kaar-
diväelane eemaldub.

»Ah, see on tore!“ hüüatab neiu. ,,Kunas lä-
hete neid esemeid vaatama?“

» Homme.”

»Kas ma olen ebaviisakas, kui palun teid kir-
jeldada neid esemeid veidi lähemalt?“

Kaarel laskub vabale toolile ja kirjeldab põh-
jalikult pakutavaid mööbleid. Siis läbib ta aju
oivaline mõte.

»Ma ei tea küll, kas see teile sobib, ütleb ta,
»kuid mind rõõmustaks väga, kui teie saaksite
homme asendada oma tädi, kes on haiglane ega
tohi väljuda. Nõnda juhiksite mind neisse pe-

148

rekondadesse ja näeksite ühtlasi ostetavaid ese-
meid.“

»Aga muidugi sobib!“ innustub Niina Pav-
lovna. ,,Olen homme täiesti vaba ja teie võite
mulle järele sõita igal ajal.“

Kaarel kummardub tänades.

149

IV
ÜLE SÜGAVIKU

Järgnevalt külastab Kaarel sagedasti oma
kolleegi vanematemaja, kus ta leiab ootamata
lahket vastuvõttu. Muide majaproua kaldub
küll algul nägema noormehes tõusikut, kelle vii-
bimine majas võiks tunduda seltskonnale ebako-
hasena, kuid hiljem ta veendub vastupidises ja
seda tänu oma pojale. Monsieur Aitsam sobib
igasse aristokraatsesse salongi, seletab Nicolas
vanemaile. Eriti veel nüüdisajal, kus kodanlus
omandab kõikjal üha kasvavat mõjuvõimu. Ta
on heast ning haritud perekonnast, tema vana-
isa on põline mõisaomanik ja isa tohuturikas
suurkaupmees, kes teenib ainsa päevaga rohkem
kui mõni kõrgem riigiametnik aastas. Ka oskab
ta laitmatult käituda ja olles ülimalt ande-
kas tõuseb kord teenistusredelil väga kõrgele. Ja
üldse tuleb vene aristokraatial varem või hiljem
revideerida oma iganenud eelarvamusi ning võtta
kord teatavaks, et raha, teadus ja kunst moodus-
lavad uuemal ajal tolle sotsiaalse kolmiku, kuhu
on asetunud võimu kilp!

»Enfant terrible!!)** hüüatab proua Bibikov
naeratelles.

1) Hirmus laps!

150

»Kardan siiski, et Nicolas'l on õigus,“ arvab
vanahärra mõtiskelles, ,,sest tark pea, kõrgem
haridus ja tohutusuur rahapung väärivad nüü-
disajal vahest enamgi kui suur nimi, mille
kandja on vaesevõitu, Aristokraatia on küll ühis-
konna hiilgav pärl, kuid tõeliselt kasutu, olles
üksnes inimtõu kuulsuseks ning auks. Kodanlus
ja proletariaat on seevastu ühiskonna organism,
mõte ning reaalne tegujõud. Rahvas ju tahab
alati näha ülemkihi kätes rikkust, võimu, tegu-
jõudu, sõnu, mõistust ja hiilgust — need on pea-
mised võimutegurid, milleta igasugused eesõigu-
sed kokku varisevad. Suur kunstnik või kir-
janik on tõeliselt oligarh, sest tema mõju ula-
tub läbi mitme sajandi ja tema looming on pal-
judele seaduseks. Monarh istub küll troonil, on
ümbritsetud hiilgavast aristokraatiast, kuid kõigi
selja taga seisab rahamagnaat, kes valitseb tõe-
liselt rahvamasse, valitseb toda reaalset tegu-
jõudu, mis loob väärtusi. Viimased on aga elu-
sooneks, elu ainsaks aluseks, andes aristokraa-
tiale vahendeid mõnulemiseks. Nõnda on ülem-
kiht sõltuv üksnes rahamagnaatidest ja seda ta
peaks tõesti päris kindlasti arvestama.“

Ning perekond, jõudnud sääraste sügavate
elutõdedeni, kohtleb Kaarlit lahkesti. . Kuid
ühtaegu, et kuidagi õigustada noormehe viibi-
mist oma salongis, nad levitavad targu kuulduse,
et monsieur Aitsam on tohuturikka rahamagnaadi
poeg ja et tal on isa kaudu suuri sidemeid.
Muide, perekonnal on vene aristokraatseis ringes
üsna silmapaistev seisukoht, mida ta võlgneb
üksnes piinlikult hoolsale tutvustevalikule ning
oskusele anda oma majas ,,head tooni“.

Aleksei Petrovitš Bibikov, tõeline salanõu-

151

nik, põlvneb vene pisiaadlist. Ta tõusis teenis-
tusredelil tippudeni oma naise sidemete kaudu,

kes kuulub vanasse ning kuulsasse aadlisugu-

võssa. Olles küll tähtis riigiametnik, ta pole

siiski kuigi vaimukas. - Tundes ihalust kõige /

vastu, mis on valitud, viisipärane ja peen, taot-
sedes külastada üksnes aristokraatsemaid maju,
väljendades alati üksnes usklikke, keisririiki pool-
davaid ja ülimalt korralikke mõtteid, teda pee-
takse pedantselt konservatiivseks ning usaldus-
väärseks. Seda enam veel, et ta oskab austada
kõike, mida peab austama, põlata kõike, mida
peab põlgama, ja mitte kunagi eksida ühegi selts-
kondliku tõekspidamise vastu. Nõnda ta pääseb
vabalt kõigisse paremaisse majusse ja võtab üht-
aegu oma majas vastu peaaegu kõiki tolleaegse
Petrogradi tähtsamaid isikuid.

Kaarel, olles tolle aristokraatse perekonna
külalislahkusest meelitatud, külastab sagedasti
toda huvitavat maja ja kogeb aegamööda nii
mõndagi tulusat. Ta pole nüüd enam kaugeltki
nõnda roheline nagu algul, vaid liigub Anna
Aleksandrovna salonges mingi ulja enesekindlu-
sega, otsekui veetnuks ta siledal parketil kõik
oma elupäevad. Ta käitub tagasihoidliku vääri-
kusega ega kipu kunagi esile, lubades end aeg-
ajalt suurima meelerahuga esitella selle maailma
võimsaile. Nõnda ta ei hakka kellelegi eriti sil-
ma ja teda harjutakse lihtsalt nägema maja ala-
lise külalisena, veel enam — evides suurte side-
metega rahamagnaadi kuulsust ta saab kutseid
mitmesse majja, kus teda samuti harjutakse nä-
gema. Kõik see aina tõstab Kaarli eneseusal-
dust, äratades ta sisimas ühtlasi auahneid püü-
deid. Kas tema pole lõppeks küllalt haritud ja

152

- heast perekonnast, et mitte olla põlatud, küllalt
- rikas, et ümbritseda end veelgi suurema luksu-

- "dl
4

sega kui need aadlikud, küllalt vaimukas, et
mitte sattuda pilke alla, ja küllalt meheks, et
võistelda parimatega nende aadlike hulgast!

Omandanud juba poisikespõlves, Maria Grigor-
jevnalt saadud valusa kogemuse kaudu, tulusa
harjumuse esineda vägagi tagasihoidlikult, an-
nab see omadus talle nüüd mingi üleva vääri-
kuse, mis leiab seltskonnas üldist hindamist, ja
teda peetakse hästi kasvatatuks. Erilist armu ta
leiab aga daamide silmis, kes ihalevad tema ra-
hamagnaadi kuulsust. lõbusat vaimukust, ele-
gantset atleedikeha, mehiselt tarmukat nägu ja
põhjalikku kirjandusetundmist. Ent seltskonna-
daamide ootamatu tähelepanu teeb teda veidi
rahutuks, manitsedes teda käituma veelgi suu-
rema tagasihoidlikkusega. Ta ju ei tunne veel
lähemalt seltskonnadaame, pidades neid üld-
joontes paljuteadvaiks, kuid ühtlasi ka kohtla-
siks, teesklevaiks ning seetõttu ohtlikeks, tühi-
seiks ja lõppeks vägagi koormavaiks. Olles siiani
üsna edukalt seigelnud vaid oma ringkonda kuu-
luvate tütarlastega, tal puuduvad veel kogemu-
sed, kuidas neid aadlidaame õieti kohelda.

Kaarel aimab kuidagi vaistlikult — tollest
ilmsesti meeldida püüdvast vastutulelikkusest
hoolimata — daamide imeteldavate naeratuste
taga peituvat mingit vaimset tagasihoidlikkust,
mis nii omane isikuile, kes loevad end põhiolemu-
selt teisi ületavaiks. Ning selle aimuse mõjul tas
vostub tilluke kihk, mis paisub aegamööda puht-
isikupäraseks uhkuseks, ja tema käitumine muu-
tub jahedalt-viisakaks, peaaegu kõrgiks. Ta ei
luba endale kunagi tavalisi uljaid naljatusi ega

153

kulunud, teatreist või kirjandusest laenatud väl-
jendeid, pidades neid lamedaiks ning vaimuvae-
seiks, tema erandlikule seisukohale mitte vasta-
vaiks. Selliste pärlidega tohivad hiilata üksnes
aadlikud, kelle sünnipärane ülevus katab nende
vaimuvaesuse — tema peab olema algupärane!

Ning säärane, kõrgemas seltskonnas omasu-
gusena koheldud tõusiku varjatud enesetunde-
avaldus on õieti suurim uhkus, mis nõnda omane
isikuile, kes võlgnevad üksnes oma mõistusele
tolle seltskondliku seisukoha, mis teised on
omandanud sündimisega. Aegamööda ta õpib
üsna selgesti eraldama toda rassilist tõugude eri-
nevust, mis takistab kodanlasi ja seltskonnaini-
mesi segunemast, kuigi nad nõnda tihedasti
kokku puutuvad. Tal on lausa valus ning piin-
lik kuulda, kui temast kõneldakse kui ,, hästi kas-
vatatud ja intellektuaalselt arenenud rahamag-
naadist“, mis osutab ikkagi vaid teatavaid piir-
jooni, mida kellelgi ei tule mõttesse märkida oma
ringi kuuluva inimese juures! Oh, nemad on
juba enne sündimist rikkad. hästi kasvatatud ja
ülevad! Ning selline kindlajooneline, tema pä-
ritolu nii ilmsesti piiritlev suhtumine on talle
äärmiselt solvav.

Nõnda tärkab Kaarlis võitlusiha, tärkab tahe
kaotada neid eralduvaid vaheseinu ja ehitada
kindlat silda üle tolle sügaviku, mis eraldab teda
seltskonnast. Ta peab hoolsasti töötama! Lõpe-
tanud kord instituudi esmajärgulise diplomiga,
ta tõuseb ametiredelil kohe nelja klassi võrra ja
saab ,isikliku aadli tiitli“, mis tuleb muuta ,,põ-
liseks“, seega ka pärandatavaks. On kord jõu-
tud nõnda kaugele, siis on tal ka tee tippudeni
avatud ja ta võib ehitada kindla silla ning teha

154

ER

hiilgavat karjääri. Oh, temas leidub küllalt toda
noorusjõudu, toda imeväärset, inimesile vaid
ainus kord elus antavat võimet muutuda ainsaks
tahteks, ainsaks mõtteks ja teha endast kõike,
mida ta nõnda ihaleb. Ning uskudes, et ta teos-
tab kord suuri asju, ta loodab tulevikust üksnes
head, ja olles noor, ta pole veel pettunud oma
lootuses...

Kaarel käib üha seltskonnas, käib seal au,
mitte südame pärast, käib seal edevusest, et uh-
keldada ilusate daamide ees oma algupärase vai-
mukusega. Taoti ta muutub siiski rahutuks ja
uudistab end kestvalt oportunismi peeglis, püü-
des avastada oma sisimas mõnda tumedat laigu-
kest. Neil üksindushetkil ta mõtleb Loorile, kel-
lega ta on ikka kirjavahetuses. Miskipärast ta ei
arva vajalikuks tüdrukule teatada oma hiilga-
vast edust seltskonnas — ja just see salatsemine
teebki teda rahutuks.

Üsna sagedasti ta avab teatava vanahõbedast
kastikese, sirvib Loori arvukaid kirjakesi, silmit-
seb kaua ovaalset miniatuuri, loeb sellele gravee-
ritud ridugi.. Kuid tal pole enesele midagi ette
heita ja nõnda võib see ovaal rahulikult püsida
oma kohal... Ta käib küll seltskonnas, vestleb
seal daamidega, kuid nad ei tähenda talle mitte
kui midagi — isegi mitte Niina Pavlovna, kes on
ometi nii sulnis ja näib teda üsna hästi sallivat...
Ei, ei! Ta ei käi seltskonnas südame pärast! Ka
kohtab ta Niina Pavlovnat harva, ainult paar
korda nädalas, ja seda pole palju! Peab ju iga
mees, kes kavatseb lähemal ajal kihluda, õppima
lundma võimalikult palju naisi, et igakülgselt
veenduda, kas ta valik on eksimatult õige...

155

Nõnda ta toimib antud olukorras nende mõle-
mate huvides!

Jah, inimene ju ei tea sagedasti isegi, mida
ta õieti tahab, ja nii võib üsna hõlpsasti kujutella,
et tahame üht, kuid alateadlikult soovime hoopis
midagi muud... Ka on inimene teda vallanud
afektide ori ja ta peab võitlema pinevat võitlust,
et neist vabaneda ning muutuda enese üle täieli-
seks peremeheks. Üksnes see, kes on vaba iga-
suguseist kiusatusist ja kes võib liikuda häirima-
tult kõikjal, on küllalt küps, et naituda tollega, |
keda ta tõeliselt armastab. Sel juhtumil on tema |
väljavalitu juba see tõeline. Ja lõppeks ta ei tee
sellega kellelegi kurja, et liigub heas seltskonnas,
omandab seal endale elus nii vajalikke kogemusi,
sõlmib kasulikke tutvusi ja leiab lisaks veel
mõistlikku meelelahutust.

Tõsi, talle ju meeldib Niina Pavlovna, meeldib

päris hästigi — igatahes tema juures ta unustab
oma eelarvamused seltskonnadaamide vastu...
Jah, üksnes temal on sarmi ja reipust, üksnes te-
mas puudub teesklev püüe meeldida, puudub
edev tahe olla ümbritsetud austajaist, üksnes
tema lähedal võib end tunda vabana, vestelda
tuttavlikult, otsekui tunneks ta toda kaunist olen-
dit kes teab kui kaua, ja üksnes tema oskab
naerda nii siira lõbususega, nii võltsimatu ehtsa
elevusega, nagu oleks ta tehtud päikesest... Aga
seegi noor daam on lõppeks ikkagi vaid selts-
kondlik tutvus, kellega tal pole midagi ühist ja
kellega teda ei seo midagi südamelähedast, mui-
dugi mitte!... Ja nõnda võib see tilluke ovaal
lebada endiselt oma kastikeses.

Ning vaigistanud selliselt oma rahutuks muu-
tunud sisimat, ta jätkab külastamiskäike pea-

156

Minna aristokraatseisse salongidesse, leides neis
üha lahkemat vastuvõttu. Kuna seltskonnas on
saanud teatavaks tema Boulle-mööbli ja paljude
muudegi kunstilise väärtusega esemete ostud,
hinnatakse teda nüüd veel kui innukat ning pä-
devat kunstivarade kogujat, ja see aina lisab talle
kuulsust, tõstes ühtaegu tema isikuväärtust. Aeg-
ajalt ta lähetab Loorile mitmeleheküljelisi kirju,
kuid Niina Pavlovnast ta ei maini targu sõna-
kestki, eelistab vaikida.

Ka jõuluvaheajal, sõitnud pühiks kodumaale,
ta ei pühenda väiksekest oma pealinnaelu sala-
dusisse. Tal pole selleks õieti aegagi, sest ta sõi-
dab kohe pärast pühi Kaunissaarde, et viibida
isiklikult oma barokkvilla viimistlemistööde juu-
res.

Niina Pavlovna jälgib sügisest saadik suure
huviga monsieur Aitsami menukat esinemist
seltskonnas ja teeb sellest omi järeldusi. Teda
häirib noormehe jahe tagasihoidlikkus, tahtlik ja
veidi pidulik tõsidus, milles ta näeb üksnes poosi
— seda ütleb temale ta läbinägev naiselik vaist,
mis on armunute juures tavaliselt eksimatu. Ta
ei tea küll, miks monsieur Aitsam käitub selli-
selt, kuid hoomanud taoti noormehe pilkudes
ihalevat soojust, ta sisimas tärkab soov olla oma
Cuchullainile hästi lähedane, palju lähedasem
kui ükski teine ja näha endal pidevalt peatumas
neid kummaliselt põlevaid silmi, tabada neis
ikka ja jälle armunu imetlevat soojust. Aruka
neiuna ta mõistab siiski, et kõiki soove ei või
rahuldada, vaid igas olukorras tuleb arvestada
head ning halba.

Ta on näinud endal peatuvat nõnda paljude,

157

0004

tema seisusse kuuluvate meeste pilkusid, kuid
kõik need mehed on jätnud teda külmaks ja ta
pole seni veel kordagi kaotanud oma südamerahu.
Nõnda on ta süda jäänud häirimatuks, niisama
siiraks ning mõistlikuks nagu ta vaimgi. Teda
on ihaldatud, talle on tehtud hiilgavaid naitumis-
esildusi, tema pärast on kakeldud, on sõidetud
rindele... Teda peetakse haruldaseks iluduseks,
sädelevalt vaimukaks ning ülimalt sarmikaks, ta
on — la femme la plus sõduisante de Peters-
bourg...J) Aga seda ütlevad talle üksnes need tei-
sed, mitte tema, Cuchullain! Ah, tema pole talle
kunagi ütelnud midagi sellist, ei kunagi!... Mon
Dieu! Miks käitub Cuchullain nõnda tagasihoid-
likult, nõnda piduliku tõsidusega!? Sellele ta ei
leia vastust ja see teeb ta meele nukraks.

Niina Pavlovna, nagu kõik kaunitarid, on
mõnesti edev, kuid tema edevus pole labaselt esi-
letükkiv see on ettevaatlik edevus, mis alati
püsib kindlais raames, hoidudes minemast liiga
kaugele. Talle meeldib näha austajate ihalevaid
pilkusid, meeldib lugeda nende silmist soove,
mida on äratanud ta võluv ilu, kuid ta ei anna
neile tunneteavaldusile mingit tähtsust. Meeste
ihalevad meelitussõnad lihtsalt lõbustavad teda,
pakkudes teatavat vaheldust küllaltki üksluises
ning värvitus seltskondlikus elus. Kuid selline
oleskelu meeldis talle kuni läinud kevadeni, meel-
dis tolle hetkeni, mil ta kohtas Kaasani kiriku
juures monsieur Aitsamit, kelle mõju avas äkki
ta silmad ja pani teda soovima midagi muud...
Tema seisusse kuuluvad mehed lõbustasid teda
vaid tolle kevadepäevani, vaid tolle hetkeni ta

1) võlavaim naine Peterburis.

158

A

ihales nende sünnipärast ülevust, nende kõrgeid
ameteid, nende päritavaid tiitleid ja pälvitud au-
nimesid.

Monsieur Aitsamis aga meeldis talle kohe too
rabav ning vaimukas algupära, meeldis kõik see,
mis on tolles mehes uudset; talle meeldis ta või-
mas, spordimehelikult sale ning treenitud atleedi-
keha, tema uljas rüht ja mehine ilu. Ja need
kummaliselt leegitsevad silmad, need teevad iga
naise lihtsalt hulluks! Hiljem, kohanud Cuchul-
laini oma tädi salongis, ta õppis temas hindama
üleolevat mõistust, imeväärt vilgast ning põhja-
likult koolitatud mõtlemisvõimet, tõelist intelli-
gentsi, võluvalt jahedat tagasihoidlikkust ja vär-
viküllast kõnevõimet, mis valgustab just seda,
mida ta parajasti soovib väljendada, tegemata
kunagi liigseid sõnu, nagu see nii omane seltskon-
nainimesile, kes kõnelevad üksnes ajaviiteks...
Ah, ta on ülimalt kena, see Cuchullain, kenam kõi-
gist neist lodevaist seltskonnainimesist, sest...
sest ta on Cuchullain! Mon Dieu, ta ütleb enese
olevat eestlase, ja kui see on tõsi, siis on eestla-
sed üks tore rahvas!

Aga ta on nii ligipääsematu, nõnda kauge
ning võõras, otsekui kardaks ta läheneda teisest
rassist naistele... On šee rassiline uhkus või
häirib teda seisustevahe? Ta ütleb enese põlvne-
vat vanast suguvõsast, kes harinud esiisade maad
juba mitu sajandit, palju ennemini kui krooni-
kud hakanud mainima tema esivanemaid. Võib-
olla ta on üliuhke oma iidsele suguvõsale, on
uhke neile legendidele, mida rahvasuu teab pa-
jatada tema algvanemaist, on uhke oma miüsti-
lisele järvele, mille sosiskelu peab mõistma iga-
üks, kes tahab harida tema esiisade maid, on

159

M

uhke oma vanaisale, kes olevat ümbruskonna
kõige tublim põllumees ja kelles elavat kõik tema
suguvõsa eriskummalised omadused, on uhke
oma tõule ja rahvale, kes erineb nii põhjalikult
venelasist... Võib-olla ta koguni halvustab en-
damisi vene rahvust, halvustab vahest temagi
noorukest aadlisuguvõsa, kes on väljunud kus-
kilt Aasiast ja tunginud vägivaldselt tema rahva
aladele!? Dieu, ta ju kõneles midagi Suzdali Ve-
nest ja suurvenelaste natsiooni tekkimisest, kes
olevat sulatanud endasse tohutu palju soome
sugu rahvaste verd!... See on vägagi tõenäo-
line! Aga sel juhtumil leidub nende veres ühi-
seid sugemeid? Ah, miks ta on nõnda ühe-
poolne, nõnda julm-uhke!

Ta külastab vene aristokraatseid salonge, on
kõikjal nii enesestmõistetavalt kodus, otsekui
kuuluks kogu maailm üksnes temale. Ta käitub
nõnda üleolevalt, peaaegu kõrgilt, nagu kuning-
likust suguvõsast isik, kes on suvatsenud laskuda
alla tavaliste surelike keskele... Aga seejuures
ta ei tundu põrmugi naeruväärsena, sest... sest
talle sobib olla teistest üle, ta ongi seda! Mui-
dugi, temas puudub too naeruvääristav kõrk al-
pus, mis nii omane tõusikuile, kes kuidagi on'
pääsenud seltskonda. Ta ületab teisi oma algu-
pärase mõistuse ning sädeleva vaimukusega, ta
on intellektuaalselt ülev, mis on ainus ning tõe-
line ülevus, mis tõstab teda neist, sündimise
kaudu ülevaist, mõõtmatult kõrgemale! Ta on
vaimne aristokraat! Ah, kui ta ainult ei oleks
nii julm-uhke!

Nõnda virgub noores daamis loomulik iha
meeldida oma Cuchullainile, võrgutada teda,
panna oma olemusse, kogu käitumisse, pilku-

160

|

desse ja naeratusse toda peibutavat võlu, mida
levitab enda ümber õieti iga naine, kelles virgub
vajadus, et teda armastataks. Ta tunneb end
nagu ümber sündivat, miski uudus annab tema
elule nagu vastset mahlakust ja äratab ta sisimas
suure ning salapärase rõõmu. Ta on küllalt
tark ning arukas, et mitte laskuda tavaliste mee-
litusteni, mida kasutab enamik labaseid naisi,
— see võte oleks liiga odav ega annaks monsieur
Aitsami juures tulemusi. Nüüdsest ta muutub
noormehe vastu hästi tähelepanelikuks, kuulab
nähtava huviga ta sügavamõttelisi seletusi, püü-
des neid mõtteavaldusi mõista, vähemalt anda
oma näole säärase arusaamise ilme, otsekui tai-
paks ta kõike ja kuulaks suurima naudinguga.

Taoti, kuulates mehe pühendusi, ta mõtleb ise
hoopis millelegi muule, kuid tema näol püsib üha
too arusaav ilme ja ta silmis helgib sügav tänu,
et mees suvatseb teda üldse nõnda kannatlikult
valgustada. Aaeg-ajalt, kaotanud sootuks mõtte-
lõnga, ta esitab areldi mõne küsimuse ja väljen-
dab siis võluva naeratusega oma tänu, kui talle
antakse lahkesti täiendavaid seletusi. Neil puh-
kudel ta hoomab, et monsieur Aitsam aina in-
nustub, ja vaimustudes tema huviküllase tähele-
panu nägemisest satub üha hoogu, olles kindlasti
veendunud, et on leidnud endale nii peene, avali-
oleva ja sõnavõtliku hinge, kellesse ta mõte lan-
geb nagu seeme, mis leiab idanemiseks tänuliku
pinna.

Neil õnnelikel hetkil tajub Niina Pavlovna

üpris selgesti, et too julm-uhke ning ligipääse-

matu Cuchullain hakkab temasse armuma, ja see
vastalt kindlamaks muutuv võit ärritab teda. Oh,
see on kütkestav intriig, mis erutab närve ja pa-

11 Südame hääl 161

neb vere pulbitsema, see on lõbus ning huvitav
mäng, mis väärib mängimist! Ning veendudes,
et nende suhteis toimub pidev muutus, ta jätkab
toda suurt mängu. Iga sõna, leebe pilk ning käe-
surve lähendavad neid üha enam, lisades nende
südameisse iga uue päevaga veidi rohkem lem-
bust, vastastikust mõistmist ja õrna soojust. Cu-
chullain armastab teda, armastab alateadlikult,
ilma et ta oskaks seda veel aimata. Ah, lõppeks
on kõik mehed, ka parimad nende hulgas, üsna
hõlpsasti võidetavad! Peab üksnes tundma
nende loomust ja kasutama vastavat taktikat.
Cuchullain on ligipääsematu, on julm-uhke ning
üleolev, kuid ta on ikkagi mees...

Ent päevade möödudes veendub Niina Pav-
lovna, et tolle mehe kütkestamisel tuleb teda
eelistada kõigi teiste austajate ees, mida aga või-
daks märgata seltskonnas. Tõsi, ta ju on valmis
oma seltskonnaringist üle olema, teda teatava
piirini halvustamagi, kuid... Noh, lõppeks tu-
leb ikkagi arvestada toda, mida tema ringis loe-
takse sobivaks. Ta soovib küll nii väga, et Cu-
chullain kuuluks üksnes temale, kuid ta ei suuda
kujutella end kuuluvana tollele mehele, tollele
vene aristokraatseis ringes peaaegu tundmatule
kodanlasele. Nõnda ta ihaldab küll supelda ar-
mastuses, ihaldab omada toda meest, ihaldab
teda köita oma isiku külge, kuid eelistab ise olla
mitte omatud, eelistab käituda seltskonnadaami
säästliku ettevaatusega. Temas on kõik vajali-
kud omadused, et jätkata toda huvitavat intriigi,
mis peab rahuldama tema naiselikku kapriisi ja
tõendama talle lõplikult, et tema neitsilik uhkus,
tema isekus ning voorused pole tolle mehe poolt
salajas põlatud.

162

TA

1

Niina Pavlovna teab ülihästi, et temas ei
puudu midagi, mis võib äratada armastust, seda
õigustada ja anda sellele kestvust. Tal on kau-
nis kuju ja kõik on temas kooskõlas, vähemastki
liigutusest kuni meisterliku oskuseni valitseda
oma häält ja sõnade armsust. Kõiki neid oma-
dusi on täiendanud seltskondlik kasvatus, andes
talle suursuguse elegantsi, millel on imeline võlu
meeste kohta ja mis annab tema ringi naistele
põhjust teda kadetseda. Kui monsieur Aitsam,
nagu väidab Nicolas, tõuseb kord teenistusredelil
tõesti kõrgele, siis ta võib üksnes võita, sest Cu-
chullain on küllalt rikas, et ümbritseda teda suu-
rima hiilgusega, küllalt vaimukas, et olla targe-
maistki meestest üle, ja küllalt meeldiv, et rahul-
dada nõudlikumatki maitset. Ei, see mees ei tohi
kuuluda kellelegi teisele naisele!

11% 163

Vv
VABADUSE POOLE

Kaarel Aitsam veedab vanaisa juures vaikseid
talvepäevi, leides nüüd villa ehitustööde kõrval
küllalt mahti veidi lähemalt vaadelda oma sise-
elu, kus valitseb juba mõnda aega mingi psühho-
loogiline dualism, mis viib tema ihu ja hinge tei-
neteisest kuidagi sõltumatult vastuollu, otsekui
puuduks nende vahel teatav seos ja nagu valit-
seks kummaski sootuks omapärane seaduslikkus.
Selline kummaline kahesus hämmastab teda ja
ta püüab leida tolle nähtuse tõelisi põhjusi, mis
esimesel vaatlusel näivad peituvat väljaspool
tema teadvuse piire.

Kui inimene on vaba afektidest, see tähen-
dab tugevaist, enamvähem järsku -—tekkivaist
tundmusist, mis seotud mitmesuguste muutustega
hingeelus ja kehalisis protsessides, siis peaks va-
litsema tema keha ja hinge vahel teatav koos-
kõla, mis annab inimesele rahu ning ühtlasi ka
võime olla enese üle igas olukorras peremes. La-
seb ta aga kütkestada end afektidest, siis ta pole
enam enese, vaid saatuse võimuses, kes sunnib
teda pahatihti järgnema halvemale, olgugi et ta

164

saab aru ka paremast. Nõndaks, aga mis siis
temaga on õieti juhtunud? Ons ta miskipärast
kaotanud oma hingelise tasakaalu ja muutunud
kehaliselt lodevaks? Mis on põhjustanud selle
nähtuse?

Kaarel on muide teadlik, et kõik see, mis ini-
mesega iial juhtub, on suuresti tema enese mää-
rata, on tema nõrkuse või tugevuse tulemus, ja
nõnda ta ei anna tähtsust mitte välistele sünd-
mustele, mis on saatuse määrata ja millede käiku
ei saa keegi muuta, vaid kõigele sellele, millise
kuju need sündmused võtavad temas eneses, see
on sündmuste vaimsele osale. Tema arvates võib
tugeva hinge- ning tahtejõuga, afektidest vaba
inimene teatava määrani mõjustada sündmuste
vaimset osa — seda osa, mis saab sündmusest te-
mas eneses, tema sisimas — ja see võimaldab
omakorda teatava määrani ette näha ning selle-
kohaselt ka mõjustada tema edasist elukäiku.

Neil enesevaatluse päevil ta mõtleb sagedasti
Niina Pavlovnale, kuid ühtaegu ka Loorile. Kõr-
vutades mõlemaid neiusid ta peab möönma, et
kummalgi on teatav koht tema sisimas. Siit
õieti lähtubki too kummaline kahesus, mis teeb
teda kuidagi närvlikuks, ebamääraselt võnkuvaks
ning rahutuks, otsekui idaneks temas mingi sala-
haigus. See on nagu verepalavik, millesse ei se-
gune küll midagi valusat, mis aga nakatab kogu
tema olemuse, erutades meeli ning mõtteid. Kui-
das ta ka ei ponnistu, et vabaneda tollest lummu-
sest — see jääb püsima ja ta peab laskuma oma
südamesse, et näha ning mõista seal toimuvat.
Ning lähemal vaatlusel ta näebki seal kahte naise-
kuju: üht üliarmast ja veetlevat, kes oskab nõnda

165

armsasti naeratella, kes on tema esimene armas-
tus, kes on vastanud siiani ta naisepaleusele, mille
on loonud tema pimestatud kujutelm, — ja teist...
Oh, see teine naisekuju on hoopis teissugune: ta
on võrratu ja äratab temas võimsat iha, mis pai-
sub lausa leegitsevaks kireks. Aga too teine pole
siiski nii armas, ta äratab pigemini kehalist kui
hingelist huvi, teda tahaks lihtsalt noppida, nagu
nopitakse valminud puuvilja, mis äratab isu...
Ah, väiksekest ta pole kunagi sääraselt ihalda-
nud! Ei, tema juures iha tundub olevat nagu
peidetud mingi teise, hoopis võimsama, alles tu-
meda ning vaevalt ärganud tunde varjule, mis
täidab teda otsatu õrnuse ja hella liigutusega, mis
on puhthingeline tundeavaldus, mitte kehaline.
Pole kahtlust, et ta armastab üksnes väiksekest,
armastab sügavalt ning ebaisekalt, armastab
nagu ei kedagi teist siin maailmas. Ta tunneb
end olevat seotud väikesega, seotud kogu oma
olemuse hooga, tunneb teda alatasa endas ole-
masolevana, otsekui polekski ta temast lahku-
nud. Üks osa Loorist, midagi ülipeent ja väljen-
damatut, püsib üha ta sisimas ja see on armas-
tus, tõeline hingeline armastus, mitte iha... Ent
miks väikseke valdab teda nõnda, valdab palju
enam kui teised, kui too härrasdaam, hoopis teis-
suguselt?

Jah, aga ta ju ihaldab veel toda teist, toda
suurdaami! Ons ta vahest ka temasse armunud?
Ons ta langenud tolle aadlidaami kütkestavalt
edevaisse püüniseisse? Ons ta tolle kauni olendi
oivalisest käitumisest tüssatuna sattunud selle
kummalise lummuse mõju alla, mida naistes ma-
nab meeldimisiha? Tont võtku, ta võiks küll
olla tolle aadlidaami armukeseks, kuid mitte ku-

166

kä
rm

nagi tema seaduslikuks meheks, seda takistab
juba nende rassiline ja seltskondlik erinevus!

Ent sõitnud vastsel aastal taas pealinna ja ko-
hanud varsti pärast seda Niina Pavlovnat, ta ta-
jub, et see daam tähendab talle palju rohkem,
kui ta söandab enesele tunnustada. Ning teinud
tolle rabava avastuse, ta ei tea, kuidas edaspidi
käituda. Kui oma isiklikku väärtust tundev
noormees on vallatud armupalaviku ängistavaist
hoogudest, siis on tema esimeseks loomulikuks
vaistuks sirutada käsi, et vallutada ihaldatud
olendit; lahutab teda aga tollest olendist pea-
aegu ületamatu seisuslik vahemaa, siis haarab
teda mingi masendav rahutus, mis üha lisab
väärtust ihldatud naisele. Ja milline mees, kuu-
lugu ta mistahes seltskonnaklassi, ei tunneks
oma sisimas piinlevat rahutust, leides naises sot-
siaalse, vaimse ning kehalise täiuse, mis võimal-
dab tal näha oma kõigi salajaste soovide rahul-
damist? Kuigi see pole vahest hingelise armas-
tuse põhjuseks, kuid ta on ikkagi suureks tunde
tõukejõuks.

Olles harjunud varjama oma tõelisi tundeid,
võib Kaarel Niina Pavlovna juuresolekul üsna
rahulikult kõnelda tühiseist, mitte midagi ütle-
vaist asjust, kuid oma südames ta tõmbub en-
dasse ja tõotab iga hinna eest omandada tolle
härrasdaami. Ihalus isekuseta on üksnes haig-
lane nähtus — ja nõnda Kaarel otsustab tõusta
kiiresti väärsele kõrgusele, et mitte olla solvatud
põlastava pilguga, otsustab ümbritseda end hiil-
gusega, mida võimaldab talle ta raha, otsustab
sõlmida kasulikke tutvusi, et nende kaudu tõusta
seda kindlamini oma kujuteldava karjääri ti-

167

pule. Ning haaratuna selliseist püüdeist ta kü-
lastab innukalt pealinna aristokraatseid salonge,
tehes ühtaegu lõpparveid oma senise-eluga. Ta
otsustab küll kustutada oma mälust väiksekese,
kuid miskipärast ta ei saada tagasi toda ovaalset
miniatuuri, mis anti talle kunagi armastuse tähi-
sena — nii kaugele tema arvetegemine veel ei
küüni. Tal lihtsalt ei jätku südant kurvastada
väksekest, ja nõnda ta jätab ovaali lebama oma
kastikesse...

Sama aasta veebruaris juhtub nõnda, et rah-
vahulgad väljuvad tänavaile ja teostavad tsaari-
riigis revolutsiooni. Neil unustamatuil päevil, mis
jätavad kustutamatuid jälgi uute aegade ning
uute inimpõlvede ajalukku, liigub Kaarel Aitsam
vaikse vaatlejana mööda pealinna rahutuid täna-
vaid. Ta näeb, kuidas majade katuseile poetu-
nud vana korra truud pooldajad tulistavad sealt
kuulipildujaist mässavaid rahvahulki, näeb lu-
miseil tänavail verejälgi ja kuuleb haavatute va-
lulisi oigeid. Ta näeb, kuidas suured hoonete-
kuubid süttivad kollase suitsva leegiga, ja kuu-
leb, kuidas püssikuulid läbistavad laksudes äri-
silte, purevad aknaid ning ehitiste kauneid fas-
saade, külvates ikka ja jälle surma... Niisiis,
— liberte, õgalite et fraternitš !), see prantslaste
oivaline juhtlause on jõudnud otsaga Venemaale,
on pannud paukuma püssid ja särisema kuuli-
pildujad, milleta ju ei pääse vabaduse poole...
Nõndaks, inimene otsib üha verejälgi, mis tei-

1) vabadus, elvus (võrdsus), vendlus — Prantsuse esi-
mese vabariigi juhtlause.

168

sed on tema eeli maha jätnud — see on üksik-
asjus varieeruv, kuid muutmatu ning igavene
eluseadus.

Jah, elvus on küll õigustatud nõue, kuid
ükski revolutsioon, ükski maine võim ei suuda
seda muuta tõsiasjaks. Milliseks revolutsioon an-
tud olukorras ka ei kujuneks, kuidas ka rahva-
massid ei möllaks ning hävitaks oma seniseid
valitsejaid, ilmub varem või hiljem ikkagi uus
juhtkond, kes annab rahva ebamääraseile soovele
pikemaks ajaks kindla suuna, mis ei erine oma
põhiolemuselt kuigi palju senisest, revolutsiooni
kaudu hävitatud suunast...

Ning mõlgutades selliseid mõtteid jätkab
Kaarel Aitsam oma rännakuid, näeb ja kuuleb
nii mõndagi, mis annab talle eriteluks küllalt
materjali. Nõnda ta satub ühe eeslinna tänava-
soppi ja vaatleb vaikselt. kuidas tihe rahvajõuk
piirab üksikut politseinikku, mõistes mehikese
üle omakohut. Sest rahvas, kes muidu allub
mõtlematult seaduse nõudeile, koostab enesele
selliseil hetkil, sissejuurdunud õiglustunde põh-
jal, ise omad seadused ja võtab need kohe tarvi-
tusele.

»Anna talle Vanjka, aga hästi tihedasti!“ kriis-
kab rahvahulgast kellegi kähe naisehääl. ,, Vaat
niil Kelle ta, kuripatt, sahkerdas kollasele pas-
sile)...

Politseinik tallatakse põrmu ja rahuldunud
rahvajõuk vajub edasi, otsima uusi elamusi, uusi
ohvreid.

Laiba juurde jääb seisatama vaid üksik vana-
1) Venemaal anti kollaseid passe avalikele naistele.

169

eideke, kes silmitseb lamajat osavõtlikult, tehes
ühtaegu pühalikult ristimärke.

»Oh isakesed!“ halab ta. ,,Elas ja oli ini-
mene, aga nüüd ei ole teda enam — külmaks
tegid vaesekese, julmurid!... Oh seda Vanjkat
küll oma litaga — ise teine suli ja kõrilõikaja.. .“

Kaarel ei kuula enam, läheb kiiresti edasi,
sisimas otsatu nukrus. .— Milline kena eideke!
mõtleb ta. Sihuke osavõtlik, üha endine, rikku-
matu... Aga rahvahulk, niipea kui ta enam ei
karda ega häbene kedagi, on lihtsalt jube! Jah,
seal ta nüüd ongi. Juhid jutlustavad vabadusest,
elvusest ja vendlusest, kuid rahva sisimas pulbit-
seb üksnes kättemaksuiha...

Päevade möödudes süveneb revolutsioon ja
võtab päris normaalse ilme. Kuna eraomandus
jääb ilusasti puutumatuks ja revolutsioonilisil
organeil ei näi olevat kavatsust seda võõrandada,
muutuvad ka meeled veidi rahulikumaks ning
aristokraatseis salonges võib peagi märgata mõ-
ningat elevust.

On päris kindel, et Aleksei Petrovitš Bibi-
kov kuulub nende väheste aristokraatide hulka,
kes evib võimet kohaneda igas olukorras, kes
oskab eksimatult ainsa viipe, ainsa mõttega hül-
jata oma seniseid, keisririiki pooldavaid tõekspi-
damisi ja läheneda ettenägelikult valitsevale par-
teile. Oh, nüüdsest ta oskab taas austada kõike,
mida kujunenud olukorras peab austama, põlata
kõike, mida peab põlgama, ja mitte kunagi enam
meenutada endist hiilgeaega. Kes ka nüüd ei
kohtaks toda auväärset, ajakohasest liberalismist
imbunud vanahärrat, sel ei tule kindlasti mõt-
tessegi, et toosama isik võis kunagi olla tsaari

170

truim ning konservatiivseim ametnik. Isegi oma
auga pälvitud ordenid ta peitis targu sügavasse
kohvripõhja, sinna ta paigutas ka oma hiilgava
tsiviilkindrali mundri, vahetades selle üsna ta-
gasihoidliku ülikonna vastu. Lühidalt, temas ei
meenuta enam miski endisaegset seltskonnaini-
mest — ta on nüüd patrioot, rahvamees ja üli-
malt veendunud revolutsionäär. Kui vene aristo-
kraatial oleks palju sääraseid imeväärseid õisi
nagu tema ekstsellents Bibikov, kelle mõõdukus
ja haruldane orienteerumisvõime teeb teda oma
kõrge nime väärseks, siis oleks tsaaritroon jää-
nud puutumatuks...

Umbes säärased mõtted läbivad sel kevade-
hommikul Kaarel Aitsami aju, kui ta siseneb tee-
nija saatel Bibikovide salongi, kus tal palutakse
oodata härraste väljumist. Salong on üha endine,
otsekui poleks vahepeal midagi juhtunud ega
muutunud. Kergeil kõverjalgseil laudadel vede-
leb veidi otsitud korratuses igasuguseid hinna-
lisi, kuid tarbetuid pisiesemeid, mis annavad
ruumile teatava mugavuse. Kaarel istub tüki
aega sügavais mõtteis ega märkagi, millal salongi
siseneb Niina Pavlovna, kes seisatab ukse juures.

»bBonjour, monsieur Aitsam!“ tervitab ta siis
leebelt ja tema hääles heliseb too võrgutav peh-
mus, mis on nii omane meeldida tahtvaile nais-
tele.

Kaarel tõuseb toolilt ja kiindub imetleval pil-
gul hurmavasse olendisse, kes näib talle hetkel
lausa ebamaiselt kaunina. Ja tõesti, daam on
pimestav. Ta kleidi elegantne lihtsus annab ta
hapraile, kuidagi õhulisile kehavormele mingi
erilise, puhtisikupärase võlu. Neiu kaela ümber
on midagi gaasist pilve taolist, mille kurdude

171

elavad värvitoonid on rõhutatud piimvalgest rin-

nast, mida paljastab kleidi teravnurkne kaeluse-
lõige. Kõik see on nii peibutavalt sulnis ja Kaa-
rel seisab nagu mingis hardas tardumuses, suul-
mata irrutada tulnukalt oma pilku, milles süttib
võimatu iha.

»»Dieu!“ hüüatab daam naeratelles, heitnud
mehele mõistva pilgu. ,,Je vois gue je vous fais
peur? 1)“

»Ah ei!“ tõrjub Kaarel, saanud enesest võitu!
»Avant tout dites-moi, comment allez vous? *)*

Niina Pavlovna laskub graatsiliselt ampiir-
kušetile ja viipab ka mehele istuda. Siis muutub
ta näoilme nukraks ning ta ohkab rusutult.

»Mon Dieu! Kuidas saab olla terve, kui kan-
natad hingeliselt, ja kuidas saab jääda nüüdisajal
rahulikuks, kui inimesel on tunded... Kuid
jätkem selle — ütelge pigemini, kunas sõidate
oma kodumaale?

»Kardan, et pean jääma selleks suveks Pet-
rogradi — vajan nimelt mõnekuist tehasteprakti-
kat ja nõnda ma asusin Butilovi*?) tehasesse
tööle.“

»See ju on oivaline!“ arvab neiu rõõmustelles.

»Kindlasti te külastate meid sagedasti, eks ju?
Muide, me suvitame ka sel suvel Oranienbaumis
ja sinna pääseb nii hõlpsasti.“

»Jah, kui leian mahti, siis külastan teid püha-
päeviti,“ sõnab Kaarel mõtiskelles. Siis valdab
teda äkki hulljulgus ja ta lisab: , Kas teate, mida
ma teid oodates endalt küsisin?“

1) Ma näen, et kohutasin teid?
*) Ennekõike ütelge, kuidas on teie tervis?
3) Petrogradi suurim metallitehas.

»Ei — pole aimugi!

»Küsisin endalt, kas ma mitte pole teisse ar-
munud!“ ütleb Kaarel kiiresti, otsekui kartes
kuskile hilineda.

See annab noordaamil seedida.

»Dieu, mon Dieu!“ hüüatab ta siis ujedalt.
»Minusse armunud! Dieu — teie olete lihtsalt
hull! Aga see ju pole tõsi, miks tahate nõnda
julmalt naljatella!?*

»Kardan, et see on siiski tõsi,“ kostab Kaarel
pehmelt. ,,Ma ei saa teile küll kinnitada, et...
et olen juba armunud, kuid ma küsin endalt sage-
dasti, kas ma mitte teisse ei armu —

»Mis põhjustab teid selliselt küsima?“

»Ma ei tea. Võimalik, et see ärevus, mis mind
valdab, kui teid pole lähedal, ja see suur rõõm,
mida tunnen, kui kohtan teid taas... Õieti ma
tahtsin teile seda ütelda juba ammugi, kuid re-
volutsiooni ärevad päevad ja veel muudki põh-
jused takistasid mind.“

»Mis põhjused, kui tohib huvitseda?“ küsib
neiu ärevalt, uudishimust värisedes, silmad kiin-
dunud mehesse, kõrvad aplalt avali, et kuulata
asju, mida on vahest veidi ohtlikki kuulda. Oma
sisimas on ta pettunud, sest kuni seniajani ta
uskus, et - mehe armastus naise vastu algab üle-
vate unistuste või vähemalt poeetilise vaimustu-
sega, mis haarab kogu olemuse ja paneb südame
metsikult tukslema, nagu kujutellakse armastust
romaanes. Jumal, tegelikkus on siiski hoopis
teissugune! Cuchullain ei tea veel isegi, kas ta
armastab teda või hakkab alles armastama...
Milline iroonia! Ning kuulates mehe üpris tagasi-
hoidlikke seletusi, mis on nõnda proosalised, teda
valdab vaikne resignatsioon. Neil minuteil ta

1735

vaatab näkku tõelikkusele, heidab pilgu tule- /
vikku, mille leiab olevat veidi segase. Ah, ta
lootis siiski, et Cuchullain on temasse säästmatult
kiindunud, kuid nüüd ütleb talle ta naiselik vaist
sootuks vastupidist ja ta tunneb oma südames

tärkavat piinlevat kartust, mis masendab teda. -

Oh, seda kummalist armuavaldust võib võtta
lihtsalt mehe tujuka naljana.

Kaarel seletab vahepeal tõsisel, kuid kergel
toonil teda vallanud tundeist, üha paisuva õr-
nuse salajasest ning lakkamatust tegevusest. Ta
eritleb küll üksikasjaliselt oma tundeid, kuid
teeb seda kuidagi mänglevalt, galantse ja sundi-
matu ilmega, mis tundub tõesti pigemini tähtsu-
setu naljana. Seda enam veel, et ta jätab kõik
oma tõelised tunded enese teada, ei väljenda
ainsa sõnagagi oma tõelist südamevalu, mida
tekitab piinlev mõte Loorile. Nõnda pole tema
avaldus kuigi veenev ja Niina Pavlovna aimab
seda vaistlikult.

Selline ebasiiras pihtimus teeb neiu segaseks
ja teda valdab tahe takistada meest kõnelemast.
Ärevus tema südames muutub vastalt piinleva-
maks, mis halvab meeli, ja nõnda ta peab meest
tahestahtmata kuulama, peab alla suruma oma
ahastuse, oma sisimas torkava valu. Sel hetkel
ta tajub üpris selgesti, et armastab Cuchullaini,
armastab kogu ihu ning hingega, olles valmis
teda kallistama, andma talle kõike, mida ta iial
nõuab. Kuid ta sisimas kangestub üha julm
valu, tal on endast kahju ja ta tahaks nii väga
nutta. Ning sellest valust vallutatuna hakkabki
neiu äkki nuuksuma. Ta närvid on hullustu-
nud, süda väriseb solvustundest ja suutmata end
oheldada ta väljub põgenedes salongist, jättes

174

aidad

ülimalt hämmastunud mehe enesele järele jõlli-
tama.

Oma toas ta laskub ägedasti nuuksudes laiale
diivanile, tundes end täiesti hävitatuna. Hoides
käsi silme ees ta ei näe midagi, ei mõtle mille-
“legi, otsekui enesele aega andes eritella hiljemini
äsjajuhtunut. Ent aegamööda ta rahuneb ja
kuna tal on kärmas ning ülitaiplik vaim, talle
hakkab selguma tõde: ta äratab Cuchullainis
ainult iha, mitte armastust! Ning avastanud selle,
ta püsib mitu minutit ärevuse mõju all, paranda-
matu õnnetuse kindla teadmise mõju all, tundes
oma sisimas kasvavat õudust. Tuhanded mõtted
läbivad ta aju, mõtted, mida on võimatu
kirjeldada, sest selliselt pettunud tütarlaps võib
tunni jooksul palju rohkem läbi mõtelda kui
mees aasta jooksul kirjutada. Kuid selle asemel
et hulluda valu mõjul, mille hoogu ta ootab, muu-
tub neiu vastalt rahulikumaks ja ta süda tuksub
nüüd vaikselt, otsekui ei võtakski ta enam osa
tema vaimu ning sisimat häirivast jahmatusest.
Ükski kannatuskaja ei reageeri tema südames,
ei vasta tema sisetundekaebusile.

Mida muud ta võiski oodata tollelt mehelt!?
Ons ta ise olnud siiras ja lasknud Cuchullainil
natukenegi osa saada oma siseelust? Ah ei. Ta
on meest üksnes peibutanud, on tahtnud supelda
armastuses, ilma et ise armastaks, on tahtnud
omada, ilma et oleks ise omatud... Sellise käi-
tumisega äratab naine üksnes iha ja seda ta pida-
nuks ette nägema. Tas tõuseb äkki viha enese
pimeduse ja rumala kõrkuse vastu. Kuidas ta
ometi ei taibanud, et Cuchullaini ei saa karista-
mata halvutada, ei saa temast kõrgem olla,
sest... sest ta on hingelt nõnda ülev, ta on hin-

175

geline aristokraat — tõeline aristokraat. Ah, ka
ülevais ning ausamais südameis puhkeb mõnesti
metsik iha, mis on nagu maruline tuuleiil, tumes-
tades vaimu ning mõistust. Cuchullain on mees,
on mees selle sõna parimas mõttes, ja ta pakkus
temale üksnes seda, mida evib, mida tema mõt-
tetu käitumine on tas äratanud... Jumal, ons
veel võimalik äratada tolles mehes hingelist ar-
mastust?

Olles end karmilt sõidelnud ning põlastanud,
ta küsib endalt hirmuga, mis saab nende suhteist
edaspidi? Kas ta peab etendama Cuchullaini ees
teesklevat ükskõiksust ning unustuskomöödiat,
seega talle näidates, et ta on tolle hetke oma mä-
lestusest jäädavalt kustutanud? Võib-olla ära-
tab see mehes tema vastu tõsisemaid tundeid, ära-
tab vahest hingelise armastuse? Aga see on jäl-
legi vaid isekas teesklus! Kuidas ta suudab nüüd,
kus teab, et on nii säästmatult armunud, Cuchul-
laini ees teeselda!? Leidub tas tõesti jultumust
teeselda unustust, leidub tas uljust, et põlgliku
imestusega kohelda meest, keda ta armastab, kes
on avaldanud talle oma tundeid!? Ei, selleks ta
on liiga hea! Ah, ta peab lihtsalt leppima kuju-
nenud olukorraga ja püüdma parandada oma
eksimusi — tehtud vigadest ju õpitakse tarkust.

Nõnda ta mõtleb kaua, istudes lõunani dii-
vanil, Ent määratud kellaajal ta laskub söögi-
tuppa ja tervitab tavalisel ilmel koduseid, kes ei
märka tema juures midagi erilist. Ta kuulab
vaikides Aleksei Petrovitši lõputuid poliitilisi tar-
gutusi, mis on talle üldjoontes juba ammugi tut-
tavad, sest tädimees armastab alati süües lobi-
seda. Kui tüütud on lõppeks need seltskonna-
inimesed!

176

AA

t

Teisel päeval on tädi juures tavaline vastu-
võtt, mis on ühtlasi sel hooajal viimane, sest nad
sõidavad juba järgneval nädalal Oranienbaumi.
Niina Pavlovna ootab ärevana monsieur Aitsami
saabumist, otsustanud olla mehele õige kena ning
siiras. Kuid ta ootab asjatult, sest monsieur
Aitsam jääb tulemata — see on neiule valusaks
pettumuseks. = Siirdunud pärast toda otsatu
pikka ning piinarikast õhtut oma magamistuppa,
ta viskub murtuna sängile ja annab oma pisa-
raile vaba voli. Talle on nüüd selge, et Cuchul-
lain ei tule enam nende majja, ei kälasta neid ka
Oranienbaumis, ta ise peletas teda eemale. Ah,
miks ta ometi ei kuulanud Cuchullaini lõpuni!

Hommikul, vaevalt ärganud, ta küsib endalt,
mida ta peab nüüd tegema. Kas lähetada talle
kiri? Jah, aga mida kirjutada? Tõusnud sän-
gist ja kümmelnud jahedas vannivees, ta asetub
siiski kirjutuslaua taha. Ah, ta ju tahaks väl-
jendada õrnade ja veetlevate sõnadega oma tun-
deid, tahaks väljendada oma sisimas liikuvaid
hellushooge, määratut armastust, siirast ning
ebaisekat andumust. Kuid nende kirglike ja
varjundirikaste mõtete väljendamiseks ta ei leia
kohaseid sõnu. Kõik laused, mis ta paneb pa-
berile, on kuidagi värvitud ja labased. Ei, neid
tundeid on võimatu vormida lauseisse! Nõnda
ta loobubki kirjutamise mõttest, laskub alla
söögituppa, et einestada. Vahest monsieur Ait-
sam külastab neid täna? tärkab tas nõrk lootus,
mis pakub talle siiski veidi lohutust. Ent ooda-
nud kogu päeva, ta veendub lõplikult oma 1loo-
tuse mõttetuses, ja see täidab teda meeleheitega.
Nüüd ei ole tal enam midagi võita ega kao-
tada...

12 Südame hääl 17

ns |

Õhtu eeli ta rõivastub ja väljub majast. ,,Pean
teda kohtama, või ma hullun!* pomiseb ta en-
damisi, sammudes lähema trammi peatuskoha
suunas. Ta on säärases, armunuile nii omases
seisukorras, mil mõistus peab alluma tundeile,
mil kõneleb üksnes süda, lämmatades kõik muud
mõisted ning konventsionaalsed tõekspidamised.
Võimas armastus on vallutanud ta meeled ja ta
järgneb pimesi oma armuõndsust ihaldavale
vaistule. Kõigel muul pole hetkel mingit tähtsust.

Kaarel on ülimalt hämmastunud ja silmitseb
sisenenud neidu ainiti. Pärast neiu põgenemist
salongist ta ootas tüki aega ta naasmist ja kuna
neiu ei tulnud, ta väljus lõppeks häbistatult ma-
jast. Kõik need tunnid, mis lahutavad teda tol-
lest sündsusetust hetkest, ta veetis piineldes, te-
hes enesele kibedaid etteheiteid, et ta söandas nii
uisapäisa läheneda ülevale olendile. Ja nüüd,
nähes neiut seismas häbelikult ukse juures, ta ei
tea, mida asjast õieti arvata.

Äkki läbib teda tugev õnnevärin, armuõnd-
suse eelaimus, ja ta sööstab meeletus uimas tul-
nuka juurde, suleb ta nõtke keha oma embusse.
Ärevus ta sisimas paisub kõrgseisuni ja suudeldes
kirglikult neiu anduvaid huuli ta kaotab aja-
ning ruumimõiste... Kõik sulab ainsasse tun-
desse, ainsasse tahtesse, mis otse kisendab rahul-
duse järele...

Niina Pavlovna, tundes end äkki mehe käte
vahel, ulatab talle kuulekalt oma huuli. Tundes
aga, et teda tõstetakse kätele ja kantakse kus-
kile, tas tärkab tume aimus, et ta peaks nüüd
õieti heitlema, vabastuma tollest võimsast haar-
dest, kisendama. Ent ta ei tee seda, pidades end
miskipärast otsekohe kadunuks, võidetuks ning

178

kh j

|

allaheidetuks. Ähmaselt ta tajub, et tahab just
sama, mida meeski. Ning kaelustades teda, ta
sosistab kirglikult: ,,Teie, üksnes teie tohite seda,
teie — Cuchullain...“

Kaarel Aitsam siseneb suvitusrongi teise klassi
vagunisse, et sõita Oranienbaumi, kus ta kavat-
seb veeta õhtut koos Niina Pavlovnaga.

Kõik need päevad, mis järgnesid tollele unus-
tamatule õhtule, mil Niina Pavlovna külastas
teda ootamatult tema korteris, on möödunud
nagu uimas, mida varjab ja tumestab mingi äh-
mane udu. Ainult üksikud mälestused kerkivad
selgesti esile ja need täidavad teda vaheldumisi
ülekeeva rõõmu ning vaikse nukrusega. Mõte,
et tema ja tolle ülimalt kauni olendi vahel on
ainsa õhtu jooksul tekkinud salapärane side, mis
varjatult ühendab neid teineteisega, täidab teda
võidutseva uhkusega. Tollest hetkest, mil nende
huuled ühinesid kirglikus suudluses, mil nende
ihud võppusid suures eluvärinas, tas püsib terav
mälestus, mis teeb teda peaaegu õnnelikuks. Kuid
ühtaegu liigub tema sisimas aimus, et ta ei käi-
tunud sel õhtul küllalt väärikalt, kasutades Niina
Pavlovna usaldust üksnes oma metsikute kirgede
rahuldamiseks...

Kuidas ta ometi võis olla nii julm-isekas, et
suutis kaitsetu juures taotella üksnes omakasu,
mis pole kargeltki väärne inimesele, kes tahab
olla endast teadlik? Kuni seniajani ta oli arvanud,
et temas peitub mingi seesmine jõud, mis alistab
tema tahte alla mitte ainult teisi inimesi, vaid ka
neid ümbritsevaid sündmusi. Ons tema seesmine
arenemine nii madalal astmel, või on ta seevõrra

12* 179

alektiseerunud, et ei suuda enam eristada head

kurjast? Teotses ta toona üldse teadlikult?

On päris selge, et too seesmine jõud, mida ta
arvas evivat, pole tõeliselt muud kui enesetund-
mine, mis peab võrsuma ning kasvama pidevaist
enesevaatlusist, laiudes üle tema teadvuse pii-
ride. Jah, inimene kasvab seesmiselt üksnes sel
määral, millisel ta täiendab oma teadvust, ja
teadvus täieneb jällegi vaid sel määral, millisel
ta ise kasvab. Nõnda on teadvus küllastamatu
laiumisest, see on hingelisest tõusust, nagu see
tõus on küllastamatu teadvusest ja nagu armas-
tus on küllastamatu armastusest. Aga enesetund-
mine ei tohi piirduda üksnes oma vigade ja voo-
ruste tundmisega minevikus ning olevikus, vaid
selles võimes peab peituma jõud tunda iseend
teatava määrani ka tulevikus; sest olles endast
teadlik ja usaldades omi võimeid, võib juba ette
teada, milliseks sündmused muutuvad tema sisi-
mas.

Kuna ta on enesest küllalt teadlik, pidi ta
ometi ette nägema, milliseks tolle süütu olendi
vallutamine kujuneb ta sisimas. Ta pidi teadma,
et sündmus enesest on ainult valge leht, mille
saatus esitab inimesele täitmiseks. Ja nõnda võib
sündmus muutuda vastuvõtva inimese sisemise
väärtuse kohaselt kas elustavaks või surmavaks,
kauniks või inetuks, rõõmsaks või kurvaks. Tema
aga ei hoolinud oma teguviisi tagajärgedest, ei
mallanud kuulata oma manitsevat südame häält,
vaid allus afektile, allus oma madalate kirgede
hukutavale võimule. Nõnda ta häbistas süütu
olendi, langes enese silmis, muutus reetlikuks sõ-
namurdjaks, valmistades valu ka väiksekesele...
Jah, ta peab nüüd saatma tagasi tolle tillukese

180

M

ovaalse miniatuuri. . Ometi on väikseke talle
nõnda kallis, nõnda hingelähedane.

Mitmed mõttetargad väidavad, et kõik suured
tragöödiad pakuvad ainult vaatemängu inimese
heitlusist saatuse vastu. Aga ons ainustki tra-
göödiat, kus saatus tõeliselt valitseks? Ons keegi
kunagi võidelnud ainuüksi saatuse vastu? Oh eil
"Tõeliselt pole olemaski sisemist saatust, mis va-
litseks inimese hinge; sest saatus esineb üksnes
teatavais väliseis nähtusis, nagu õnnetusjuhtu-
meis, haigusis ja muus säärases. Nii on päris
selge, et mitte saatus ei määranud talle kaotada
väiksekest, vaid ta kaotas tema ise, kaotas täiesti
teadlikult... Ja nüüd ta peab hoolitsema, et ta
ei valmistaks valu ka tollele kenale olendile, kes
andus talle nii usaldavalt. Ta ju pidi teadma,
mida ta õieti tahab, ja kui see tahe oli pealis-
kaudne, siis olgu see talle karistuseks... Kahet-
sus pole mingi voorus, sest ta ei põlvne mõistu-
sest, ei põlvne ettenägevast teadvusest, ja see, kes
kahetseb oma mõtlematuid tegusid, on kahe- -
kordselt vilets ning saamatu.

Kaarel tõuseb kupeediivanilt ja läites pabe-
rossi astub avatud akna juurde. Rong on vahe-
peal jätnud pealinna kaugele seljataha, möödu-
des nüüd mürinal Peterhofi hunnituist parkidest,
mille iidsete puude varjus keiserlik armastaja on
sagedasti lipitsenud oma tohutu riigi iluduste
ümber, ja mitte asjata. Jah, tolle tillukese minia-
tuuri ta saadab väiksekesele tagasi, peab saatma,
sest... sest talle naeratleb nüüd üks teine neiu-
nägu.

Aga enesevaatlusele pühendatud aeg pole
kaotatud asjatult, sest iga tund, iga hetk enese-
vaatlust on kasuks ta olemusele, muutes teda tar-

181

gemaks. Tarkus öeldakse olevat armastuse val-
gus ja valgus jällegi toitvat armastust. Nõnda on
ka armastus tarkus. Armastada saame üksnes
siis, kui muutume seejuures ise paremaks, pare-
maks muutuda aga tähendab targemaks saada.
Ega see olegi nii halvasti mõeldud!

Oranienbaumis väljub Kaarel rongist ja astub
kergel sammul teda ootava Niina Pavlovna
juurde. Neiu silmis süttib pehme sära ja ta huu-
lil mängleb õnnelik naeratus.

»Ah, mon cher!“)) hüüab ta, ja ulatades tul-
nukale oma mõlemad käed ta lisab: ,,Dieu, ja-
mais, jamais je ne croirais... Ah, c'est excel-
lent! 2) —

»Bonjour, ma chöre*),““ ütleb Kaarel pehmelt,
suudeldes neiu käsi, mis on valged ja siidpeh-
med, levitades meeldivat parfüümi. Ja hooma-
nud, et kõigi perroonil viibivate meeste kadetse-
vad pilgud pöörduvad neile, teda valdab isekas
uhkustunne, mis on nii omane meestele, kes loe-
vad end kauni naise ainsaks haldajaks.

Nad läbivad linna. Väljuvad mererannale,
istuvad ühele varjulisele pingile, kust avaneb
kaunis vaade merele. Niina Pavlovna nihutab
end hästi mehe ligi ja tas tärkab hull mõte, et ta
armastab ja et teda armastatakse. Ah, kui ta
võib jälle näha Cuchullaini, kuulata ta häält ning
tajuda ta lähedust, siis... Noh, kui naine vihkab
meest, kes on kasutanud ta hetkelist nõrkust, ta
meeletut usaldust, siis ei suuda ta enam olla tolle
mehe lähedal ega kuulda tema häält, ilma et ta

1) Oh, mu kallis! ?) Jumal, kunagi, kunagi ma poleks
uskunud... Ah, see on oivaline!

3 Tere, mu kallis.

182

teda ei jälestaks... Jah, naine kas jälestab või
andestab — andestamine tähendab aga armas-
tust. Ja kuna ta ei suuda Cuchullaini jälestada,
ei suuda teda vihata, siis on selge, et ta teda ar-
mastab, armastab hullumoodi ja on valmis talle
taas anduma... Issand, ons ta kõlbeliselt nõnda
langenud, et ei suuda Cuchullainile enam midagi
keelata!? Ah, ta tunneb isegi veidrat ning pee-
nendatud lõbu tollest mõttest, et võib ja tahab
mehele ikka ning jälle anduda... Jah, pärast
toda saatuslikku õhtut ta ei tundnud mingeid si-
setundepiinu, ei mingeid mõistuse etteheiteid, mis
peaksid olema nii loomulikud naise juures, kes
on kaotanud oma neitsiliku süütuse puutumatu
õie. Teda valdab üksnes tunne, et ta on kiindu-
nud Cuchullainisse nagu hellameelne, esmakord-
selt armastav naine. Kõik muu ei evi tema silmis
enam mingit tähtsust.

» Nine,“ kuuleb ta mehe pehmet häält. ,,Kas
teie ei leia, et meri on imesulnis? Kui rahulikult
ning heatujuliselt võivad lained taoti vallatella
päikeses ja tuules, otsekui süütud lapsukesed.
Ometi peitub nende märjas põues hävitav jõud.“

Jah, meri on tõesti kaunis.“

Nad kuulatavad vaikides lainete tasaseid
lööke vastu rannakive, tundes oma palgeil tuule
mahedat puudet. Taamal, rannalähedaste karide
kohal eraldub vete sinisest safiirist valendavaid
merenarmaid. Päike vajub üha allapoole ja meri
muutub vastavalt värviküllasemaks. Kauguses
alustavad vetevood oma õhtueelset särav-kilgen-
davat mänglust. Ülal lõputus õhusinas rullub
loojangueelseid ruugeid, violetseid ning opaal-
kollaseid valgusviirge. Seal lõpetab päike pa-

183

rajasti oma päevast rännakut, et laskuda siis lee-
kivpunasena alla, otsatu kauge vaatepiiri taha.

»Jumal, meri on tõesti nii imekaunis!“ kor-
dab neiu innukalt. ,, Ah, teda peab ainult oskama
vaadelda, peab oskama näha tema salapärast ilu,
mis on varjatud nende eest, kes vaatlevad teda
vaid pilgu, mitte südamega... Ah, kõike peab
tegema südamega, kui tahame osa saada maisest
õnnest! °Cuchullain, ütelge, miks enamik inimesi
on kõige kauni vastu nii tuimad ning osavõtma-
tud, otsekui puuduks neil ilutunne?“

Usun, et igas inimeses pesitseb teatav ilu-
tunne, mille ulatus sõltub vaimsest arenemisast-
mest ja tunnete aktiivsusest. Meid ümbritsevat
loodusilu suudavad täiuslikult mõista ja nau-
tida üksnes need, kes elavad rohkem tunnete kui
maise huvide kaudu, kelles on enam hinge ja
verd, enam vaimu ja mahla kui külma ning kaa-
lutlevat mõistust, mis teeb neid osavõtmatuks nii
loodusilu kui inimkannatuste ja viletsuse vastu.
Viimast liiki inimesed ei ela, vaid olesklevad.“

»Ah, kuidas ma teid mõistan! Teil on õigus,
nagu alati — ja just sellepärast ma teid armas-
tangi! Cuchullain, kas jääte alati selliseks?

Äkki meenub Kaarlile üks teine, väga kauge
suvepäev, mil ta purjetas koos väiksekesega me-
rel... Jah, kas ei leidnud toona ka Loori, et te-
mal on alati õigus, ja kas ei ihaldanud toosama
väikseke, et tema jääks üha selliseks, et... et
kõik inimesed oleksid õnnelikud. Aga ajad on
muutlikud ja ühes ajaga muutuvad ka inimesed
— see on evolutsioon...

»Miks olete nõnda kurb!? Vahest ma poleks
tohtinud nii mõtlematult küsida?“

»Ma chõere, küsige alati üksnes seda, mida teie

184

süda käsib küsida, selles pole midagi halba.
Muide, elu ja inimesed on küll muutuvad, kuid
süda ning tunded peavad jääma muutmatuiks,
mis kindlustab inimestele püsiva õnne.“

»Tänan teid,“ ütleb neiu lõpmatu pehmelt,
olles veendunud, et oskab eksimatult tõlgitseda
mehe sõnusse peidetud mõtet. ,,Jah, teil on jäl-
legi õigus — inimese süda ning tunded peavad
jääma muutmatuiks. Ah, mon cher, je vous dirai
gue c'est un moment gue je n'oblierai jamais, ja-
mais!!)...“ Ta vaikib, ja veendunud, et lähedal
pole kedagi, ulatab mehele kirglikult oma huuli.
»Cuchullain, tahan teid armastada oma elu lõ-
puni!*

Kaarel embab vaikides talle liibuvat neidu,
pilk kiindunud loojangukumma. Päike on juba
vajunud vaatepiiri taha ja nüüd leegitseb enam
kui kolmandik taevast kumavas tules, otsekui
lõõmaks seal ülal tohutusuur tulemeri. Teinepool
taevaserval ujub kahvatu kuuketas ja meri särab
nüüd saladuslikult. Jah, kas pole lõppeks meie
isiksuse tipp, mille kõrgusest tahame õigustada
või hukka mõista elu ning inimesi, üksnes tühine
kujutelm? mõtleb ta. Nõnda on vahest arukam
mõtelda ning teotseda nii, nagu oleks kõik, mis
meiega iial juhtub, möödapääsematu.

Nine,“ ütleb ta siis otsustavalt. ,,Kunas me
avaldame oma kihluse?“

»Dieu!“ võppub neiu. ,,Ma — — ma pole sel-
lele üldse mõtelnud... Ja miks peaksime nõnda
kiirustama?“

»Siiski, kardan, et peame sellele päris tõsiselt

1) Ah, mu kallis, ütlen teile, et ma ei unusta seda
hetke mitte kunagi, kunagi!

185

mõtlema, sest tollel õhtul võivad olla — ee —
teatavad tagajärjed, mis sunnib meid —“

»Cuchullain!... Palun teid!... Ärgem kõ-
nelgem sellest! Võite mind naida igal ajal ja
võite seda ka mitte teha... See õhtu ei kohusta
teid millekski — ainult seda tahtsin teile ütelda.
Aga nüüd läki koju, sest tädi ootab meid juba
ammugi.“

»Jah, kuid —“

»Ei, ei!... Vaikige sellest! Mulle piisab
teadmisest, et armastate mind, ja ma kuulun teile,
üksnes teile, mu ainsam, mu Cuchullain!. . Aga
tulge nüüd, läki koju —"“

»Kardan, et on juba hilja —“

»Ah ei!“ tõrjub neiu veenvalt. ,,Ma tante vous
Jait dire gue votre couvert vous attendra jusgu'ä
la nuit. Venez absolument ä guelle heure cela
SAVIST

Kaarel kuuleb sõna, ja nõnda nad sammuvad
üksmeelselt piki lagedaks jäänud randa. Meri
peegeldub neile vastu tumedate varjude ning hõ-
bedase kuusambaga, milles voogab rahutuid lai-
neid.

»L* avenir est si grand! 2)“ sosistab neiu õn-
nelikult, liibudes hästi tihedasti mehe ligi. Ning
vaikinud viivu, ta lisab. »Ah, mon cher, je vous
aime!?)) —

»En e[]et, Vavenir est si grand 1)“ möönab
Kaarel mõtlikult.

1) Mu tädi käsib teile ütelda, et teie serveering ootab
teid ööni. Tulge tingimata, vaatamata kellaajale.

2) Tulevik on suur!

*) Ah, mu kallis, ma armastan teid!

*) Tõepoolest, tulevik on suur!

186

*

Samal kevadel, pärast gümnaasiumi lõpeta-
mist lahkub Loori koos emaga kubermangulin-
nast, et asuda alaliselt elama oma isamajja. Sel-
les pole tema meelest midagi erilist, sest ta on
supellinnakeses sündinud ja kasvanud, on siin
hiljem veetnud kõik oma suvepuhkused, tundes
rõõmu helgavast päikesest, kirevast rannaelust
ning piiritust mereavarusest, mida ta on õppinud
armastama juba lapsena. Ka rõõmustab teda
teadmine, et Kaarelgi vabaneb peatselt õppetööst
ja sõidab neile külla, nagu ta lubas jõuluajal; tal
ju pole nüüd Kaunissaares enam midagi ehitada,
sest villa olevat lõplikult valmis. Nad sõidavad
siis jälle merele purjetama, lähevad vahest koos
suplemagi, sest ta pole enam, jumal tänatud,
mingi edev kooliplika, et hakkab taas häbenema
nagu toona... Ei, nüüd tal ei tule seda enam
mõttessegi!

Ja tõesti, Loori on sirgunud vahepeal nii pi-
kaks, saledaks ning ülikauniks neiuks, hoopis pi-
kemaks kui tema ema. Neiu kasv ja kuju on oi-
valiselt arenenud, tema lapselik nägu imeväärselt
valminud ja käitumine muutunud daamilikult
väärikaks. Hankinud isalt vajaliku summa, ta
varustub rikkaliku garderoobiga ja nüüd võib
igaüks, kel on vähegi arusaamist, veenduda, et
tema oskab rõivastuda oma iseseisva maitsega.
Kui ema veel tahakski kärpida ta eluaastaid või
anda talle ülle mõne endisaegse beebiürbi, siis
oleks see lihtsalt naeruväärt!

Ka proua Agathe, näinud oma tütart esma-
kordselt vastses rõivastises, taipab seda isegi ja
ta tunneb oma sisimas mingit sügisetaolist nuk-

187

rust. Jumal seda teab, miks tänapäeva tütar-

lapsed nõnda kiirustavad, otsekui ei saabuks va-
nadus ja pettumused küllalt varakult! ohkab ta
vaikse resignatsiooniga.

Ent tütar, nagu see nii omane noorile, on ses
suhtes halastamatu ja hangib endale üha vast-
seid, puhtdaamilikke esemeid, mis näivad talle

sobivat hoopis paremini kui veidi ülemäära pee-

nutsevale proua Agathele. Nõnda muutub ilus
proua lausa silmatorkavalt sentimentaalseks; te-
geleb nüüdsest majapidamisega, askeldab isegi
köögis ja õhtuti väljub jalutama üksnes oma me-
hega, kellele ta: kõneleb otse liigutava soojuse
ning hellusega kuust ja siravaist taevatähtedest.
Kuna see on nõnda silmatorkav, levib linnakeses
peagi visa kuuldus, et proua Agathe tahab hakata
looma omaenda mehega mingeid salasuhteid...,

Ent siis saabub Kaarlilt kiri, milles ta teatab,

et peab jääma suveks pealinna ja asuma tööle

Butilovi tehaseisse. Ärgu väikseke liiga kurvas-
tagu, sest tehastepraktika olevat talle hädavaja-
lik — ta pidanuks juba ammugi sooritama tolle
praktika, kuid mitmed asjaolud on teda siiani
takistanud. Nüüd aga olevat tal parajasti vaba
suvi, mida tuleb kasutada, kui ta tahab edukalt
lõpetada instituudi. Aga nad kohtavad hiljemalt
jõuluvaheajal, mis suhteliselt polevat kuigi pikk
ooteaeg ja mööduvat üsna kiiresti, kui osatakse
millegagi täita oma elu — ta mõtlevat nimelt sise-
elu... Edasi järgneb mõningaid andmeid üli-
koolitööst, mis on küll huvitavad, kuid väheütle-
vad. Oma tõelisest elust ta ei kirjuta mitte sõna-
kestki.

Loori loeb sügava pettumusega neid ridu ega
oska asjast midagi arvata. Üksnes see on talle

188

.
n
W
4
A

nd

selge, et ta peab millegagi täitma oma siseelu.

Aga millega? Jessus, jõuluni on tervenisti pool

aastat aega! Ja see pole tema arvates kuigi pikk

ooteaeg! Kuidas ta ometi suudab selliselt kirju-

tada!? Ei, mehed on mõnesti ülimalt veidrad ja
neil näib olevat aja suhtes päris isevärki arva-
mus, mis paneb iga mõistliku inimese otse jah-
matama.

Paar nädalat hiljem saab Loori pealinnast
veel teisegi läkituse, seekord üksnes tillukese pa-
ki, mis sisaldab teatava ovaalse miniatuuri, tol-
lesama, mille ta kord andis Kaarlile nende ar-
mastuse tähisena. See on neiule liig. Esimesel
hetkel valdab teda üks neid armunute vihahooge,
mis muudab helluse vaenuks — ta sisimat läbib
tugev närviline vapustus ja see täidab teda äkki,
mingi üleminekuta, jälestava põlgusega. Kuid
aegamööda muutub see mingiks kõlbeliseks jah-
matuseks, mingiks kummaliseks tardumuseks,
mis halvab kogu ta olemuse. Tema pea on ui-
mane nagu pärast valusat hoopi, süda on kuum
ning erutusest pinevil. Nõnda ta istub tunde, pilk
kiindunud esemele, mis lebab ta ees laual ja mil-
lest naeratab talle vastu temaenda näoke.

" Öösi ta lamab unetult sängis, üha mingis mõt-
tetus tardumuses. Ta ei nuta, selleks on ta valu
liiga suur, seda ei leevenda miski. Hüljatud naise;
piinatud süda ei tunne väikesi sündmusi, vaid
laiendab kõike äärmuseni. Hommikul ta tõuseb
küll sängist, rõivastub kuidagi masinlikult ja
väljub, leides endas parajasti niipalju jõudu, et
liikuda paigast paika. Ka järgnevad päevad ei
too tema olekusse muutust ja nõnda ta liigub
koduste ülimaks hämmastuseks mingi variku-
juna, pilk kiindunud millessegi, mis asetseb väl-

189

jaspool inimliku teadvuse vaatepiiri. = Selline
kummaline käitumine teeb koduseid murelikuks.
Nõnda kutsutakse mitmed arstid, kes aga on
täiesti nõutud: kirjutavad küll oma professio-
naalse harjumuse tõttu igasuguseid arstimeid,
ilma et nad ise oleksid veendunud nende terven-
davas mõjus.

Ent nädalate möödudes valdab Loorit pisi-
tasa meeleolu, mil erutatud vaim hakkab taipama
kõike suurima selgusega, mil pilk avardub ja
muutub ebatavaliselt selgeks, otsekui kõrvaldaks
kellegi nähtamatu käsi varjava katte ta silme
eest ja elustaks ta tunnete aktiivsust. Ta sisimas
nagu murdub miski ja nüüd ta näeb ning tunneb
end hoopis uues valguses, ta mõistus on äkki nii
vaba ja selgeltnägev. Ning jõudnud sellise seisu-
korrani ta leiab endas jõudu valada oma ääretut
valu lõputuisse pisaraisse, mis ei too küll lohu-
tust, kuid pakuvad siiski teatavat leevendust.

Aegamööda hakkab Loori taipama, et mitte
armastus ei kujunda ta edasist saatust, vaid seda
kujundab teadvus tast enesest, teadvus sellest,
mis ta leiab oma armastuse sügavuses. Täht-
sust pole mitte sellel, et ta hüljati, vaid üksnes
kõigel sellel, mis ta nüüd lubab toimuda oma sü-
dames; tähtsust on üksnes ta sisimas läbituntud
hingelisel protsessil, mis peab täiendama ta tead-
vust ja pöörama teda elu rahulikuma ning sel-
gema palge poole. Nõnda ta ei tohi heita meelt,
ei tohi haliseda, vaid peab jääma enesele kind-
laks ning truuks ja juhtima oma siseelu pare-
muse poole. Kuigi tal tuleb nüüd taluda teravat
loobumisvalu, ta on ikkagi pärinud armastuse
väärtuslikuma osa: võime tunda iseend! See
võime on viinud teda elutõdedeni, on avardanud

190

ta hinge tuleviku jaoks. Aga ta tahaks nüüd nii
väga teada, ons Kaarel leidnud endale selle tõe-
lise? Jessus, üksnes seda ta tahaks veel teada!

Aeg läheneb sügisele ja supelkülaliste lahku-
des muutub linnake otse surmavalt igavaks. Loo-
tusetult nukrail sügisepäevil ja pimedail öil val-
dab Loorit taas meeleheide, mis hakkab mõjuma
ta närvidele. Tõusnud hommikuti, ta näeb oma
toaaknast üksnes pruuni, lamedat randa ja ra-
hutut merd, mille pinnal hõljub siin-seal mõne
kalapaadi valge puri. Vastumeeli ta rõivastub —
pole ju tähtis, mida tõmmata ülle, sest siin tillu-
keses pesas ei vaata keegi, kas oled keskpärane
või ülikena, vanamoeline või ülimoodne. Sama
vastumeeli ta väljub oma toast, et näha ikka ning
jälle neidsamu nägusid, kuulda tüütuseni neid-
samu hääli... Oh, sellisest elust võib lihtsalt
hulluda! Isegi sõda ei häiri kuigi palju nende
rahu.

Jessus, siin on kõik nii igapäevaselt hall ning
üksluine, ei mingit romantikat, ei mingit kerge-
meelset sõna või naljakaid elamusi, mis lõikuksid
ergutavalt meeltesse ja pakuksid vaheldust, elus-
taksid või moonutaksid toda uniselt suikuvat
maailma. Ei, siin on tema jaoks liiga mugav ja
ta ei sobi siia pessa, ei sobi lipitsema väikeste
ning pahatahtlike inimestega, kes teevad sind
selja taga maha. Ah, kui siin leiduks üksainuski
inimene, kes oleks suuteline tõusma veidi kõrge-
male oma isekast oleskelust, et teha katset mõista
ja lohutada oma ligimest... On ju nõnda kena,
kui oled rusutud meeleolus ja kannatad lõpma-
tut südamevalu, kohata mõnd osavõtlikku ini-
mest, kes kõnetab sind südamlikult ega tunne
kahjurõõmu su valust... Aga selliseid pole siin

191

— kõik nad elavad üksnes oma pisimuredele ning
väikestele rõõmudele!

Jah, isake on kena, tema vahest mõistaks ja
leiaks mõne lohutava sõnagi, aga temale ei saa
puistata oma südant. Ka ema ei tule arvesse. Ei,
tema mitte! Oh, ema leiaks Kaarli kohta ainult
laitvaid sõnu ja seda ta ei suudaks taluda... Ei,
üksnes tema tohib mõtelda Kaarlist, üksnes tema
tohib teda laita või õigustada, sest... sest ta ar-
mastab teda ja suudab olla erapooletu, mida
emad pole kunagi! Nõnda tuleb tal kanda oma
risti üksinda, ihuüksinda, sest minna pole õieti
kuskile, ei kuskile...

VI
MÄSSAV VALGEKAART

Kindlasti on süda jumaliku jõu imeväärse-
maid avaldusi — ta hakkab töötama juba ajast,
mil inimene viibib alles emaihus, ning jätkab
tukslemist kuni elu lõpphetkeni. Kellelgi ei tar-
vitse mõtelda südamele, et panna teda tukslema,
samuti ei saa ka mõtte kaudu katkestada tema
tegevust. Süda on isealgav ning isetegev elund,
mis ei puhka kunagi, pumbates lakkamata kõi-
gisse kehaosadesse elustavaid mahlu.

Nõnda mõtleb Kaarel Aitsam, istudes oma
raskekujulist südamehaigust põdeva ema sängi
juures. Ta valvab siin vaheldumisi isaga juba
mõnda nädalat ja kuna arstid ei anna enam min-
geid kindlaid lootusi tervenemiseks, on Kaarel
ema pärast tõsiselt mures. Eriti raske pöörde
võttis haigus pärast oktoobrirevolutsiooni, mil-
lal saabus rabav teade, et Juhan on omaenda sõ-
durite poolt maha lastud. Ta olevat sundinud
oma tõrkuvaid sõdureid minema lahingusse ja
nõnda asetatudki ta ilma pikemata seina äärde...

Kaarel ohkab ja silmitseb tüki aega äsja ui-
nunud ema, kelle põski katab kerge erutuspuna.
Arvatavasti ta mõtleb ka unes oma õnnetule va-

13 Südame hääl 193

ki

nemale pojale, mõtleb lakkamata ja see erutab

teda. Pole ju ühtki võimu, mis abistaks emake-
sel leida unustust ja ravida rahus oma haiget sü-
dant. Jumaluke, inimkond elab pidevalt suure
ebaõigluse rüpes, mis purustab nõnda paljusid
emasüdameid, ja kellelgi neist pole mingit või-
malust mõtelda nii, nagu ei olekski enam toda
ebaõiglust. Ometi on inimkond loodud olema

õnnelik, on loodud elama rahus oma päevi. Ah,

kui hea oleks uskuda ning loota, et piisab veidi
suuremast mõttepingutusest, julgusest, veidi suu-
remast armastusest ja eluinnust, et avada inime-
sele rõõmu ja tõe väravaid. Kui mõnus oleks
loota, et kunagi saavad kõik õnnelikuks! Aga
seda on raske uskuda, sest õnnepuudus on õieti
nüüdisaja valusamaid ning kroonilisi haigusi.

Jah, ons temagi nüüd õnnelik? Ta lahkus
pealinnast veidi enne oktoobrirevolutsiooni puh-
kemist ja tal puuduvad Niina Pavlovnast igasu-
gused teated! Ega Niina ometi hukkunud tolles
metsikus möllus!? Ei, ei! Aleksei Petrovitš on
nõnda osav, küllap ta juba leidis neile mõne so-
biva varjupaiga...

Aga miks Nine õieti keeldus sõitmast siia, et
tutvuda tema vanematega? Miks ta üldse keel-

dus temaga otsekohe naitumast? Võib-olla ta

arvestab endamisi üha neid seisuslikke vahesid?

Jumal seda teab! Usub ju enamik tema ringi

inimesi nii kindlasti monarhia taastamisse. Nüüd
aga võttis revolutsioon hoopis halvema pöörde.
Kui veebruarirevolutsioonis jutlustati peami-
selt elvusest, siis ei oldud oktoobris-enam nii
leplikud, ja enamlased püstitasid sootuks uue
ning mõjuka loosungi ,,röövi kokkuröövitut!*
Neis kahes sõnas peitus too salapärane jõud, mis

194

|

|
|

Mi ntas Kerenski ja kindlustas võimu Leninile.
4 See oivaline juhtlause vastas laiemate rahvahul-
kade tõelisele tahtele. .

» Näib, et revolutsiooni algatajaiks on eluvõõ-

rad idealistid, süvendajaiks rahvamassid, tema

- tulemuste kasutajaiks aga peiarid — õieti küll

° targadinimesed, kes oskavad eksimatult määrata

- rahva tõelist meeleolu ja kasutada seda isiklikuks

hüveks...

»Kaarel.“

»Mis on, emake?“

»Miks sa oled nõnda kurb, mu kallis poiss?“
soovib haige teada. ,,Mulle näib, et sind vaevab
mõni salamure, mõni suur südamevalu —“

»Mul pole midagi viga! Vahest ma loen
sulle nüüd luuletusi ette, sa ennist avaldasid sel-
| leks soovi, kuid uinusid.“

; »Tee seda, kallis.“

4 Haige kuulab vaikides poja rahulikku häält.
Ning lebades nõnda, talle meenub üks ammune
suvepäev, mil talle luges neidsamu värsse Jüri,
kes ütles toona, et iga tundlik inimene on tea-
tava määrani luuletaja... Jüril on kindlasti õi-
gus, sest Juhan polnud tundlik, ta oli karm ning
südametu ja nad tapsid tema... Kaarlit nad po-
leks tapnud, tema on hea ja südamlik nagu kõik
Kaunissaare omad... Oh, miks Juhan pidi kas-
vama nii südametuks!...

»Emake, juba jälle sa nutad!

»Ah eil Ma niisama... Nihuta end lähe-
male, Kaarel, üsna lähedale, jutustan sulle oma
noorpõlvest, jutustan, kuidas sinu isa mängis kord
klaverit... Ta on suur kunstnik, kahju, et ta -ei
läinud pealinna edasi õppima —

Kaarel nihutab end lähemale ja kuulab ema

13* 195

tasast juttu ammumöödunud päevist. Nõnda nad
vestlevad keskööni, mil Jüri Aitsam tuleb poega
asendama.

»Mine nüüd puhkama, Kaarel,“ ütleb ta. ,,$a
pead minema homme varakult tööle ja vajad ko-
sutavat und.”

Kaarel suudleb ema ja väljub vaikides haige-
toast. Sisenenud oma tuppa, ta istub kirjutus-
laua taha ja läidab mõtiskelles paberossi. Siis
avab ta ühe oma laualaekaist ja võtab sealt Niina
Pavlovna viimase kirja, mis saabus talle varsti
pärast ta lahkumist pealinnast. Ta loeb:

»Cher et eErcellent ami, guelle chose terrible
et effrayante gue [absence! J'ai beau me dire
gue la moitie de mon existence et de mon bon-
heur est en vous, gue malgre la distance gui nous
sõpare, nos coeurs sont unis par des liens indisso-
lubles, le mien se rõvolte contre la destinee, et je
ne puis, malgre les plaisirs et les distractions gue
mõentourent, vaincre une certaine tristesse cachee
gue je ressens au fond du coeur depuis notre se-
paration. Pourguoi ne sommes — nous pas rõu-
nis comme cet Ete dans votre cabinet?... Ah,
põurguoi ne puis — je, comme il y a trois mois,
puiser de nouvelles forces morales dans votre re-
gard si douzx, si calme et si põnetrant, regard gue
jaimais tant et gue je crois voir devant moi,
guand je vous Ecris!!) — “

') Armas ja hindamatu sõber, milline jube ja kole asi
on lahusolek! Kuis ka ma ei kinnita endale, et pool mu
olemasolu ja õnne on teis, et vaatamata kaugusele, mis
meid lahutab, me südamed on ühendatud purustamatute
sidemetega, mu süda pole rahul saatusega, ja vaatamata
lõbudele ning meelelahutustele, millega mind ümbritse-
takse, ma ei saa alla suruda mingit varjatud kurbust,

196

n

J

F

Lugenud selle kohani, asetab Kaarel kirja
lauale. Ta on neid ridu lugenud palju kordi, on
püüdnud leida neisse peidetud mõtet, kuid ta pole
leidnud seda. Nine, nagu kõik venelased, teeb
üksnes kauneid sõnu, sõnu ja sõnu... Milleks
meenutada lausa tüütuseni läinudsuviseid sünd-
musi, seejuures aga targu vaikida tulevikust, mil-
lest kõnelda oleks tema seisukorras loomulikum.
Jah, sellised nad on, need seltskonnainimesed,
aina lobisevad... Kui need on tema tõelised ja
sügavad tunded, nagu ta kirjutab, siis ta võinuks
neid vähemasti väljendada oma emakeeles. Nine
aga eelistab jääda ka armastuses suurdaamiks ja
kasutab igal võimalikul juhul prantsuse keelt.
Olgu nii! Kui emakese tervis vähegi paraneb, ta
sõidab kohe pealinna ja korraldab lõplikult oma
suhted tolle suurdaamiga. Nine kas naitub te-
maga kohe või... Noh, ses suhtes ta nõuab täit
selgust!

Teisel hommikul tõuseb Kaarel varakult, et
minna raudteetehaseisse tööle, kuhu ta asus prak-
tiseerima varsti pärast pealinnast lahkumist.
Kuna ta pidi ema haiguse puhul katkestama oma
õpingud instituudis, siis kasutab ta nüüd vaba
aega, et omandada korralikku tehastepraktikat,
mis on tema tulevases kutsetegevuses hädavaja-
lik. Nõnda ta viibib oma haige ema lähedal ja
omandab ühtaegu praktilisi kogemusi ning töö-
oskust.

mida tunnetan oma südame sügavusis meie lahkumisest
saati, Miks me pole koos, nagu läinud suvel, teie kabine-
tis?... Ah, miks ma ei saa, nagu kolme kuu eest, am-
mutada uusi kõlbelisi jõude teie pilgust, vagurast, rahu-
likust ja läbinägevast, mida ma nõnda armastasin ja mida
ma näen ka hetkel, mil kirjutan neid ridu! —

197

Kaarel väljub majast. Läbides kiiresti lage-
daid tänavaid ta mõtleb aina oma haigele emale
ja teda valdab ahistav kurbus. Jumaluke, kui
halva pöörde on võtnud kogu ta elu, selles pole
enam midagi rõõmustavat! Inimesed on muutu-
nud nii kurjaks, kõikjal valitsevad üksnes ma-
dalad kired. Surutud olud, punane terror, tühi
ning värvitu, labasusteni langenud elu mõjub
hävitavalt närvele ja inimesed hääbuvad, nende
vaim hävib — asemele astub mateeria... Naisi
õpetatakse uduste ja ebakõlbeliste programmide
kaudu kõige ordinaarsemaile eluviisidele, neist ta-
hetakse teha mingit ühiskonna ühisomandit, min-
git ühiskonna sünnitusmasinat, keda tohib kasu-
tada igaüks... Ja kõik see peab viima inimkonda
vastu paremale ning õnnelikumale tulevikule?

»Aitsam!“* kuuleb ta samas kellegi hõiget.
»Kuhu sa ometi litsud!?*

See on Arnu Lanveil, tema koolivend ja pin-
ginaaber, kellega ta omal ajal võitles ühiselt Ma-
ria Grigorjevna ülevõimu vastu. Ta töötab nüüd
raudteetehaseis tehnikuna ja seal nad õieti koh-
tasidki teineteist, uuendades oma sõprust, mida
tihendab hulk poisikespõlve kalleid mälestusi.

»Ikka tööle, vanapoiss,“ kostab Kaarel nae-
ratelles, änganud Arnule käe. ,,Või lähed sina
mujale? —“

»Kas tead, et sakslased on vallutanud Haap-
salu ja liiguvad nüüd siiapoole?“ küsib Arnu
ärevalt.

»Ei, sellest mul pole aimugi.“

»Seda ma arvasin! Eile õhtul tuli minu kor-
terinaabrite juurde sealseid inimesi, sõjapõgene-
jad, ja nendelt ma kuulsingi selle uudise. Kas
pole veider lugu?“

198

rt 8028

»Jah, aga ons su teated õiged?“
»Täiesti õiged!“ kinnitab Arnu väärikalt.

»Rääkisin isiklikult nende inimestega ja asi on
- sicher!' Ma ainult imestan, et enamlased sellest
ei kõssagi. Teab miks nad vaikivad?“

»Seda on raske ütelda,“ kostab Kaarel mõtli-
kult. ,,Aga kui sakslased peaksid tõesti vallu-
tama meie kodumaa, siis... Noh, sel juhul kuju-
neb siin olukord õige keeruliseks. Tont võtku,
me elame lõppeks väga huvitaval ajajärgul!

»Mina ei leia selles midagi huvitavat,“ teatab
Arnu kiretult. ,,Parem ütle mulle, mida antud
olukorras ette võtta?“

Oodata.“

»Mida nimelt?“

»Sakslaste tulekut.

»Oled sa hull!“ jahmub Arnu. ,,Või arvad
sa tõesti, et peame jääma siia, sakslaste küüsi?“

»Kuhu sa tahad siis minna?“

Sa veel küsid! Ära lähen, Venemaale! Ah
el peaksin jääma siia, — et sakslastel oleks siis
hea mind saata rindele kaitsekraave kaevama,
nagu nad olevat saatnud tuhandeid rahulikke
inimesi! Ilus tervis, nii totter ma veel ei ole!“

»Hüva, eks mine siis Venemaale.“

Koolivennad mööduvad raudtee peatehaseist
ja kulgevad uue depoo avarasse õue, sisenevad
veduriparandustöökotta. Varemtulnud mehed on
kogunenud jõukudesse ja vestlevad päevasünd-
mustest. Kaarel tõmbab ülle sinised töörõivad ja
läheneb siis suuremale meestejõugule, kus Arnu
juba pajatab oma sakslaste lugu.

Mehed on ülimalt hämmastunud ega tea
kuuldu kohta midagi ütelda. Näib isegi, et nad
kahtlevad Arnu teate tõepärasuses. Kuid üks

199

mehi, keda hüütakse pilkamisi Kellalööjaks, sest
ta olnud enne tehaseisse tulekut kuskil kirikus
kellameheks, teab kinnitada, et temagi on kuul-
nud sihukest kõmu.

»Nojah,“ ivab Ilves, töökoja suurimaid nalja-
mehi, ,,küllap sina juba näed ja kuuled kõike
oma kõrgest kellatornist.*

Mehed naeravad lõbusasti, mis ajab Kella-
lööja vihale.

»Lori pole kunst, sest keelel pole konti,“ säh-
vab ta tigedasti, heitnud pilkajale mürgise pilgu.
»Aga ma räägin ikka tõsist juttu ja kes —

»Einoh, räägi aga julgesti, mida kuulsid ja
nägid,“ soovitab Ilves lahkesti. ,,Kas sa's ei näe,
et meie kõik aina põleme uudishimust!“

Mehed küll naeravad, kuid nende näod tõm-
buvad peagi tõsiseiks. Kõigi meeled on selleks
liiga ärevil, et täna laskuda mõttetusse lõõpi-
misse. Nüüd arutellakse sakslaste tuleku küsi-
must üksikasjaliselt ja keegi ei näe selles midagi
head. Üks vanemaid mehi küsib Kaarli kui ha-
ritlase arvamust, — et mida teevad siis enamla-
sed, kui saksa sõjaväed vallutavad maa?

»Mida muud kui põgenevad Venemaale,“ kos-
tab Kaarel kõhklemata. ,,On ju päris selge, et
sakslased kui truud keisrisulased ei salli punast
värvi.“

Samas müksab teda Arnu valusasti ribide va-
hele. Aitsam olgu ometi mõistlik, sosistab ta.
Ennäe, va Piibli-Juhanil juba kõrvad kikkis, lä-
heb viimati veel Lahele kaebama!

Kaarel teab, et Piibli-Juhanist võib seda us-
kuda. See on omapärane tüüp, kelles pesitsevad
kõik inimlikud pahed. Enne revolutsiooni ta oli
veendunud monarhist ja suur usumees, kandes

200

piiblit isegi töö juures ühes — sellest ta veider
hüüdnimigi. Nüüd ta on jällegi veendunud
enamlane, isegi nende ustavaim keelekandja, sest
tema kaudu olevat tööliskomitee esimehel Lahel
kõigi meeste poliitilise meelsuse kohta täpsed
teated.

Tüse plekksepp Martin tahab tingimata kuulda
härra Aitsami arvamust, eriti selle kohta, mida
sakslased näiteks teevad töölistega. Teab kas
jätavadki neid enam tööle?

»Ää'nd jaburda!“ hüüab Piibli-Juhan laitvalt.
Küllap sakslastelgi on tarvis parandada vedu-
reid. Ja kas tööinimesel pole ükskõik, kes on
võimul ja kelle leiba ta sööb — töötada tuleb
alati ühtviisi ja maksvat korda peab austama
igaüks.“

«Vaata aga vaata!“ irvitab Kellalööja lõbu-
sasti. Tema hääl on salapärane nagu kogu olekki.,
külm ning ilmetu, ja sellest ei nähtu, kas ta väl-
jendused on arvatud pistena või mitte. .,,Juba
va Piibli-Juhanil on uued keeled suus! No küll
läheb see sinu käes aga ruttu, nagu naistel käki-
tegu —

Piibli-Juhani valvas kõrv arvab siiski tabavat
neis sõnus pilke — see pahandab teda. ..Usst
haukumast!“ sähvab ta. .,Mul endal kodus koer!
Kui sa aga oled jälle näljane, siis võid mult saada
tükikese leiba!“

See obadus tabab märki. Seda enam veel, et
Kellalööjat tuntakse üldiselt kui ihnuskoid, kes
kodus ei raatsivat süüa isegi tarbeks. Nõnda lööb
mehe hari punetama ja tal on juba kohane vas-
tuski keelel, kuid samas teatab keegi, et ,,Kits“
tuleb, ning mehed valguvad kohe laiali. ,,Kurrat,

201

üks neetud sakslane juba kohal!“ sisistab Kella-
lööja endamisi, asudes tööle.

Kitseks hüütakse töökoja meistrit ta valge
habeme tõttu. Ta on sünnilt sakslane ja teenib
raudteel ajast, mil kogu liin kuulus veel saksa
seltsile, kellelt see hiljem riigistati.

Kaarel asub vaikides oma tööpingi juurde,
arutelles endamisi äsjakuuldut. Kui sakslased
vallutavad tõesti maa, siis nad sulevad ühtlasi /
ka pääsu Venesse ja nõnda ta võib pikemaks f
ajaks eralduda Niina Pavlovnast. Tont võtku,
see on vägagi tõenäoline! Aga emakese haigus
sunnib teda paratamatult siia jääma...

Jõudu tööle, härra Aitsam!* kajab äkki
värske naisehääl. See on noor kontoripreili, kes
tõttab tööle. Kaarel tervitab teda viisakalt ja
saab tasuks võluva naeratuse, mis peaks meeli- |
tama külmematki meest. |

»Kena preili,“ ühmab Kaarli pinginaaber ka-
valasti. Aga vaadake, härra Aitsam, et Kella-
lööja teid maha ei löö, võtate talt sedasi veel
pruudi üle!“

Ons kontoripreili tolle nässaka vanapoisi
pruut?“ huvitseb Kaarel süütult, kuigi ta teab,
nagu kõik teisedki, et Kellalööja on neiusse kõr-
vuni armunud.

»Või veel!“ muigab naaber kahjurõõmsalt.
Aga seekord peab va Kellalööja otsima omasu- =
guseid... Nagu preilil oleks puudust haritud )
meestest,“ lisab ta tähendusrikkalt. A

»Muidugi,“ möönab Kaarel ükskõikselt ja sü-
veneb oma töösse. Kuna täna tahetakse töökojast
välja saata parandusel olev vedur, siis on mees-
tel vägagi kiire. Ent töötades ta mõlgutab üha
omi mõtteid.

202

»Oh sa mait!“ hüüab naaber äkki. ,, Vaadake
korraks, juba va Kellalööja, kuripatt, hiilibki
kontori poole! Hihii! See ta vanajõmmi igahom-
mikune käik!“

»Las ta hiilib, kui see talle meeldib,“ äigab
Kaarel tüdinult. ,,Meie aga vaatame parem, et
saame oma töö valmis!“

»Nojah, ma niisama, naljaviluks,“ õiendab
naaber taandudes.

Kuid veidi hiljem käsutab meistriabi mehi
tislereisse üldkoosolekule.

»Vaat sulle piirakat!“ irvitab naaber, korja-
tes laualt oma tööriistu. ,.Ise nad kisavad iga-
päev tööviljakuse tõstmisest, aga tööd ei lase,

sunnikud, teha. Muudkui üks koosolek teise

peale ja inimesed õpivad logelema!“

Kaarel möönab, et naabril on õigus, sest töö-
liskoosolekud on tõepoolest liiga sagedased. Ega
enamikul meestest ole koosolekute vastu midagi
ütelda, sest tükitöö kui kodanluse näotu sundva-
hendi kadudes on ju täiesti ükskõik, kuidas
päevi õhtule saata. Ja maksab's nüüd, nii-ütelda
omaperemeestena, enam endistviisi rabada. Siis
ju poleks töölisil revolutsioonist vähematki
kasu...

Tislereisse kogunenud meeste meeleolud on
ärevil, sest kõigile on selge, et tänasel üldkoos-
olekul tuleb arutusele sakslaste lähenemisküsi-
mus, mida töökodades on harutatud juba hom-
mikust saati. Nii oodatakse põnevalt koosoleku
avamist. Kui tööliskomitee esimees Lahe asub
ühe tisleripingi taha ja palub rahu, laskub ruumi
sügav vaikus. Kõigi silmad pöörduvad esime-
hele, kellelt oodatakse nüüd sakslaste kohta täit
selgust. Suur on aga meeste üllatus, kui Lahe

N 203

seletab soravail sõnul, et tänasel koosolekul tule-
vat valimisele mingi varustuskomitee, kelle üles-
andeks olevat tööliste varustamine toiduainetega.
Sakslaste tulekust mitte sõnagi.

»Palun sõna!“ nõuab lõppeks valaja Pavian,
tuntud vähemlane ja laitmatu kõnemees.

»Räägi!* lubab Lahe lühidalt, heitnud vala-
jale altkulmu sünge pilgu. Muide, ta piidleb
alati altkulmu, kuidagi tigedasti ning salakava-
lalt, mispärast teda üldiselt kardetakse.

»Nagu mina aru sain,“ ürgab- valaja irooni-
liselt, ,,tahetakse siin täna valida mingit varus-
tuskomiteed. Aga nüüd ütle mulle, Lahe, päris
ausalt, keda see komitee hakkab varustama? Kas
viimati mitte saksa sõjaväge, kes olevat teel siia-
poole?

Esimehe näoilme muutub äkki lausa hirmu-
äratavaks ja ta altkulmu piidlevad silmad pillu-
vad sädemeid.

»Kurat võtku!“ märistab ta. ,,Mida sa, Pa-
vian, seal lobised!? Mis kuradi provokatsioon
see on!?“

»Ära nüüd märatsema hakka,“ vaigistab teda
valaja üleolevalt. ,,Kõik töökojad on lärmi täis,
et sakslased olevat teel siiapoole. Ainult sina
teed näo, nagu ei teakski sa asjast mitte kui mi-
dagi —'

»Küllalt!“ katkestab teda esimees metsikus
raevus. ,,See on valgete alatu provokatsioon! Ja
sina, Pavian, vaata ette, et tribunaal ei varusta
sind niisuguse jutu eest paari nikkelkuuliga! —
Ta peatub ja neelatab korraks, põrutab siis rusi-
kaga vastu tisleripinki ning lisab: ,,Keelan ära
niisuguse provokatsiooni! Kas mõistate!?“

«Küll ikka,“ ühmab valaja lahkesti. ,, Aga lin-

204

Sii

nas olevat liikvel sõjapõgenejad, kes teavad kin-
nitada —'

»Kas sa ise nägid neid!?*

»Ei, kuulsin seda teistelt.

»Küllap mina juba tean, kellelt sa seda loba
kuulsid!“ raevutseb esimees, heitnud Arnu Lan-
veilile kurja pilgu. ,,Ka tean ma, kurat võtku,
kes siin täna hommikul kuulutas maksva korra
langemist! — Nüüd tabab esimehe pahaende-
line pilk Kaarlit, kes taipab joonelt, et Piibli-Ju-
han on jõudnud teha oma juudatöö. ,Aga vaa-
daku mõni mees ette, sest tribunaali sattuda on
palju kergem kui sealt välja tulla! Ja nüüd kuu-
lake, mis ma teile ütlen: Haapsalu pool on sal-
gake valgekaartlasi hakanud mässama ja siit saa-
deti juba tööliste löökrühmad neid verekoeri ra-
hustama. Kas mõistate!?“

Mehed küll vaikivad targu, kuid igaühe sisi-
masse jääb püsima kuri kahtlus, mida aga keegi
ei söanda väljendada. Nõnda valitakse varus-
tuskomitee ja koosolek lõpetatakse.

»Noh, vanapoiss,“ ütleb Kaarel koolivennale,
»miks sa ei rääkinud Lahele oma korterinaab-
reist““

Mul on ainult üks nahk seljas ja seda ma
eelistan hoida,“ kostab Arnu jahedasti. ,, Aga see
on siiski veider lugu, miks enamlased sakslaste
tulekut nii hoolega varjavad?“ lisab ta mõtlikult.

Kui linnas levib ärev kuuldus, et enamlaste
juhid on öösi põgenenud ja saksa sõjaväed olevat
juba üsna lähedal, selgub töökodades kõigile, et
Lahe vedas toona töölisi oma valgekaartlaste mäs-
sujutuga ilusasti ninapidi. Nüüd sajab valeliku
esimehe arvele ränku sajatusi ja kogu depoos ei

205

leidu enam ühtki meest, kes poleks talle maru-
vihane. Kurat võtku, valetab koosolekul kõigile
suud-silmad täis ja põgeneb siis ise nagu jänes!
Ons sihukest asja enne nähtud!

Peatehaseist saabunud kutsesse tulla tööliste
üldkoosolekule suhtuvad mehed skeptiliselt: liiga
segased ajad ja küllap see koosolek peetakse ka
nende osavõtuta. Ei, kord sakslased on lähedal,
siis peab igaüks käituma hästi ettevaatlikult. |
Sakslasi, jumal tänatud, nad juba tunnevad, sest
nende meeste ,,armulikku kätt“ on eestlased
maitsnud mitu sajandit!

Nõnda siirdub Kaarel üksinda peatehaseisse,
sest ka Arnu Lanveil eelistab targu hoida oma
»ainsat“ nahka. Kaarel ei looda küll kujunenud
meeleolude juures tollest koosolekust midagi tu-
lusat, sest töölised on selleks liiga hirmul, et
üldse kokku tulla ja otsustada antud olukorras
kainelt.

Ent sisenenud koosolekuruumi, milleks on to-
hutusuur vaguniparandustöökoda, ta leiab selle
olevat viimse võimaluseni kiilutud töölisist, kes
arutavad isekeskis elavalt päevasündmusi. Einoh,
peatehaste mehed on omas valdavas enamuses
valged ja see oli teada ka enamlaste juhtkonnale,
kes suhtus neisse seetõttu halvutavalt! mõtleb
Kaarel endamisi, kuulates huviga meeste omava-
helisi kõnelusi. Enamik neist on töötanud teha-
seis peaaegu kõik oma elupäevad ja paljudel on
linnaaguleis kenakesed majadki. Nii ei saagi
nad olla veripunased, kus sellega...

Töökoja ühte nurka on püstitatud tribüün,
kuhu astub parajasti tehaste tööliskomitee esin-
dajaid. Üks tribüünileastujaist kuulutab koos-
oleku avatuks ja teatab siis pidulikult, et Eesti

206

aa

ä

VT

Maapäeva otsuse kohaselt on Eesti kuulutatud
tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides ise-
seisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Nüüdsest
olevat maa ainsaks kõrgeimaks ning korraldavaks
võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim
Eestimaa Päästekomitee näol.

Kui Kaarel ootaski, et sellele teatele järgneb
üldine vaimustustorm, siis on ta nüüd pettunud,
sest ruumis valitseb sügav vaikus. Tööliste nä-
gudel peegeldub üllatus, mis ilmsesti on segatud
salajase kartusega, ja nii kõlab ka tribüünilt al-
gatatud rahvushümn kuidagi loiult, suurele sil-
mapilgule kohase vaimustuseta. Ajad on siiski
liiga ärevad — keegi ju ei tea, mida toob neile
homne päev ja mida arvavad asjast üha lähene-
vad sakslased. Ka pole punaväed linnast veel
täiesti lahkunud ja neilt võib iga hetk oodata ra-
bavaid üllatusi. Nõnda on jõudude vahekord
alles selguseta, mis masendab kõigi meeli, võttes
meestelt ühtaegu usu tolle eesti rahva eneseaval-
dusakti kõikvõimsusse. Pole ju kerge nii ilma
pikemata heita turjalt sajandite ränka koormat
ja tunda end ainsa hetke möödudes vaba rah-
vana!

Seda rusuvat meeleolu näivad taipavat ka
töölisesindajad, kes püüavad mehi julgustada. Nii
kõneldakse tribüünilt kurbi sõnu minevikust,
rõõmsaid olevikust ja lootusrikkaid tulevikust.
Ka väidetakse, et sakslased kui kultuurrahvas
arvestavad eestlaste enesemääramisõigust... Lõp-
peks kutsutakse mehi astuma tehaste kaitseliitu,
sest olevat karta, et linnast lahkuvad punaväed
hakkavad rüüstama, mida kodanikud aga ei toh-
tivat lubada, kuna nüüdsest olevat kõigi kohus
kaitsta oma riiklikku iseseisvust ja varandusi.

207

Pärast koosolekut siirduvadki mõned noore-
mad mehed tehaste peakontori juurde, kus jaga-
takse soovijaile tulirelvi ja lahingupadruneid.
Tõugatuna mingist salapärasest ajest läheb sinna
koos teistega ka Kaarel Aitsam, siiani nõnda
veendunud sõjavastane...

Nagu imeväel ta hülgab oma senised tõeks-
pidamised ja astub uljalt isamaakaitsjate rida-
desse. Aeg ja olud kohustavad! mõtleb ta enda-
misi, asetades oma vintpüssi mehhanismi lahin-
gupadruneid. Ta pole küll kunagi teeninud sõja-
väes, kuid talle on õpetatud koolis juba poisikes-
põlvest saati rivitrilli ja relvakäsitlemist. Ja kas
ta pole lõppeks jahimees — on ju jahimehest sõ-
jameheni vaid tilluke kukesamm! Ning asunud
tehaste peaväravasse valvepostile ta on iga hetk
valmis veriselt tagasi tõrjuma ründavat vaenlast,
kellest pole siiski kuulda vähimatki elumärki.

Nõnda ta sammub sõjakalt edasi-tagasi, lae-
tud vintpüss laskevalmilt kaenlas, kuulatab taoti
pinevalt ning jätkab siis taas oma üksildast rän-
nakut. Niisiis, rahvaste elus esineb ikkagi olu-
kordi, mil igaüks on paratamatult kohustatud
haarama relva, et kaitsta oma kodumaad? mõt-
leb ta. Jah, selles pole kahtlust! Kui ta seda
siiani ei taibanud, siis vahest sellepärast, et tema
kodumaad valitses võõras rahvas! Nii see on!
Juhan võitles mitu aastat vahvasti tolle võõra
rahva eest ja tänuks asetati ta seina äärde...

Kaarel võppub, sest samas talle meenub haige
ema, kes tundis end hommikul eriti halvasti. Kül-
lap emake on nüüd rahutu ja ootab tema koju-
saabumist! Jumaluke, kuis ta ometi võis unus-
tada oma pojakohused!?

Ta sammub ärevana edasi-tagasi, püüdes

208

E

Pü!

4

jõuda selgusele, kas tal oli üldse õigust hüljata
oma haige ema ja asuda siia valvepostile, kuhu
võinuks asuda näiteks Arnu Lanveil ja paljud tei-
sedki mehed, kel pole kodus nii tungivaid kohus-
tusi. Kuid ühtlasi ta möönab, et palju mehepoegi
on kõigil aegadel hüljanud oma vanemad ja tõ-
tanud raskel hetkel kaitsma oma kodumaad. Nõn-
daks, tähendab isamaalised tunded peavad üle-
tama pojaarmastuse? Aga ta vahest teotses en-
nist hetkelise impulsi mõjul? Ons ta võimeline
end ohverdama nõnda ebaisekalt oma kodumaa
hüveks? Kas leidub üldse selliseid aatelisi ja
õiglasi inimesi, kes oleksid võimelised teotsema
ebaisekalt? Kas ei tee enamik inimesi ses suhtes
üksnes suuri ning kõlavaid sõnu, et nende var-
java katte all taotella ainult väiklast omakasu?...

Kaarel ohkab rusutult ja kuulatab siis tüki
aega pinevalt, et tabada vähematki kahtlast heli.
Ent kõik on endiselt vaikne, ta kõrvu ulatub vaid
manööverdavate vedurite kaugeid huikeid.

Jah, õiglust ei tule otsida mujalt kui inimese
südamest, sest väljaspool inimest pole õiglust,
mispärast inimese sisimas ei juhtu kunagi eba-
õiglust. Inimkeha võib küll nautida halval teel
saavutatud lõbusid, kuid hing ei tunne ikkagi-
teisi rahuldusi kui neid, mis tema noorus on päl-
vinud. Nõnda on inimese siseõnne vaagijaks üks-
nes tema südame hääl.

Lõppeks polegi tähtis, kas keegi usub või
mitte inimese headusse: tähtis on vaid nende mo-
tiivide ülev ausus ja sügavus, mille pärast usu-
takse või ka mitte. Ja senikaua kui inimeses
pole virgunud tema südame hääl, ei soorita ta
midagi tõeliselt suurt ning ülevat!

Hommikul, veidi enne töö algust, hoomab

14 Südame hääl 209

Kaarel pimeduses Piibli-Juhanit, kes näib tema
järele luuravat. See lõbustab teda ja ta kutsub
mehikese lähemale.

Piibli-Juhan kuuletub.

»Oijeh!“ hüüatab ta imestelles, hääles otse
sulav magusus. ,,See olete ikka tõesti teie, härra
Aitsam! Ma juba mõtlesin eile, kui läksite koos-
olekule, et kuhu te ometi jäite — ja nüüd ma
näen teid siin, püssiga... Hihii! Einoh, maks-
vat korda peab igaüks austama, ma olen seda
ütelnud alati —'

Kaarlit valdab äkki võitmatu ilgustunne ja
ta teeb vaistlikult liigutuse, nagu tahaks ta toda
ülemuse ees lömitajat variseri täägiga läbi pista.
Ent ta valitseb end ja pöörab jahmunud mehi-
kesele põlglikult selja.

Vabanenud valvepostilt, läbib Kaarel kiiresti
tänavaid, et tõtata koju. Poleks tema mõtted nii
pidevalt oma haige ema juures, ta kindlasti mär-
kaks linnas ebatavalist liiklust. Möödudes reaal-
kooli juurest ta hoomab siiski, et koolimaja esi-
sele on rivistatud eesti polgu sõdureid — puies-
teel aga seisab tihe rahvajõuk, kes näeb midagi
ootavat.

Kaarel seisatab. Samas väljub reaalkoolist
Päästekomitee liikmeid ja komitee esimees tea-
tab, et Eesti on kuulutatud iseseisvaks, lugedes
ühtlasi ette ,,Manifesti kõigile Eestimaa rahvas-
tele“. Sõdurid ja rahvas paljastavad pead, polgu
orkester mängib ,,Mu isamaa...“ Kuid hetkel,
mil jõutakse hümniga lõpule, ilmuvad Peetri
platsi!) suunas nähtavale saksa sõdur-ratturid.
Eesti polk ja kogunenud rahvas läbib rongkäi-

1) Praegune Vabadusväljak.

1

210

A 1

guna linna, peatub Raekoja platsil, kus orkester

mängib veel kord ,,Mu isamaa...“ Sellega piir-
dubki Eesti iseseisvuse pidulik väljakuulutamine,
sest okupatsioonivägede ilmumise puhul jäävad
aktused kirikuis ja mujal ära...

Kaarel läbib taas tänavaid. Ta ei malda
enam lähemalt vaadelda, kuidas härdameelsed
saksa prouad kostitavad suupäraste palakestega
teraskiivreis ' jalgrattureid... Tal pole hetkel
kõige sellega asja.

Kodus ta istub oma haige ema sängi juurde.
Nagu ta kartnud, on emakese tervis öö jooksul
märksa halvenenud ja arstid ei hellita enam pa-
ranemiseks mingeid lootusi. Kaarel tajub alles
nüüd, kui väga ta armastab oma ema. Sügava
kahetsusega ta mõistab, kui palju kohuseid tal
on jäänud ema vastu täitmata... Ning see tunne
jääb tema sisimasse püsima. Ta istub haigetoas
hetkeni, mil emakese silmad sulguvad igaveseks.

14* 211

VII
PUNANE PARADIIS

Enamlased loovutavad Bresti rahulepingu
järgi kogu maa, saartest Narva ja Peipsini, Saksa
politseivõimu alla, kuni vastavate maa-asutiste
kaudu on kindlustatud riiklik kord ning julge-
olek. Kuid juba ammu enne Bresti rahulepingut
on sakslased tegelikult vallutanud maa, kukuta-
nud Ajutise Valitsuse ja omavalitsused, seades
kõikjale ametisse saksasõbralikke isikuid.

Ent Saksa okupatsioon ei osutu üksnes valu-
saks tuliprooviks Eesti riiklikule iseseisvusele,
vaid ta on ka majanduslikult rängaks koormaks,
sest igasugused sundnormid maal ja linnades
laostavad rahva jõukust. Kui toiduained kaovad
vabamüügilt ja kui tehaseis kärbitakse tööliste
seniseid palganorme, eelistavad paljud lahkuda
kodumaalt, opteerudes Venemaale, mis on rahu-
lepingu järgi võimaldatud.

Ka depoo veduriparandustöökojas kõheldakse
iga päev kodumaalt lahkumisest, mida muide
õhutavad Lahe agendid, kes on tulnud salaja üle
piiri, et viia siit mehi Venesse. Enamiku neist
»õhutajaist“ saadab küll Saksa politsei Venesse
tagasi, kuid paljude sisimasse jääb kodumaalt
lahkumise mõte ikkagi püsima.

Nõnda asubki ühel päikeseküllasel juunipäe-
val jõuk depoomehi Kopli kaubajaamas otsatu-

212

pikale ešelonile, et sõita jäädavalt Venemaale.
Koos teistega asuvad rongile ka Arnu Lanveil ja
Kaarel Aitsam, kes kavatseb küll lahkuda kodu-
maalt ajutiseks, et korraldada Venemaal mõnin-
gaid hädavajalikke asju — nii ta põhjendab oma
sõitu kodustele.

Pärast valusat kriisi, mida põhjustas ta ema
enneaegne surm, liikus Kaarel mitu nädalat min-
gis ahistavas uimas, mis oli vallanud kogu ta
olemuse. Kui ta nüüd otsustaski lahkuda ajuti-
seks kodumaalt, siis üksnes ellepärast, et ta tun-
neb endal olevat Niina Pavlovna vastu teatavaid
kohustusi, millest korralikul mehel on võimatu
mööda hiilida. Ka jäi tema pealinna korterisse
mõningaid kalleid mälestusesemeid emakesest ja
muudki väärtuslikku. Samuti on kõik tema ha-
ridusdokumendid instituudis ja nendegi väljas-
tamine nõuab ta sinnasõitu.

Istudes avatud vaguniuksel ta silmitseb hajali
pilgul kiiresti möödalibisevaid viljanurmi, kidu-
raid ning soisi männimetsi, valendavaid maan-
teid, siis jälle haljendavaid nurmi. Kõikjal on
kodumaise varasuve hunnitut haljust ja mahedat
lõhnavust. Ta näol ilmneb nukrus, vaikne nuk-
rus — see on nagu kahetsus, milles puudub siiski
kibedus; põsed, millele ripsmed heidavad varje,
on kalbed ning kõhnad. Taoti mängleb tema va-
luliselt allapoolevajunud suu ümber nukker nae-
ratus, mis annab ta väsinud näole noorusliku
ilme, ja hetkel, mil ta naeratleb, hakkavad tema
suured ning küsivad poisisilmad nagu vastuka-
jas särama, otsekui puhkeks ta kurvas südames
vastseid lootusõisi, mis tõotavad talle ebamää-
raselt tillukesi rõõme, mida elu vahest hoiab veel
tema jaoks varuks.

213

Kõrvalvagunis lauldakse uljalt internatsio-
naali ja taoti pillutakse teekallakule põlevat sõ-
javäe püssirohtu, mida neil näib olevat kauni-
kesti varutud — jumal teab, kust nad on selle
hankinud! Kuid säärane liiga vaba käitumine ei
meeldi sakslastele ja nii otsitakse ešelon Tapale
saabudes põhjalikult läbi. Mõningad mürgelda-
jad vahistatakse ja siit edasi läheb sõit juba üsna
viisakalt, sest meeleavaldajaile selgus, et nad pole
veel punase paradiisi vabas õhkkonnas...

Narva jõutakse keskööl, kuid ešelon tõmma-
takse üle raudsilla alles vastu hommikut. Koma-
rovka küla juures peatub rong ja optante käsuta-
takse vaguneist väljuma. Sakslased ei vea neid
enam edasi eeldusel, et igaüks leiab isegi tee Ve-
nemaale. Õnneks saab külast hankida küüdi-
mehi ja nii võidakse peagi jätkata oma reisu.
Jamburgis ootab neid uus üllatus: opteerijaile
määratud ešelon on küll koostatud ja seisab sõi-
duvalmilt jaama kõrvalteel, kuid puudub vedur,
mille andmiseks pole veel korraldust. Rõõmsad
internatsionaalihelid, mille saatel marsiti jaama,
vaikivad ja punaste seltsimeeste arvele sajab eba-
meeldivaid süüdistusi...

Kaarel siirdub jaamahoonesse, et nõutada
endale ja oma reisukaaslasile sõiduluba reisijate-
rongile, mis väljub peatselt Petrogradi suunas.
Kuid jaamaülem keeldub seda andmast, seletades,
et piirijaamas pääsevad rongile üksnes kohalikud
elanikud ja raudteelased, kellel on alalised sõidu-
kaardid. Raudteelasist opteerujail tulevat enne
asuda kuskile raudteetehasesse tööle ja varustuda
vastavate isikutunnistuste ning sõidukaartidega,
küllap nad siis pääsevad rongile.

214

»Ons piirijaamusse pääs tavalisile reisijaile
tõkestatud?“

»Jah, raudteel liiklemiseks valitseb dekreedi-
kohaselt kindel kord, millest ei tohi kõrvale kal-
duda. Nii peate sõitma ešelonil nagu kõik tei-
sedki ja nagu see on ette nähtud.“

Kaarel väljub pettunult jaamahoonest. Vene-
maal on liiklemine muutunud vägagi raskeks!
mõtleb ta murelikult. Näib, et ta peab enne ko-
dumaale tagasipöördumist asuma kuskile teha-
sesse tööle. Tont võtku, see on halb lugu!

Ešelon pääseb liikvele alles vastu õhtut ja
saabub kesköö paiku Gatšinasse, kus ta jääb taas
peatuma, sest uue veduri andmiseks puuduvat
korraldus. Õnneks müüakse siin juba sõidupi-
leteid ka vastava loata ja nii asuvad depoome-
hed hommikul reisijaterongile, mis jõuab kesk-
hommikuks Petrogradi. Rongi konduktoreilt
nad kuulevad, et Balti jaamas on varutud raud-
teelasist opteerujaile mõned tepluškad, kus võib
leida ajutist ulualust. Nõnda siirduvadki mehed
depoo taha ja leiavadki sealt neile varutud tep-
luškad.

Kuna Kaarlil on linnas korter, pole tal vaja-
dust kasutada ebamugavaid tepluškasid ja nii ta
otsustab kohe linna sõita. Ta kutsub ka Arnu
Lanveili ühes, kes võivat magada esialgu tema
töötoas diivanil. Koolivennad väljuvad jaama-
esisele depoo jalgvärava kaudu, mida kasutavad
töölised ja vedurimeeskonnad. Asetanud oma rei-
sukohvrid voorimehele nad sõidavad peagi mööda
Izmailovski prospekti. Kaarel peab imestelles
nentima, et kunagi nii uhke ja puhta linna ilme
on vahepeal möödunud kuude jooksul kuidagi

215

alla käinud. Siin-seal tänavanurkadel vedeleb

prügihunnikuid, mida tuul on kokku keerutanud,

majadki on tublisti luitunud. Kõike seda märkab
ka Arnu, kes viibib linnas esmakordselt ja aval-
dab nüüd valjusti oma muljeid.

»Tasa!“ hoiatab teda Kaarel naeratelles. ,,Me
oleme nüüd punases paradiisis ja siin ei mõelda
nii valjusti, seda võta teatavaks. Ka on puhtus
ning heakord kodanlik pärandus, mida enamlasil
kui uue korra jüngreil ei sobi nii ilma pikemata
üle võtta — sedagi võta teatavaks.“

Arnu ei taipa küll hästi, kas koolivend nalja-
tab või kõneleb tõsiselt, kuid igaks juhtumiks ta
jääb ses suhtes oma arvamuse juurde.

Kaarli korteriperemees, erukolonel, on väga
rõõmus ning lahke. Monsieur Aitsami toad olevat
üha endises korras ja monsieur Lanveil võib seal
leida vabalt ajutist peavarju. Muide, ta peab neid
komissariaadis registreerima oma nõbudena, mis
on uue dekreedi kohaselt vältimatu.

»Mis dekreedi?“ huvitseb Arnu.

»Tubade üürimine võõraile kui üks moodus
töötult parasiteerida on nüüd dekreediga keela-
tud.

»Jälle midagi juurde õpitud,“ nendib Arnu
imestelles. ,,Aga kas olete kindel, et komissari-
aadis ei avastata seda nõbude värki?“

Ses suhtes võite olla rahulik,“ muigab kolo-
nel lõbusasti. ,,Nüüd on enamik linnarahvast
omavahel sugulased ja komissariaatides ollakse
sellest teadlikud. Allüürnikel ju pole kuskile
minna ja nii on kogu dekreet vaid conpe de
thöätre )) .**

Kuid lahke kolonel peab andma veel täien-
davaid seletusi, sest Arnu ei jõua nii kiiresti tolle

216

uue korra paremustega kohaneda. Seal meenub

vanahärrale, et monsieur Aitsamile on üks kiri,

mis ootavat teda juba mitu kuud, sest kolonelil

puudunud teatavasti võimalus seda edasi lähe-
tada.
Ja kuna Arnu puhastab end reisutolmust,

avab Kaarel ahta ümbriku. Kiri on Niina Pav-

lovnalt ja sisaldab vaid mõned read, kus neiu
teatab, et peab olude survel lahkuma Petrogra-
dist ja sõitma tõenäoliselt Moskvasse, sugulaste
poole. Tema aadressi saavat Cuchullain tädilt.

Rõivastunud vastseisse rõivaisse, väljuvad
koolivennad majast, et minna raudteevalitsusse
teatama endi tulekust. Kaarel läheb sinna küll
raske südamega, sest ta pole kindel, et seal ei
teata tema tookordsest tehaste kaitseliitu astu-
misest. Piibli-Juhan nägi teda toona püssiga seis-
mas tehaste väravas ja hiljem käisid töökojas
mitmed Lahe agendid, kellele ta võis asjast tea-
tada. Aga ta peab siiski minema, peab pääsema
mõnda tehasesse tööle, et hankida endale sel teel
liiklusvõimalusi raudteel. Võimalik, et Piibli-
Juhan seekord vaikis, — ta ju lömitab nüüd truu-
alamlikult sakslaste ees ja on nende keelekand-
jaks. Ka peab ta pääsema Moskvasse, et kohata
scal Niina Pavlovnat.

Raudteevalitsuse tohutusuures majas leidub
nüüd seevõrra rohkesti igasuguseid komiteesid. et
koolivendadel on raske avastada, kuhu ja kelle
poole nad peavad õieti pöörduma. Ekselnud tubli
tunni mööda hämaraid koridore, nad satuvad
lõppeks keskkomiteesse, kus Kaarel kohtab oma
ülikoolisõpra Jaan Taskat, kes on komitee sekre-

1 teatraalne efekt.

täriks ja võtab koolivennad kohe oma hoole alla,
seletades neile, kuhu nad peavad minema.

»Ennekõike nõutan teile leivatšekid, et te siin
nälga ei jääks,“ seletab ta. ,,Siis kirjutan teile
nõudelehe, millega saate peakontorist avanssi —
teil ju peab olema raha, millega osta kooperatii-
vist leiba, kuni me määrame teid tööle. Seejärel
lähete oma endise tööliskomitee esimehe juurde,
kes kinnitab teie poliitilise usaldatavuse —"

»Kas Lahe juurde?“ küsib Kaarel kiiresti.

»Jah, tuba number —'

»Kuule, Jaan,“ katkestab teda Kaarel läbema-
tult. ,,Kas sa ei saaks korraldada seda asja La-
heta? Mul on nimelt põhjust vältida temaga
kohtamist.“*

»Oled sa millessegi segatud?“

Kaarel seletab kolleegile siiralt oma kaitse-
liidu asja.

See on väga tõsine asi,“ ütleb Taska mõtli-
kult. ,,Kui Lahel on see värk teada, siis ta saa-
dab sind pikema jututa Gorohhovajale'). Kar-
dan, et sul oleks mõistlikum siit kaduda.“

Võib-olla et Lahe ei tea midagi?“

»Seda on raske uskuda, sest ta saatis siit ko-
dumaale agente. Sõida parem tagasi ja katsu
kuidagi pääseda üle piiri —'

«Aga mul puudub sõidukaart ja raudteelase
isikutunnistus! Ka pean ma enne sõitma Mosk-
vasse, kus mul on õiendada üks hädaline asi.“

»Kas Lahe teab, et sa oled siin?“

»Arvatavasti, sõitsin siia koos hulga mees-
tega ja need on vist jõudnud juba käia tema juu-
res. Miks sa seda küsid?“

1) Petrogradi tšeka peakorter.

218

Taska süüvib mõtiskellu.

»Tead mis,“ ütleb ta mõninga vaikuse järel.
»Sa mine korraks Lahe juurde ja kui ta hakkab
sind väga tülitama, siis ütle talle, et seisad kesk-
komitee kaitse all. Ma kõnelen vahepeal oma esi-
mehega, ta on tubli ja arusaaja mees. Siin an-
takse Lahele nii mõndagi süüks ja nii ta peab
olema meiega ettevaatlik!

»Hüva, lähen kohe Lahe juurde!“

»Aga see avanss?* meenutab Arnu Lanveil,
kes siiani on kuulanud vaikides.

»Milleks sulle seda?“

»Raha, kui seda antakse, peab alati vastu võt-
ma,“ teatab Arnu elukogenult. ,,Mina isiklikult
põlgan ainult kärbseid.“

»Õige mõte!“ naerab Taska, ulatanud nõude-
lehe. ,,Aga raha olevat küll hea sulane, kuid
halb peremees,“ lisab ta sügavamõtteliselt.

Arnu Lanveil pole mõttetark ja nii ta võtab
Taskalt nõudelehe ning väljub keskkomiteest, et
minna peakontorisse. Teab mis Aitsamil on viga
mängida suurhärrat, ta ju on põhjatu rikas!
mõtiskeleb ta endamisi, sisenedes pearaamatupi-
daja kabinetti, kes peab kinnitama tema nõude-
lehe. Kuid ametnik keeldub seda tegemast.

»Jumal teab kunas ja kuhu teid määratakse
tööle,“ seletab ta tüdinult. ,,Olen maksnud avan-
sina suuri summasid ja mul pole aimugi, kust ja
kellelt neid tagasi nõuda. Kirjutan teie nõude-
lehele resolutsiooni, et nad kiirustaksid teie tööle-
paigutamist,“ lisab ta vastutulelikult.

»Kas olete kindel, et teie resolutsioonist pii-
sab?“ pärib Arnu skeptiliselt, võtnud ametnikult
oma paberi.

Pearaamatupidaja on tsaariaegne ametnik ja

219

talle meenub kohane vastus alles Arnu väljudes.
Pole just eriti rõõmustav anda edasi neid sõnu,
mida ta sisistab nüüd läbi hammaste, sest nad ei
kuulu viisakate hulka.

Peakontoris juhitakse Arnu kassasse ja lae-
kur, heitnud tema nõudelehele vaid põgusa pilgu,
maksab talle sada rubla avanssi. Vaat sulle pii-
rakat! hämmastub Arnu, eemaldudes kassa juu-
rest. Laekur näib olevat hoopis tublim mees!
Ning naasnud taas keskkomiteesse ta seletab Tas-
kale oma veidra avansisaamisloo.

Taska vaid naerab.

Selliseid asju juhtub meie majas pahatihti,
seletab ta. ,,Pabereid liigub seevõrra palju, et
ametnikel on raske neid lähemalt uurida, ja nii
otsustatakse enamasti välise vormi järgi. Aga
pearaamatupidaja poleks tohtinud keelduda,
tema asi on täita korraldusi, mitte targutada.“

«Kas laekuril ei teki seeläbi sekeldusi?“ hu-
vitseb Kaarel.

»Noh, see on juba tema asi,“ sähvab Arnu
jahedasti. ,,Kord ta on laekur, siis lugegu hool-
samini oma kassadokumente.*

»Mehe jutt!“ kinnitab Taska lõbusasti. ,, Aga
pole viga, pearaamatupidaja resolutsiooni ei loe
mitte keegi, kõik vajub siin paberiuputusse.“

Koolivennad = väljuvad keskkomiteest, et E

minna Lahe juurde. Teel nad kohtavad oma rei-
sukaaslasi. kes seisavad nõutult ühes koridori-
sopis ega tea, kuhu õieti minna. Arnu annab neile
vajalikud juhised ja nii minnakse koos oma en-
dise esimehe juurde.

Lahe, hoomanud Kaarlit, on äärmuseni häm-
- mastunud. Tüki aega ta piidleb tulnukat alt-
kulmu, silmis pahaendeline tuluke, huulil võigas

220

Tee 4

muie. Ning Kaarlile selgub kohe, et Piibli-Juhan
on seegikord jõudnud teha oma juudatöö, ja teda
valdab jube hirm.

»Kas ma näen ikka õieti?“ küsib Lahe mürgi-

selt. ,,Või on see teie vaim, kes siin rahutult

ringi uitab? Kurat võtku, kui see olete ikkagi
teie, siis on see üks nali, mida ma poleks osanud
uneski näha!

»Esialgu olen see veel mina,“ kostab Kaarel
lahkesti, surunud alla oma hirmutunde. ,.Ega
meiegi lootnud teid enam näha, sest vajusite äkki
nagu vette —

»Lõuad! Ah julgete siin veel suud pruukida!
Timukas! Valgete verekoer! Mitu töölist teie
oma püssiga tapsite!? Kurat võtku! Nüüd tu-
lete siia, sest teil polnud seal midagi peale hakata!
Aga pole viga, küllap leiame siin ka teie jaoks
paraja kuuli! —“

»Kuulike leidub ka teie jaoks!“ väidab Kaa-
rel uljalt, otsustanud teha vasturünnakut. ,.Kas
arvate, et keskkomitees ei teata teie tegusid? Selle
asemel, et evakueerida töörahva varandusi, teie
jätate kõik sakslastele ja korraldate mõttetuid
koosolekuid. Tont võku, ja ise tahate veel olla
töölisjuht! —"

Nüüd löövad ka mehed sekka ning jahmunud
esimehe turjale sajab taas ränku sajatusi. Rün-
nak tuleb talle täiesti ootamatult ja nii ta ei saa
tükil ajal sõnagi suust. Vaistlikult ta aimab ohtu,
sest raevunud meestega pole hetkel sobiv tülit-
seda. Ka hirmutab teda tolle neetud Aitsami hull-
julgus, kes ütleb enese olevat keskkomitee kaitse
all.. Võib-olla tal on seal tõesti vägevaid sõpru,
ega ta muidu oleks nii suureline? Ja mehedki
on viimseni tema nõus! Ning kaalutelnud kuju-

221

nenud olukorda, muutub Lahe rahutuks ja ta ot-
sustab alistuda. Tema näoilme tõmbub äkki lah-
keks, kuigi ta silmis hõõgub üha kuri tuluke.

»Pidage nüüd veidike!“ hüüab ta. ,,Kui
nõuate, et pean unustama vanad asjad, siis...
Noh, mina olen teie teener nagu alati. Aga Ait-
sam peab siin muutma oma meelsust, muidu —“
Ta ei lõpeta küll lauset, kuid heidab Kaarlile
tähendusrikka - pilgu. ,,Ja nüüd klaarime teie
paberid, et pääseksite kiiremini tööle,“ lisab ta
rangelt.

Jaan Taska lahkel sobitusel määratakse kõik
mehed veel samal päeval Varssavi raudtee pea-
tehaseisse tööle.

Õhtul sõidab Kaarel Vassili saarele, et kuulda
midagi lähemat Niina Pavlovnast. Suur on aga
tema üllatus, kui ta leiab Bibikovide korteris soo-
tuks võõraid inimesi, kes ei tea maja endiste ela-
nikkude kohta ütelda midagi lähemat.

Teisel päeval, läinud instituuti, talle selgub, et
Bibikovi pole seal nähtud juba mitu kuud. Kum-
malisel kombel ei leia ta isegi aadresslauas pere-
konna kohta vähemaidki teateid — nad on seal
märgitud vana asukoha järgi. Ka ei leia ta ühtki
nende vanust aristokraatseist tuttavaist — kogu
seltskond on jäljetult kadunud... Kogunud tolle
nähte kohta lähemaid teateid, talle selgub, et ena-
mik vene aristokraatseid perekondi on emigree-
runud välismaale. Nõnda ta jõuab arvamusele,
et ka Bibikovid on põgenenud. Kuid ta jätkab
siiski,otsinguid Moskvas, mis aga jäävad samuti
tagajärjetuiks.

Lõppeks ta pöördub Jaan Taska poole, kes
lubab teha mõningaid ametlikke järelepärimisi.

222

Ning mõni aeg hiljem tal õnnestubki avastada, et
Aleksei Petrovitš Bibikov on koos perekonnaga
vahistatud juba läinud aasta novembris — neid
süüdistatud vasturevolutsioonilises tegevuses.

»Kas tead, millises vanglas neid hoitakse?“
küsib Kaarel ärevalt.

»Ei kuskil,“ kostab Taska lihtsalt. ,,Kui
kord enamlased süüdistavad kedagi vasturevolut-
sioonilises tegevuses, siis sa võid juba isegi aimata
nende edasist saatust.“

«Siis sa arvad, et nad on tapetud?“

«Ma ei arva midagi, vaid tean!“

Kaarel vajub toolile ja kiindub nüri pilguga
põrandasse. Keskkomitee luitunud seinad, laba-
sed lauad ja toolid mõjuvad tasse äkki kuidagi
rusuvalt ja ta ponnistab tahtejõudu, et mitte kar-
juda, märatseda, süüdistada... Iga järgnev mi-
nut tundub talle igavikuna. Siis tõuseb ta ist-
melt, väljub vaikides keskkomiteest, südames va-
lus lein.

Minnes ta kohendab mütsi, tõmbab selle süga-
vasti otsaesisele, asetab käed risti seljale. Jaan
Taska seirab teda kestva pilguga ega suuda
mõista, mis kolleegiga on juhtunud.

Möödub mitu päeva, mille jooksul Kaarel ei
aja kordagi habet. Ta silmad on nagu kaks
korda suuremaks kasvanud — nii tohutuina nad
näivad kõhnunud näos. Põsenukid torknevad
kuidagi nurgelistena ajamatust habemeharjasest.
Sagedasti ta lamab päevad läbi liikumatult sän-
gis, jättes minemata tehaseisse.

Neil rusuvail päevil ta meenutab ja kordab
kõiki neid etteheiteid, mida ta teinud Niina Pav-
lovnale, kes oli ometi nii haruldaselt võluv, kes
loovutas talle oma neitsilikult puhta armastuse,

223

mida ta taotses koguni halvustada... Nagu nii
paljud teised mehed, kes seda ei tunnusta, ta 00-
tas võimatut kohtamist, ootas haruldast, ainulist,
luulelist ja kirglikku lembust, unistas naiseide-
aalist, kes vastaks tema kõigile nõudeile. Kas
polnud ta seda peaaegu leidnud? Kas mitte Nine
polnud see, kes talle oleks andnud tolle peaaegu
võimatu õnne? Miks ei teostu siis miski? Miks
ei saa inimene haarata midagi, mida ta nii innu-
kalt taotleb, või miks tabame üksnes osakesi sel-
lest, mis teevad veelgi valusamaks tolle pettu-
musteaheliku? Aga ta on nüüd kaotanud kõik,
kaotanud kogu armastuse oma elust ja võib-olla
ka võime armastada.

Aegamööda valdab teda kojuigatsus, mis pai-
sub päev-päevalt üha suuremaks. Ära siit maalt,
siit õudsest linnast, kus on liiga selgesti näha
möödunud aegade mõttetud jäljed! Ära siit, koju
— vanaisa ootab teda juba ammu.. Oh, võtku
tema edasine elu mistahes kuju, talle jääb ikkagi
tema põline kodu, tema esiisade talu, kus õnne-
tuimgi võib enesele luua teatava kujutluse õn-
neste =

Arnu Lanveil elab üha oma koolivenna juu-
res, kus ta näib end tundvat päris mugavasti. Ja
miks ta ei peakski seda tundma. Aitsam on igati
mõistlik mees, kostitab teda kodumaalt ühesvõe-
tud toiduainetega, tasub tema eest korteriüüri ja
on üldse hea loomuga seltsiline, kellega võib
elada päris mõnusasti. Kui ta ainult ei puuduks
nii sagedasti töölt! Tehastes on juba kuulda nu-
rinat, lasevad teise viimati veel lahti ja teab kuhu
ta siis mõtleb minna? Ja kus pagan ta peaks
ometi hulkuma? Muudkui rändab, kaob mit-
meks päevaks teadmata kuhu. Ons neil rikastel

224

inimestel laiskus juba sündides kontides? Kodu-
maal ta töötas päris korralikult ja ega ta siingi
ei käperda, kui ta ainult püsiks tehastes. Aga
seal ta just ei püsi!

Nädalate möödudes muutub Arnu veidi rahu-
likumaks, sest koolivenna käitumises on mär-
gata paranemist — ta reisib küll endiselt üsna
sagedasti, kuid muidu ta on hoopis teisem, näib
olevat nagu rõõmsamgi. Kes teab, mis asju ta
õige ajab? Aga seda ei maksa talt küsidagi, sala-
lik teine, oskab oma elu hästi varjata — niisu-
gune ta oli juba koolipõlveski! Näib, et igal ha-
ritud ja targal mehel on omad veidrused, mida
peab teiste eest varjama.

Siis valdab Arnu meeli vastne mure, mis on
vahest veelgi suurem, vähemasti füüsiliselt tunta-
vam, mille tõelisuses ei saa õieti kahelda ükski
elav olend — see on kõhumure! Arnu veendub
varsti, et kogu linnas pole vabamüügil peaaegu
midagi söödavat, ja lisaks on veel igasugune era-
viisiline toiduainete sissevedu kui spekulatsiooni-
võimalus keelatud. Igas linna raudteejaamas val-
vab tugev vahtkond, kes puistab hoolikalt reisi-
jate kohvreid, konfiskeerides maalt toodud toi-
duaineid. Kui neil õnnestus toona, mil nad saa-
busid kodumaalt, vältida toda puistamist, siis
üksnes sellepärast, et nad väljusid jaamast läbi
depoo jalgvärava, mida punaväelased ei taipa
valvata.

Ja nüüd, kus kõik kodumaalt toodud toidu-
kraam on lõpukorral, Arnu ei looda siinsest elust
enam midagi head. Nad nimetavad seda maad
küll töölisparadiisiks, kuid tema elaks hoopis
meelsamini kas või põrgus, kui seal leidub ainult
külluses süüa! Ei, see siin on räbal maa ja pu-

15 Südame hääl 225

nased on räbal rahvas! Ning langetanud sellise
ränga otsuse, jätkab Arnu oma tähelepanekuid.

Siis juhtub nii, et temaski virgub teatav rän-
damishimu. Lähemal pühapäeval ta sõidab Jam-
burgi ja ostab sealseilt eesti asunikelt mitmesu-
gust toidukraami, mille ta toimetab mainitud
jalgvärava kaudu õnnelikult koju. Tema meel
muutub nüüd taas rõõmsaks — võib ju lõppeks
paradiisiski elada üsna priskesti, kui inimesel on
veidi ettevõtlikkust.

Esmaspäeval, asunud lõunastama, ta silmit-
seb heldinult laualekantud üliküllust ja seletab
siis koolivennale oma retke üksikasju. Äkki ta
muutub jällegi murelikuks ja näib endamisi la-
hendavat mingit tülikat keerdküsimust.

»Tead mis,“ ütleb ta siis otsustavalt. ,,Nälgi-
vas linnas on ju iga suutäis kallis ja sellepärast
oleks vahest õiglasem jaotada meie lõuna võrd-
selt osadesse. Olen nimelt märganud, et meie
söömiskiirus pole ühtlane ja nii peaks see, kes
on aeglasem, tahtmatult kugistama, rikkudes
seega oma seedimist ja ka söömismõnu. Jaota-
nud aga lõuna, võib kumbki meist süüa rahus —

»I1nimene, sa oled suurvaim!“ hüüab Kaarel
tunnustavalt. ,,Tõepoolest, miks peaksime teine-
teise võidu kugistama nagu seapõrsad, kuna me
võime nii ilusasti süüa rahus. Hahaa!*“

Arnul pole hetkel aega pikemalt järele mõ-
telda, kas koolivend tahab teda nöögata või kõ-
neleb tõsiselt. Nõnda ta jaotab toidu asjaliku täp-
susega kahte ossa ja asub siis mõnuldes sööma.
Taoti ta peatub söömisel, tõmbab hinge, et nau-
ding oleks kestvam. Õnnetul kombel ta hakkab
juba pisitasa rasvuma ja seda ta märkab eriti
söömaaegadel. Lõppeks ta on siiski endaga val-

226

mis, lakub oma huuled keelega puhtaks, toetub
hubaselt toolikorjule ja urgitseb sõrmeküünega
hammaste vahele sattunud liharaasukesi. Kõhus
on tunda kirjeldamatu magusat soojust ja ta su-
leb pooleldi silmad. Tema täis 'kõht lööb nurru
nagu rahulik kass ja ta tunneb end arutult õnne-
likuna. Mida enam võib himustada tsiviliseeri-
tud inimene? Ainult üht veel — teha korralikku
lõunauinakut, et lasta valguda leiba luusse.

Aga ta kindlasti ei magaks nii rahulikult, kui
ta vaid näeks, kuidas koolivend võtab panipai-
gast kogu ta vaevaga hangitud toiduained ja viib
need oma korteriperemehele: ,,Uni ei anna uuta
kuube, magamine maani särki,“ mõtiskeleb ta
endamisi, heitnud magajale lõbusa pilgu. Seejä-
rel asub Kaarel pakkima kohvreisse oma asju,
mida tal on siia aastate jooksul kogunenud kau-
nikesti. See on aeganõudev toiming, sest taoti ta
silmitseb mõnda haruldasemat eset — vanaaegse
kuldsepatöö meistriteost, mis kaunistatud ime-
väärse peenusega kulla ja hõbedaga. Kuid ta 15-
petab peakkimise siiski enne Arnu virgumist ja
laskub siis mõtiskelles sügavasse klubitooli.

Arnu muutub äkki rahutuks, sügab end siit-
sealt ja ajab enese lõppeks istuli, haigutab magu-
sasti, hõõrub uniseid silmigi. Siis peatub ta pilk
pakitud kohvreil, mis koolivend on asetanud ka-
mina juurde.

»Kas lähed reisule?“ küsib imestelles.

»Jah, sõidan homme kodumaale,“ kostab Kaa-
rel rahulikult. ,,Võib-olla sul on himu seda reisu
kaasa teha?“

»Minul!?“ jahmub Arnu, heitnud sõbrale
kestva pilgu. ,,Kuidas sa üldse tuled säärasele
veidrale mõttele? Me ju alles sõitsime siia ja

15* 227

nüüd — olge heaks, et hakka aga jälle tagasi rei-
sima! Ei, mina olen rahulik inimene ega ar-
masta rahkeldada. Ka on mul nüüd siingi kül-
lalt mõnus elu —

»Võimalik,“ möönab Kaarel mõtlikult. ,,Õieti
ma vajan sinu abi. Nagu sa näed, on mul neli
mahukat kohvrit, mida ma ei suuda üksi kanda
üle piiri —“

»Eks võta siis küüdimees!“ soovitab Arnu te-
raselt.

»See ei tule arvesse, sest ma pean ületama
piiri salaja ja küüdihobusega on seda võimatu
teha. Nõnda jääb mul paluda sinu abi. Sa ju
mõistad?“

»Mitte midagi ma ei mõista!*

»Asi on lihtne,“ seletab Kaarel kannatlikult.
»Viimaste nädalate jooksul ma tutvusin põhjali-
kult Torošino !) ümbrusega, kust pääseb hõlpsa-
mini üle piiri kui Jamburgist. Ka on mul teada,
et paari päeva pärast väljub Pihkvast optantide
ešelon ja nõnda peame asuma kohe teele, et jõuda
õigeks ajaks kohale —*

»Pea nüüd veidi! Sa ütlesid, et pead minema
salaja üle piiri. Miks?”

»Mul on selleks kaaluvad põhjused.“

»Aga kui punased sind piiril tabavad?“

»Noh, seda me püüame vältida. Ka käivad
paljud kotimehed iga päev salaja üle piiri ja —'

Kes need siis on, need kotimehed?*

»Äritsejad, kes veavad Pihkvasse salakaupa.“

»Hm! Ja sa usud, et pääsed terve nahaga
üle piiri, eh?”

,» Kindlasti.

1) Pihkva eeljaam Varssavi raudteeliinil.

228

»Hüva. Oletame, et mulgi tekib himu Vene-
maalt lahkuda, kuid sel juhtumil koguneb mi-
nulgi paar kenakest kohvritäit riidekraami —'

»Need müü homme Aleksandri turul maha.
Kui soovid, võid müüa ka minu vanad riidetükid.
Riie on Venemaal kallis ja sa teed ilusa äri, sel-
les võid olla päris kindel!“

See annab Arnul seedida.

»Tulise pärast!“ hüüab ta siis solvunult. ,,Kas
ma olen mõni räbalakaupmees!?“

»Seda ma ei arva,“ kostab Kaarel rahulikult.
»Jätame kogu kraami kolonelile ja asi tahe. Vas-
tutasuks maksan sulle teatava summa —

»Kui palju?“

»Kuna me ületame piiri salaja, mis on ikkagi
seotud teatava riisikoga, siis nimeta juba ise
summa, mis sind rahuldab.“

»Kas tuhat rubla on palju?“

Ei, maksan sulle kolm!“

» Oh sa jumala tuhat ja tuline!“ hüüab Arnu
ärevalt. ,,Ega sa ometi naljata!?“

»Ei, võtan ka reisukulud enda kanda.“

»Tehtud! Selle numbri teen kaasa!... Aga
kust me võtame sõidupiletid?“

»Ma sain Taskalt juba ammugi alalise sõidu-
kaardi ja täna võtsin talt pileti ka sinule.“

»Hm! Sa siis olid nii kindel, et ma tulen
ühes?“

»Ei, võtsin selle igaks juhtumiks.“

Teisel hommikul tõuseb Arnu juba varakult,
ja pakkinud kohvreisse oma ja koolivenna riide-
varustise, siirdub Aleksandri turule. Ta pole küll
mingi räbalakaupmees, kuid... Noh, kolonelile
on need räbalad ainult tülinaks — ka sai ta juba
nende toidukraami. —

229

Õhtul asuvad koolivennad rongile, mis saa-
bub Torošinosse vastu hommikut. Nad hiilivad
pimeduse varjul lähema metsa suunas, et jõuda
koiduajaks piirile. Mõlemad on suured ja tuge-
vad mehed, kuid raske kandam võtab neid ikkagi
üsna tublisti hingeldama.

» Ons Pihkva kaugel?“ küsib Arnu.

»Paarkümmend versta.

»Kas tahad kogu selle maa kõndida jalgsi?“

»Ei, neutraaltsoonil võtame küüdi.“ A

»Jumal tänatud! Aga need kohvrid on nagu
tina täis!“

»Pinguta veel natuke, varsti oleme piiril,“
soovitab Kaarel osavõtlikult. , Ma ei saanud kah-
juks midagi maha jätta, sest need esemed on
mulle väga kallid —'

»Teed ilusa otsa, eh?“

»Mis otsa?“ imestab Kaarel.

»Noh, kui inimene saab maksta teisele ainult
kandmise eest nii ränka raha, siis peab ta ka ise
midagi teenima. Kas õppisid need vigurid koti-
meestelt, eh?“

Nüüd taipab Kaarel, et koolivend peab teda
salakaubitsejaks, ja see veider arvamus lõbustab
teda. Tont võtku, sellel Arnul on mõnikord pä-
ris isevärki mõttelaad!

»Mille üle sa naerad?“

»Oh, niisama! Aga neis kohvreis pole siiski
salakaupa, seda võta teatavaks.“

»Hüva. Aga milleks meil on siis vaja minna
salaja üle piiri?“

»Mul on siin mõningaid kunstiesemeid, mis
ärataksid punaväelaste saagihimu —

»Kuld ja hõbe, eh?

»Pead sina ka kõike taipama!“ naeratab Kaa-

230

Pe

rel. ,,Ma poleks uskunudki, et sa oled nõnda lä-
binägelik.“

»Olgu pealegi, mis me sellest ikka seletame,“
tõrjub Arnu meelitatult. Ta on, jumal tänatud,
juba küllalt vana, et näha nii mõndagi. Ning
vaikinud viivu, ta lisab: ,, Mina teen oma töö ja
saan selle eest tasu, kõik muu pole minu rida.
Aga, mis küla see sealt paistab?“

Koolivennad seisatavad metsaserval.

Idas lööb äkki helendama ja esimene päikese-
kiir valgustab nende ees lebavat küla, kus asub
piiripunkt. Kerge tuuleõhk kannab ninna suitsu-
hõngu ja kuked hakkavad uniselt kirema:; küla
ise on veel looritatud uttu. Otse metsaservalt
algab rukkinurm, mis laiub külani. Vasemal,
üsna küla serval, muist majust eraldi, paistab läbi
puuderoheluse pilbaskatus, mille harjal hülbib
punane lipp — see on tollimaja. Metsa pool ruk-
kinurme algab külaheinamaa, mis ulatub kaugele
üle piirijoone — neutraaltsooni. Sellel kasvab
hõredaid kaski ja sanglepapuhmastikke. —Tolli-
maja juurest lookleb heinamaa suunas nurmeva-
heline tee, mis on ühtlasi pirijooneks.

Kaarel uurib teraselt maastikku ja kuna kus-
kil pole näha ainsatki inimhinge, ta otsustab teot-
seda. Käskinud seltsilisel endale järgneda, ta sam-
mub kiiresti piki rukkinurme — tee suunas.
Arnu järgneb talle areldi, piideldes kartlikult tolli-
maja poole, kust neid iga hetk võidaks näha, sest
hõre kaasik ei paku peaaegu mingit varju.

Kaarelgi taipab seda. Ületanud nurmevahe-
lise tee, ta otsustab edasi sammuda kraavipõhjas,
mis on liigvee ärajuhtimiseks kaevatud piki ruk-
kinurme ja mis on suvise aja tõttu täiesti kuiv.
See on hea mõte, sest liikudes kraavipõhjas neid

231

varjab tollimaja poolt küllalt kõrge rukis, kuna
vasemalt nad märkavad õigeaegselt ohtu ja las-
kuvad pikali või poetuvad rukkisse.

Äkki ta võppub, sest tollimaja juures sätendab
mingi metallese, mis võib olla ka püssiraud...

»Ruttu kraavi ja pikali! Kardan, et siiia tul-
lakse —

Hetk hiljem lamavad seltsilised kraavis, suru-
des enese hästi maa ligi. Ärevas ootuses möödub
paar minutit, mis tundub igavikuna. Siis kuul-
dub tasast jutukõminat. Need on kindlasti piiri-
valvurid, kes väljuvad kohe rukkinurme tagant
ja mööduvad kraavist... Oh, kui nad sel hetkel
juhtuvad vaatama hüvakule, kraavipõhja! Tont
võtku, siis on nende lugu igaveseks lauldud...

Möödub veel üks jube minut.

Siis ilmuvadki nähtavale kaks piirivalvurit,
laskevalmis vintpüssid kaenlas. Kuid nad möö-
duvad, ilma et oleksid taibanud vaadata hüva-
kule.

Kaarel teeb samas huvitava avastuse, et on
olemas kaht liiki hingamist: surmaohu pineva-
mal hetkel toimub hingamine lühidate, kiirete
tõugetena, kuna selle möödudes hingame süga-
vasti kopsu põhjast. Ühtaegu ta märkab, et koo-
livenna nägu on täiesti liikumatu nagu raidkujul
— see kummaline ilme jääb püsima tükiks ajaks.

Kuid tal pole aega lähemalt uurida neid huvi-
tavaid nähtusi, sest juba ta upitab enese vaa-
tama üle kraaviperve. Punaväelased liiguvad
rahulikult piki teed, silmitsedes teraselt ümbrust,
Siis nad kaovad puude taha. Nüüd ei tohi enam
minutitki viivitada, sest mehed võivad pöörduda
tagasi.

»Läki edasi, aga kiiresti!“

232

Arnu tõuseb kuulekalt.

»Pea! Võta kohvrid kaasa! Julgust, vana-
poiss, oleme tegelikult juba üle piiri. Edasi mööda
kraavipõhja!**

»Ons nad läinud?“

»Sedakorda küll!“

Arnu ohkab kergendatult, ja haaranud oma
kandami, sammub kiiresti koolivenna kannul.
Peagi nad hüppavad kraavipervele ja vajuvad
üsna tihedaks muutunud võsastikku, mis varjab
neid oivaliselt.

Väljunud maanteele, selgub, et tollimaja on
kaugel selja taga. Nüüd istutakse teeveerele,
sest ülepingutatud närvid vajavad veidi puhkust.
Arnu nägu on liikumatu. Alles lähemas kü-
las, kus nad einestavad ja kauplevad küüdi,
omandab ta nägu tavalise ilme.

Oodates, kuni peremees rakendab hobust
vankri ette, laskub Kaarel elamuesisele pingile.
Ta äsjane ärevus on vaibunud ja ta sisimasse
poeb taas nukrutsev kurbus, mida ei suuda ha-
jutada enam miski.

Piki lagedat külatänavat lõõtsub kuum tuule-
iil, keerutades tolmu. Taamal siblitsevad kanad
mõnuldes tuhkjas liivas, et vabaneda sel kombel
neid vaevavaist söödikuist. Küla taga on ma-
dal tiik, milles seisab jalgupidi lehmakari —
sealsamas tunnevad veejahedusest mõnu poisi-
klutid, pildudes üksteist vee ning poriga. Päris
tavaline vene küla, vaene ja räpane.

Peremees ajab hobuse õueväravast välja ja
seltsilised ronivad vankrisse. Kogu ümbrus kuni
Pihkvani on lage ning kurb, isegi tihedasti asus-
tatud külad ei suuda seda elustada. Maanteel
tammub linna suunas talumehi, mitut värvi pai-

233

gatud pükstes, üll luitunud roosad või sinised
sitshamed. Päike tõuseb üha kõrgemale ja
põuane juulitaevas näib paashallina.

Linna lähedal elavneb maantee. .—Paljasjalg-
sed naised rühivad mõõdupärasel sammul edasi,
seljal rasked piimapudelitega täidetud peerust
või pajuvitstest punutud korvid. Nad on üht-
moodi näotud, kõhetud ning räpased, peakatteiks
eredat kirja sitsrättid, higised ja luitunud, üll
määrdunud sitskleidid, mille ääre alt vilguvad
porised jalasääred.

Kaarel pöördub tülpinult tolmu alt, mis keer-
leb tuule aetuna teel.

Vanker peatub okastraattõkke juures, millega
sakslased on piiranud Venemaa-poolse linnaosa.
Läbipääsuväravas seisab saksa allohvitser, kes
seletab, et piir on kaheks päevaks opteerujaile
suletud, sest homme väljuvat ešelon ja siis pääse-
vad soovijad linna, et asuda vabanenud karan-
teenlaagrisse. Kuid sosisklenud Kaarliga, ta avab
siiski värava ja koolivennad sõidavad takista-
mata linna.

»Kui palju sa talle andsid?“

»Kümme rubla.“

»Seda pole just palju, aga niisugune soldat,
kes võtab postil raha, pole midagi väärt!“

»Siiski,““ muigab Kaarel, ,,meile ta osutas
suure teene. Nõnda pole head halvata ega halba
heata, oleme kõik vaid inimesed ja peame kui-
dagi elus läbi murdma.“

Oma kohvrid nad jätavad lähemasse võõ-
rastemajja ja, pesnud end reisutolmust, sõida-
vad trammil karanteenlaagrisse, mis: asub raud-
teejaama lähedal, endisis vene sõjaväebarakki-

234

des. Peavärava juures seisab küll postil vahi-
sõdur, kuid laagrisse pääs näib olevat igale vaba.

Laagrikantseleis on Kaarlil pikem kõnelus
veltveebliga, kes täidab siin kantseleiülema kohu-
seid. Selle kõneluse tulemusena kantakse seltsi-
liste nimed opteerujate nimistusse. Siis saade-
takse nad sauna ja laagriarsti juurde.

»Kui palju sa talle andsid?“ küsib Arnu, väl-
junud kantseleist.

Kaarel ütleb:

»Ilus kopik! Pagana maiad rahale, need
sakslased!“

Paar tundi hiljem lõpetab veltveebel viimsed
formaalsused ja annab ühtaegu seltsilistele tulu-
said juhendeid. Nad väljugu ešelonist enne siht-
jaama, vastasel korral võidaks neid sulgeda
mõnda koonduslaagrisse, kuhu tavaliselt inter-
neeritakse optante, et väljapolitseil oleks mahti
koguda teatavaid andmeid.

»Hüva,“ möönab Kaarel. ,,Kui me väljume
ešelonist, kuidas saame siis hiljem näpupasse?**

»Oh, need saate üsna hõlpsasti opteerimisdo-
kumentide põhjal.“

»Hm! Sel juhul oleks vahest mõistlikum
sõita reisijaterongis?“

»Jah, kuid selleks vajate eriluba, mille and-
mine kuulub jaamakomandandi võimkonda.
Katsetage, ta on lahke härra.“

Õhtul selgubki, et jaamakomandant on tõesti
lahke mees. Ta ei söanda kuidagi takistada
rikka suurkaupmehe ja maaomaniku poega sõit-
mast reisijaterongis — liiati kui härra reisib oma
kammerteenriga, käitub nii ülimuslikult ja kõ-
neleb laitmatut saksa keelt. Nõnda pääsevadki
koolivennad rongile.

235

Arnu Lanveil on sel päeval esmakordselt ra-
hul, sest jaamakomandant osutus õieti ainsaks
sakslaseks, kes tegi nende heaks midagi ka ta-
suta.

Kaarel vaid muigab lõbusasti.

»Eksid, vana vennas,“ õiendab ta. ,,Panin
komandandi juurde minnes meie dokumentide
vahele mõned ober-ost- rublakesed ja küllap see
otsustaski lõplikult asja.“

Arnu ei lausu enam sõnagi, sirutub kupee
pehmele diivanile pikali. . Tema päeva jooksul
nõnda ülepingutatud närvikava vajab kord kosu-
tavat und.

236

VIII
TÕUSU OOTEL...

Kaarel Aitsam elab juba mõnda nädalat Kau-
nissaares, leides nüüd küllalt aega vaadelda ja
eritella oma valusasti muljutud sisimat. Neil
vaikseil päevil ta tunneb üpris selgesti eneses
tukslevat noort südant, tunneb eneses tärkavat
küllastamata õnneiha, kuid ta ei tea veel, kuida-
viisi seda rahuldada, sest kõik ta senised püüded
leida õnne on joosnud karile. Nõnda ta on nagu
mõõnaajal madalikule sattunud laev, mis on küll
igati sõidukorras, aga ei pääse siiski vabasse
vette.

Tema sisimas püsib küll valuline mälestus
Niina Pavlovnast, kuid mõteldes õnnetule neiule
ta tunneb end nagu vabanevat masendavast koor-
mast ja ta vaatleb nüüd oma minevikku, nagu
vabaduse lävel seisev vang vaatab tagasi oma
hämarasse kitsasse kongi. Ning eritelles möödu-
nud sündmusi, tas tärkab aegamööda aimus, et
neiu kaotus pole talle kuigi oluline, ja ta ei mõtle
temast varsti rohkem kui noorpõlves loetud ro-
maanist. Ta ei suuda kuidagi mõista, miks taoti
mõni naine mõjub nii äkki ja nii võimsalt, et
tekib petlik kujutelm, nagu oleksid tasse hullu-

237

moodi armunud, — joobumuseni - küllastunud.
Ometi on kõik see vaid illusioon, mida põhjus-
tab tolle kaunitari petlik sära. Näib nii, nagu
ümbritseks kauneid naisi mingi salapärane maa-
ilm ja mehe tiivustatud mõttelend tõstab teda
pahatihti ülemäära kõrgele...

Jah, mehed pole algul kunagi nii selgeltnä-
gevad kui hiljem, pärast valusat pettumust.
Naine, kes peab andma armastusele kestvust, ei
tohi iial mõjuda üksnes väliselt. Hoopis tähtsa-
mad on tema sisemised omadused, mis äratavad
mehes ta parema mina, ta südme hääle. Iga
tõeline armastus peab suurendama hingejõudu
ja ülendama meelt, sest hingelaad kujuneb vas-
tavalt sellele, mida ta avastab õnnes või õnne-
tuses, võttes aegamööda nende läbituntud mõ-
tete ja elamuste kuju. Iga uus kiindumus, mis
tahab olla tõeline, peab oma sügavuselt ületama
mehe esimese armastuse. Aga tema ei vabane-
nud õieti kunagi oma esimesest armastusest ja
nõnda peab see esimene kiindumus olema tõe-
line.

Ning jõudnud sellise mõtteni, taipab Kaarel
vaistlikult, et ta seisab tõe lähedal — tema sise-
mine mõõn on saavutanud madalseisu ja nüüd-
sest võib alata tõus, mis peab teda juhtima va-
basse vette. Ta on pidevalt vaadelnud ja eritel-
nud oma sisimat, on kõrvaldanud sealt liigse
ballasti, on kannatustules puhastanud ja uuen-
danud oma hiingesügavikke, on võidelnud ras-
ket võitlust, on rahulikus üksinduses kuulanud
oma südame manitsevat häält... Kas pole see
puhastustuli muutnud tema kannatused peh-
meks heldimuseks, ja nüüd ei ole tema olemus
enam vaimse ehteta — ta ei saa enam kahjus-

238

tada iseend ega teisi. On ju võimatu kujutella,
et tulevased elusündmused saaksid teda veel hä-
vitada, — sest ta on täiendanud oma teadvust,
on suurendanud oma hingejõudu, ja kõik see,
mis on muutunud teadvuseks, ei allu enam vaen-
likele jõududele,

Kaarel istub nüüdsest sagedasti oma kabine-
tis, mis asub villa alakorral, põlvil teatav hõbe-
dane kastike, millesse on hoolikalt kogutud kõik
Loori kirjad. Ta sirvib mõtiskelles ülestikku-
kuhjatud ümbrikke, avab neid ja loeb tihedasti
kirjutatud ridu, mis jutustavad talle kalli olendi
siseelust ja mis kajastavad nende armastuse
ajalugu.

Ning sedamööda, kuidas ta avab ümbrikke ja
loeb mõnd hella sõna või vaimukat lauset, ker-
kib ta kujutelma täpseid mälestusi, mis liiguta-
vad teda. Väikseke pole küll väliselt nõnda
hiilgav, kuid seda haaravam ning sügavam on
tema sisemine ilu. Jah, temas puudub too' sees-
mine rühkimine, mis Nine'i juures mõjus nii se-
gavalt — ta liigub vaikšelt ja tagasihoidlikult, ei
püüa kunagi peibutavalt esile kippuda. Nõnda
jääb ta veetlevus varjatuks, avaldudes pisitasa;
ta on nagu haruldane imelill, mis õitseb üksnes
sellele, kes oskab teda avastada...

Nõnda ta istub palju tunde oma kastikese
kohal, noppides sealt vastalt uusi mälestusi, mis
on andnud talle nii palju erisuguseid tundeid
loetlematuis tunnetevarjundeis, mis on pannud
võnkuma ta sisima hellemad keeled.

Väikseke ju on tema esimene kiindumus,
tema esimene tõeline suudlus — üksnes väikse-
keselt ta sai tolle imeväärse ristimise, mis avas-
tab mehele armastuse salapärase maailma...

239

Oh, ta armastab väiksekest ikka, armastab te-
mas ülevat olendit, kes pole teinud talle ku-
nagi haiget. Kas ta ei ehitanud üksnes väikse-
kesele tolle barokkvilla, mis nüüd valendab stiil-
sena pargi põliste tammede varjust, ja kas ta ei
sisustanud neid ruume villa ülakorral üksnes
temale, maja pärisperenaisele... Aga teda ei ole
siin, toda pärisperenaist!

Ühel sügiseõhtul ta väljub villa terassile, kust
avaneb vaba vaade järvele. Sel terrassil ta on
seisnud sagedasti, on siin veetnud paljud unetud
ööd, et pidada arveid möödunuga ja saavutada
sisemist tasakaalu. Naaldudes laiale kivibalust-
raadile ja tundes käsivarte all kivi jahedat puu-
det ta hingab suuril sõõmel sügiseöö karget värs-
kust. Kõikjale levib sinkjat, salapäraselt hiilga-
vat valgust, mida saadab helendavast taevaruu-
mist täisümar kuu. Taamal valendab seitsme-
venna kivi, millel ta istus kunagi poisikespõlves,
et pinevalt kuulata öövaikuses järve tasast sosis-
kelu... Jah, toona tema siiras poisimõistus ei
suutnud veel taibata, milline sügav ning kaunis
mõte peitub tolles iidses rahvalegendis. Tõe-
poolest, isatalu väärib üksnes see, kes teda lõpu-
tult armastab!

Jah, tema isa ja onu lahkusid Kaunissaarest,
lahkusid jäädavalt. Miks? Kas nad ei armas-
tanud oma isatalu? Jumal seda teab! Aga täit
õnne ei leidnud neist kumbki, nüüd on mõlemad
üksikud, ei naist ega last... Ja tema? Miks
ta tahtis naida sootuks võõrast rahvusest olendi,
kes poleks kunagi sobinud siia Kaunissaarde?
Aga saatus määras siiski teisiti ja lahutas ta
jäädavalt Nine'ist... Oli see juhus?

Kaarel värahtab.

240

Kas pole just täna neljakümne üheksas päev
ajast, mil ta saabus Venemaalt siia! Seegi on
tähelepanuväärne ühtesattumus, kummaline ju-
hus... Juhus? — Hea, olgu nii. Kõik, mis on
imelik ja salapärane, on meile juhus nõnda
on mugavam ja kellelgi ei tarvitse vaevata oma
ajusid, ei tarvitse öövaikuses kuulata oma sü-
dame häält... Aga vanasti, kui inimesed us-
kusid Looja kõikvõimsasse vägevusse, osati luua
nii palju kaunist... Nüüdisajal on kõik see
vaid juhus, väga narr ja groteskne juhus, mille
üle iga mõistlik inimene peab naerma.

Meie sajand, mil hing peab asetsema ajudes,
mil tehnika imeväärne võidukäik ja kõrge tsivili-
satsioon on kainestanud inimmeeli, on lämma-
tanud südame hääle, ei tunta ega tunnustata
midagi, mille tõelisust pole võimalik tajuda
oma kehaga... Oh sajand, väärt on elada!

Võib-olla on siiski irooniat ses püüdes leida
õnne, mis on keset väga tõelisi õnnetusi nii vähe-
nähtav, või armastust, mis on väga ilmse vaenu
ja ükskõiksuse hulgas nii raskesti tabatav?

Kaarel ohkab .ja silmitseb tüki aega helenda-
vat kuuketast, mis naeratab talle vastu heataht-
liku sõbralikkusega. Näib isegi, nagu noogu-
takski ta talle julgustavalt...

*

Loori istub üksinda võõrastetoas ja on äär-
museni jahmunud, kui teenija talle teatab Kaa-
rel Aitsami tulekust. Tema esimeseks vaistuks
on tõusta ja põgeneda oma tuppa, kuid ta vaa-
rub nagu joobnu ning haarab kramplikult kinni
toolist. Neiu heidab ujeda pilgu uksele, kust iga
hetk võib siseneda mees, kellega ta* on teinud

16 Südame hääl 241

oma sisimas lõpparve... Ning see teadmine
võtab talt teotsemisvõime. Valulise karjatusega
la haarab oma peast kinni ja langeb jõuetult
tagaspidi toolile nagu inimene, kellele on torga-
tud vahe nuga südamesse.

Siis avaneb võõrastetoa uks.

Nad uudistavad teineteist vaikides, suutmata
lausuda ainsatki sõna, kuigi mõlema huulil pa-
kitseb tuhandeid küsimusi, mida aga kumbki
neist ei söanda väljendada.

Kaarel! silmitseb neidu imetelles. Oh, mitte
sellisena ta ei kujutlenud teda näha! Ons see
noor daam toosama väikseke, keda ta tundis
varem? Ei, väikseke oli siiski hoopis teissugune,
oli küll neitsilikult kaunis, kuid ikkagi valmi-
mata tuisupea... See siin on aga valminud
naine, kes on puhkenud oma haaravas noorus-
ilus. Ta näeb siin imeväärset kunstiteost, kel-
lele surematu meistrikäsi on andnud viimistleva
pintslitõmbe... Ja milline hingestatud tun-
neteküllus hoovab ta olemusest, — mitte põgus
tundevarjund, vaid jõuline tunne, mis annab
talle mingi uudse ning erilise veetlevuse.

Esimesel hetkel näib, nagu tahaks neiu söösta
mehe juurde, kuid tardub siis äkki tolles kiires,
puhtvaistlikus liigutuses, otsekui raidkuju —
silmade särades ujedalt. Läbi akende tungib
õhtukuma, mis valgustab veetlevat olendit kuld-
punaka helgiga. Neiu istub väsinult, valuliste
kannatuste surve all pooleldi suletud laugude ja
lõtvunud kätega. Kuigi talle pole veel öeldud,
mida temalt tahetakse, ta aimab seda siiski,
aimab oma naiseliku vaistuga, mis on armunute
juures nii selgeltnägev. Ning vaadeldes noor-
mehe piinatud näojooni, ta sisimas eostub sügav

242

päts

OR OOTAN

kaastunne, mis täidab teda ebaiseka halastu-
sega. Milline näine suudakski vastu seista ar-
mastatud mehele, kui see nii ilmsesti kannatab?
Ja kas ei süti iga üleva naise sügavaimast ha-
lastusest kõrgeim ning ennastsalgav armas-
LUST Alois

Loori ei muretse enam, kas too mees teda
armastab — ta ju teab seda, selles pole mingit
kahtlust. Ta on selles veendunum kui oma
hingetõmbeis või südamelööges; ta loeb seda
mehe: imetlevaist ning ihalevaist pilkudest, mis
peatuvad lakkamatult temal, tungides tema ajju
ning südamesse otsekui kaks vaimset leeki, mis
põletavad ja sulatavad ta sisimasse kuhjunud
saasta. Ning istudes nõnda, ta tajub, et nende
südamed kasvavad taas kokku, ilma et nad olek-
sid vahetanud ainsatki sõna. Neiu süda, kogu
ta olemus haardub oma süütuses tollesse me-
hesse, keda ta on alati lugenud vaid enese vaid-
lematuks omandiks, — tal pole enam hinge-
piinu, veel vähem endateadvust. Kõik sulab
temas ainsasse võimsasse tundesse, mis on tulvil
valguse ja armastusega.

Ning sel hetkel ta tajub suurima selgusega,
et armastus, elu ja hinge täie andumusega, on
midagi ülevat ning ebatavalist, on haruldane
tunne, mis lõpeb enamasti halvasti... Ah, kui
palju inimesi kõneleb armastusest — ometi nii
vähesed on seda tõeliselt tundnud!

Kaarel silmitseb aina neidu, tundes määratut
rõõmu ta hingestatud ilust, mida ta ei näe üks-
nes neiu saleda kasvu nooruses ega näo veetle-
vuses, vaid teda haarab eriti võimsalt tolle olendi
üleva hinge täiuslik ilme, mis peegeldub ta sil-
mis, mis kujundab ta tundmusi, milles kätkeb

16* 243

elu hingus. Sel hetkel ta leiab neiu olevat võrd-
lematult kaunima tollest teisest, kelle pärast ta
nii südametult hülgas esimese. Ning vaadeldes
neiu oivaliselt arenenud ja valminud kuju, talle
selgub, et tundmus saavutab oma kõrgeima ning
sügavaima väljenduse ainult tugevas kehas ja
tugevas hinges, mida ei suuda hävitada ükski
maine võim.

»LOONIL. »=

Neiu värahtab. Kuuldes oma nime nii õr-
nalt ja pehmelt hääldatuna mehe huulilt, kes
veel hiljuti valmistas talle valu ja kohtles teda
nõnda julmalt, ta tunneb tugevat sisemist liigu-
tust, mida reedab huulte kerge värin.

»Kaarel!“ karjatab ta ja see karje on nagu
kaebus, mis tärkab hingesügavikest, paisudes
kiiresti kirglikuks ahastuseks nagu — piinatava
hinge hädakisa, mis on tulvil lõpmatut protesti
ja valu. Puhu ta istub värisedes toolil, oigab
vaid tasa endamisi... Ning suutmata end enam
oheldada, ta sööstab äkki mehe juurde, kes on
isand tema hapra ja võib-olla ka mööduva õnne
üle, surub oma kähara peakese tema rahutult
tuksleva südame ligi.

Kaarli nägu on erutusest kaame. Ta kummar-
dub heldinult neiu poole, silub õrnalt ta kauneid
juukseid. Ning tundes armastatud olendi hinge-
soojust, tundes teda embavate käte survet, ta
olemust läbib järsk värin — see on suur õnn,
mis asus taas Kaarli südamesse...